Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

Ateena on nišikultuuri koht. Ma olen seal käinud kinos, olles kolmandik publikust. Mõne nädala eest lisasin saldosse personaalse kultuuri lõhnaga teatrietenduse ja täna ka kontserdi.

Teatrietendusel (Ivanovite jõulupuu) oli pealtvaatajaid umbes samapalju kui laval näitlejaid. Well, pisut üllatav, aga väga ei häirinudki, sest tegemist oli ikkagi tudengiteatriga absurditükil ja juba kurat-teab-kui-mitmendat-korda. Arvestades ka tavapileti hinda, oli publiku kogus .. ootuspärane. Etendus ise oli muide isegi vaadatav, kuid minu maitse jaoks pisut liiga lärmakas-lahmiv ja kiire tempo ei jätnud aega ideid meeldegi jätta kui juba koonusega uut kraami peale visati. Sellegipoolest, aitäh kutsujale – paar mõtet isegi sai + üks inimene publikus juures. Win-win, I guess.

Täna tuli randomijumal ja sosistas, et Stina Kostinen ja Color Dolor on Ateenas. Ma arvan, et sa tead neist sama palju kui mina teadsin (= mitte midagi), aga põhjamaade film ja muusika on ennegi tühja koha pealt positiivseid üllatusi pakkunud ja ma andsin võimaluse. Ja sain oma senise elu personaalseima kontserdi. Alguses arvasin, et jääbki 3-liikmeline publik, kuid tuli kõvasti juurde. Kokku 8.

Bänd, muide, on väga hea – meeldivalt eristuv sound, mis siiski ei jää omanäolisuses ühtegi stampi kinni ega kõla oma ebaharilikkuses LIIGA artsy, vaid uitab rahulikult hea jazzi, björkiliku, romanssi, folgi ja pop-roki vahel. Hästi seejuures, lihtsalt-lõbusalt-mõjuvalt, olematust publikust (eestlaslikult tagareas + yours truly paremal äras) hoolimata.

Stinal on lahe hääl ja piisavalt skilli, et nii jazzilikud kui ka teatrilikud trikid mõnusalt kõlaks. Instrumendikoosseisust oli üllatavaim trompet! Kui palju neljaliikmelisi bände sa tead, kus figureerib põhikoosseisus trompet?  Ja kus trummar paneb vahepeal pulgad kõrvale ja toob mängu teise trompeti? Kitarrist/bassimees, kes kitarri ümber häälestades seisab ühel jalal, et teise jala küljes olevate kõlinatega algavale loole kaasa mängib, kuni trummid ja trompet aega parajaks teevad.. Ja see väga lahe “perkussiivne” kitarrimängustiil, mida videostki näeb – lisaks sellele, et see efektne välja nägi, see kõlas kuradi hästi.

Stina Koistinen – vokaal
Jan Wälchli - trompet ja efektid
Nicolas Rehn – kitarr (/basskitarr)
Ilkka Tolonen – trummid (/trompet)

Ametlikku koosseisu kuulub ka tšello ja täiskohaga bassimees. Taas boonuspunktid.

Lõpus austatud publikum isegi arutas omavahel (hah!) ja otsustas bändi lisalooks tagasi kutsuda. Lisalugu oli vist ainus lugu, mis ei olnud omalooming ja mida ma enne kuulnud olin - The Passenger + kahe trompeti mõnus võistu-uitamine..

Long story short – see bänd sai teenimatult vähe tähelepanu. Kui sa oled homme Tallinnas, siis mine kuulama. On väärt.

Color Dolor @ myspace

Järgmine peatus – öine roadtrip!

Sellest, et raamatud saadavad mind kambaga..

Aasta alguses passisin kuskil ja arutlesin omaette e-raamatute idee üle ja leidsin, et ei ole ühtegi head põhjust paberi külge klammerdumiseks. Paber on küll vahel tore, näeb riiulis hea välja ja lõhnab hästi, aga kogu see tiraaži ennustamine, trükkimise kulu, jaotusvõrk, transport, ladustamine – see kõik on ju niivõrd ebaefektiivne, mõttetu ressursside laristamine ja heade asjade leviku takistamine.

Kogu oma e-raamatukogu saad aga seljakotis mugavalt kaasas kanda, sekunditega varundada ja otsida-leida midagi uut lugemiseks kasvõi laupäeva öösel kell 01:19. 01:20 juba tegeleda lugemisega.. Idee on ju nii ilus, et lihtsalt TULEB e-pöörduda.

Igatahes, guugeldasin end riistvara osas pooleks. Ei taha wifit, värve, näritud õuna, kilode kaupa plastmassi, klaviatuuri, ussimängu ja muid mõttetusi. Selgus, et väga konkreetselt tahan seda - Sony PRS-650, mille puhul kõik (peale hinna :P) näis hea. Leidmine küll eestis väga kerge ei olnud, kuid mõned partiid vahel ikka jõuavad ka kohale.

Video: onud internetis näpivad sama liiki isendit..

Pilt on ilus ja lugeda tõesti sama hea kui paberit. Puudustest tooks välja vaid konkreetse isendi tugiteenused. Nimelt Sony raamatute arvutiga sünkimise programm on pisut värdjas. Õnneks seal eriti aega veetma ei pea ja ta on ka piisavalt minimalistlik, et asjad tehtud saaksid - “võta kõik failid sellest kaustast”  ja “sünkroniseeri”.

