Sellest muinasjutust üksikust dollarist..

.. kes üritas korduvalt omale head igavest elu leida, aga kelle saatuse õpetlk lugu sumbus lalinasse. Kaks korda, Sadamateatris etenduses "Jooksvad kulud"..

Mulje on ebalev. See etendus näis mulle veider kompott ühiskonnakriitikast ja estraadišõust. Mõtteid tekkis piisavalt, kuid seda segas tõsiselt trots kui laval-toimuv kaldus mingit pööbellikku naerupahvaku väljameelitamisele. No milleks, goddämmit!

Hüsteerilisus ja tempo olid meeldiv-ärritavad. Kahtlemata kuulus see kujutatavasse kompotti, mistõttu häirivus oli omal kohal. Võiks isegi ütelda, et see lõi meeleolu.

Ja Jeesus oli tore - passida silmapiiril ja tegelaste vahel-ümber. Samuti kiidan heaks  abivalmiduse lõpulaulu sünkroontõlkes. See lõi veel parema meeleolu..

.. tal on tolm ajudes..
.. eks ole kurb..
.. eks ole kurb..
.. eks ole kurb..
.. ja noh, edasi läheb samamoodi.

Teater ei saa iialgi hea kino vastu. Asi, mis sünnib ilma korrigeerimisvõimaluseta, etenduseks määratud ajal, kohustusest, harjumusest jms ei ole peaaegu kunagi ideaalne. Jah, see võib olla ainulaadsem kui näiteks viimistletud stseen filmist, aga olgem ausad - eristumine ei ole mingi väärtus iseeneses. Antud etenduse puhul jäi mind taas piinama mulje, et sel oli potentsiaali olla palju parem kui näitlejad mängiksid vähem. See on tüütu, kui vaene vaataja peab pidevalt  pingutama, et näha grimasside ja žestide ja teiste šõuelementide taga inimesi ja mõtteid.

Sellegipoolest, kui kellelgi on veel linnuke kirja saamata, siis soovitan soojalt Jooksvatele kuludele võimalus anda. Vähemalt 1 etendus on veel jäänud..

soundtrack: Nina Simone - Sinnerman