Sellest, et kuuldeaparaat oleks hea..

Ärge saage must valesti aru. Kuulmisega on mul kõik korras. Tähelepanuvõime pole just ideaalne, aga ma kuulen asju. Ja näen asju. Täna näiteks investeerisin aega, et näha filmi Savages (ma parem ei hakka oletamagi, kuidas seda eesti keeles DVD kaanele kirjutada annaks). Philip Seymour Hoffman on juba traditsiooniliselt üle keskmise filmi indikaatoriks, sekundeerimas seekord Laura Linney (kelle nime ma pidin imdb'st otsima).

Filmis oli üks stseen, kus õde-venda ei suuda oma vana isa transportides mingit kraaklemist tagasi hoida ja kuidas vana mees selle peale tõmbab vaikselt kapuutsi sügavamale pähe ja aeglaselt, pilk kauguses, keerab kuuldeaparaadi helitugevust maha, kuni tühijutt tema ümber hääbub vaikseks ja arusaamatuks värinaks.. Oh ilus hetk: lihtne ja efektiivne! Keera aga nuppu ja "maailm ja see on teisel pool"..

Kuna mul sellist imemasinat ei ole, siis pean teisi käepäraseid vahendeid kasutama. Näiteks oma orkestrile rohkem tähelepanu andma. Pealegi - maailm on tagasi tulles alati olemas olnud..

soundtrack: Leonard Cohen - Boogie street