Sellest kuidas ma maruvaikseks sain..

Enne kui mõni veel arvab, et ma ennast huvitavaks püüan teha, kiire selgitus eelmises postituses mainitut HIRRRMSATELE asjadele - teemaks kurgumandlite eemaldamine.

Tegemist oli minu esmase kokkupuutega haiglatega üldse, patsiendi rollis. Hoolimata väikese ja pisut väsinud maakonnahaigla pisut kesisemast kuulsusest oli tegelikult päris ok. Maja vajas küll täiesti ilmselgelt paarist kohast remonti, aga üldiselt puhas ja ok-seisundis. Kunagi võiks eurorahadest ka haigla plaane üles panna, sest seal majas keegi isegi ei oletanud, et sa võiks õige koha ise üles leida, mistõttu pidid pidevalt med.-töötajad mingit kampa koguma, ja siis nagu lasteaiakasvataja neid mööda koridore erinevate sihtmärkide vahet karjatama. Et me kaotsi ei läheks.

Vastuvõtu ülesleidmine oleks mul ilmselt poole päeva jagu aega võtnud, kui mulle poleks vihjatud, et kiirabi mulk on õige. Peasissepääsu juures loomulikult olid mingid muud kirjad, mis viitasid vägagi meditsiiniga mitteseotud asutustele. Ma arvan, et sinna tuleb juba varsti uus Säästumarket (või kasutatud mööbli pood). Niiehknii, tänu vihjetele ja lambikabinettidest üleküsimisele leidsin õige koha lähedal mingi pingi, kus raamatuga aega parajaks teha. Ajapikku tekkis sinna inimesi juurde. Ühe samuti mandlitest vabaneda sooviva tüübi isa oli seltskondlik ja heietas vanadest aegadest, kus haiglas oldi kolme nädala kaupa (et mingit komisjoni vältida) ja põhivahendiks tervekssaamise okkalisel teel oli altkäemaks. Oh aegu. Hljem kuulus vastuvõtu juurde ka ennast mitteesitlev inimene, kes jagas mingeid ankeete ja tahtis allkirja tõendamaks, et ma olen teadlik narkoosi käigust ja ohtudest. Jätsin selle allkirja küll osavalt kirjutamata, sest ma ei olnud mitte millestki teadlik, aga see tundmatu tädike vihjas, et ma võiks ikka teha näo, et ma tean kõike. (Huvitav, kas seal oli ka väikeses kirjas, et kui mul vale silm ära opereeritakse, siis olen ise süüdi?)

Järgmine peatus - palat, tegevus - tähtajatu ootamine. Kahtlemata on keeruline patsientidele teada anda ligikaudnegi ajakava.. Ma olin isegi tark ja olin kuskilt kuulnud, et lõikama hakatakse vanuse järjekorras. Paraku ma ei teadnud, kumba pidi ja kui vanad ning kui palju on neid lõigatavaid. Eelpool mainitud jutuka isa poeg oli õnneks suhtlusaldis ja lisaks ka male kaasa võtnud, asi seegi. Enne partii lõppu viidi ta minema, males jäi minu käik. Mul oli ka parem seis ja palju aega eriti kurje plaane välja mõelda. Kõrvalhobideks olid motoorne rahutus, kaasavõetud jogurtile külmkapi otsimine ja koridoridraama kuulamine.

MT1: "Jälle sa oled palatis väljas.."
PAtsient: (arusaamatu pobin)
MT1: "AAAGNEEES!"
MT Agnes?: "KUHU SA LÄHED?! Mine tagasi oma palatisse, muidu lähed jälle kaduma.."

Ilmselgelt oli MT'del õigustatud mure, arvestades loogilist majaplaani ja ohtraid panematajäänud viitasid.

Mingil hetkel tuldi õnneks ka mulle järele. Nautisin voodiga sõitu, möödalibiseva lae vaatamist ja enne kui arugi sain, ronisin juba operatsioonilauale, rääkisin kui palju ma kaalun (miks nad vastuvõtus näiteks kaaluda ei lasnud ?) ning et sport on saatanast.. läbisin instruktaaži selle kohta, mida ma ärgates näen ja siuh - saadetigi pilt tasku. Päriselu asemel vaatasin ilusat unenägu. Järgmisel hetkel oli mul juhe koos, sest mulle meenus, et päriselu on ka olemas ja et selles päriselus olen ma ilmselt pisut katki. Väike kontrast selle ilusa unenäo pealt mahatulekuks, I must say. Igatahes, ma otsustasin, et ma ei ärka veel, sest kindlasti on aktiivne ärkvelolemine hullem kui pooluni. Mingi ootamatu köhahoog muidugi lõpetas kiirelt illusiooni unest. Mask peas ja haav kõris ei olnud see sugugi kuigi hea mõte. Btw, sellest hetkest alates olen ma harrastanud uut ja võimalusterohket ajaviidet "Tegelikult ma ei taha köhida".

Igatahes olin ma siis ametlikult ärkvel, kuid ikka veel kindla plaaniga mitte liigutada ja võimaluse korral veel magada. Äkki oli tegemist mingi intensiivipalatiga ? Mingid kaks 80-aastast südameprobleemidega mammit heietasid seal seentest ja sellest kui sarnased nad ikka on .. Ühel neist käis külaline ("minias"), kes tõi uueks teemaks puuviljad ja kapi (?) korrastamise. Eitea, minu eesmärk oli mitte liigutada. Jalad surid ära, ja siis ma tegin päkaringe. Aga õde oli seal meeldiv. Naeratas, tegi valuvaigisteid ja varustas mind paberkäterättidega - mida rohkem oskakski tahta ?!

Ülejäänud haiglasolek läks õnneks kiiresti. Kasutasin endiselt ajaviidet "Ma ei taha tegelikult köhida", laiendasin seda vahelduse mõttes üldise mitteliigutamisega, kasutades abivahendina magamist ja raamatulugemist.

Järgmisel hommikul pisut lasteaiaeksursiooni arsti juurde, ports retsepte näppu ja koju ära. Siin ma nüüd siis olen: passin kodus, magan, söön jogurtit ja jäätist ja tablette, magan, kütan ahju, magan..

Selline elu! Vaadake ja kadetsege!