Sellest kuidas Tartus leidub kohti..

Komistasin täna õlipurgi otsa. Sellesama, mis sai Valgast bensukast ostetud eelmise ühiskondliku rõudtripi ajal. Hullasin sellega pisut käe-jala-ulatusse jäävate lukkude kallal, kaevasin välja veel teise purgi kahtlase mögaga ja hullasin veeeeel. Rõõmu kui palju ..

.. ja muuhulgas tekkis idee oma vanemad rattaid pisut kohendada. Teate küll – need kergemad, mida ma toas ühe ebamugava sadula jms vidinate küljes hoian. Need ei olnudki väga vaevatud, liikusid vabalt ja lärmita. Eriti pärast seda, kui ma sain õlinäpp olla ja oma õlipurgiga veel natuke hullata.

Pimeduse varjus läksin testringile.. Tähtvere, laululava, Betooni tänavale  (kas pole mitte ilus ja lilleline tänavanimi ?) ja sealt üle raudtee, et avastada, et ma ei ole MITTE KUNAGI käinud sealt paremale RAvila tänava kaugemas otsas. Oi-mulle-meeldivad sellised hetked – kergelt jahe, mustvalge laiguti valgustatud inimtühi ja sõidukiteta tundmatu (no, peaaegu) maailm, kuiv ja sile asfalt, taevas üksikute tumedate pilveräbalatega, sujuva üleminekuga tuhm-sinakast mustjashalliks. Mõni üksik täht sinna keskele.. ja vaikus. Ristmik. Vasakul tükk tühjust ja tee, mis hääbub metsamustaks seinaks. Paremal veel värsket tänavat tühjade parklate ja tootmishoonete vahel. Vahele pisut võsa ja põldu. Põllult tulijatele märk "anna teed". Veel pimedust. Ja tee lõpp. Asfaldi otsas mõned meetrid kruusa, siis kraav, tükk tühermaad ja mets. Must taaskord. Nagu päris.

Täna sattusin ka mingi müstilise hulkumise käigus Elva. Ja nägema mingit skeemikest Illi/Vitipalu matkaraja kohta. Ilmselt ma tahan kunagi lähiajal sinna jõuda. Lonkida näiteks see 15km ring läbi. Kui on huvilisi kaasa tulema, siis annab korraldada ..