Teine  miinus on see, et Sony oma raamatupood toimib ainult USA & Kanada residentidele. Õnneks vahet ei ole, sest ega ma neile oma infot väga anda tahtnudki ja DRM’iga raamatuid on plaan nagunii rangelt boikoteerida. Seejuures My Sony registreerimisel EI OLNUD võimalik asukohamaaks Eestit isegi valida, sest nad leidsid, et ma olen Lätis. EI mingit vaidlemiskohta, sest nemad ju teavad paremini.

Kõik, mis puudutab lugemist on aga väga mõnus ja nädalaga on mul paarkümmend raamatut juba igapäevaselt kaasas, üht-teist loetudki.

DRM-ita raamatuid leiab ka. Senikohatuist parimad ettejäänud kohad:

• Project Gutenberg – avalikus domeenis olevaid tasuta e-raamatuid, sh palju klassikat.
• FictionWise – Barnes & Noble company raamatupood, kus leidub ka uuemat-popimat kraami. DRM-vabad asjad on tähistatud märgendiga “MULTIFORMAT”.
• SmashWords – Lightweight e-raamatute kirjastus-pood. Indie, aga leidub ka päris huvitavaid asju.
• + eestikeelne kirjandus @ DIgikogu, kriso, Rahvaraamat, Apollo jm. Valik on neis vist identne. Btw Eesti e-kirjandus on DRM-vaba EPUB, jee!

Eriti poppe mitte veel surnud kirjanikke on ilma DRMita küll pisut keeruline leida. Näis. Ei ahvatle ka purjedega abimeeste kasutamine, aga alternatiive napib.. Oh, kust ma Banks’i saan ?!

Ehk kunagi kilkan ka loetud teostest (ja sõiman põhjalikumalt ja emotsionaalsemalt DRMi).

Soundtrack: Noir Désir - Si rien ne bouge

Sellest, et Jef ei taha..

Ebaoriginaalne sissejuhatus, mida ei saa mainimata jätta: külmonkuradikuradikülmon. Elu on teki sees, väljaspool seda on .. maidea, mis seal on. Ma üritan sinna mitte minna.

Teki see seltsisin sõbralikult feissbuuki ja tema pisut sisukuma sõbra juutuubiga ning maandusin mingil hetkel tsüklis vestlusel Jef'iga:

Veidravõitu monoloogilõhnaline dialoog-pala. Soovid, vaikne vastasseis, pendeldamine kahe meeleolu/taktika vahel ja tajutav distants tegelaste (Jef!) ja maailma vahel. Muusikalilikum osa näib kuidagi ebareaalne ja irooniline. Teise osa klaver aga jääb kuskile mõtte tahaossa kummitama.

"Ei, Jef, nii enam küll ei saa!"

Mis meenutab, et tahaks teatrit. Mitte mingit koledat rahvalikku janti, vaid midagi minimalistlikumat ja/või jaburat - miskit, mis vaevaks juhet ja tekitaks soovi maailma välja lülitada, kuni ma olen elamuse enda jaoks läbi mõelnud. Ilmselt peab vaatama Tartu Uue Teatri mängukava, nendega on ses osas häid kogemusi (Elud, IDentiteet)..

Sellest, et ma olen trendikas ja hängin ostukeskuses..

Taaskord leidsin aega tegeleda kaubanduskeskuses jõlkumisega (tervitustega Kevin Smithile). Mall ei olnud muidugi suvaline ega hängimine sihitu, vaid juba traditsioonilise staatuseni küündinud Apollo-Nobel’i külastus. Duubel. Nagu kohvikusse ja loomaaeda, aga meeldivamalt. Ja Tartulikumalt.

Esmalt leidsin omale 35-Jaaguse (harjutamise mõttes peaks sellele viitama kui kahejöurusele?) punase sarja raamatu Robert Walserilt. Punane sari, niipalju kui mulle näppu on juhtunud, on üsna lollikindel valik. Eelmine punasest sarjast lambiost oli Winterson ja pakkus väga positiivse üllatuse. Lambikohtadest lõike noppides tundus hea stiiliga ja paljulubavalt ilkuv. Rääkides lambilõikude põhjal ostu sooritamise või ärajätmise üle kaalumisest – kui Päevaleht tahab uuesti mingi sarja käima lükata, siis nad võiks antud näitest järelduse teha ja raamatuid kilesse mitte pakkida..

Ma küll iga kord mõtlen pärast raamatu väljavalimist, et rohkem riiulitel asju näppida ei tohi, aga kas ma õpin?! Leidsin Spinradi ja ei suutnud seda riiulisse tagasi panna. Kunagi lugesin kogumikku “Suur lõõsk” (oh, kust selle saaks?), mis tekitas piisava usu Spinradi võimetesse, et mitmesajakroonisest hinnast hoolimata pidin ka selle raamatu totra naeratuse saatel kassasse viima. Kahe raamatu korraga ostmine on hea tuju laristamine, kuid ometi: ma tahan just SEDA ja ma saan selle NÜÜD! Vahva!

Ja värskele raamatute omanikule preemiaks chill Nobelis jasmiinitee ja rohelise tee šarlotiga, lugeda Hemingway’d ja kuulata Doors’i. Ei väsi kordamast, et Tartu kesklinnas võiks ka mõni sarnane lugemise-sõbralik ja õdus pesa olla. Mitte nagu Truffe, mis võtab isegi ingveritee eest 30 krooni (ja lisaks jagab teed ääretult ebamugavas koonusjas lähkris). Aga Nobel – 14 krooni eest päris teed, mõnusa väikese kannuga, kus tee tõmbamine ei sega joomist ja tee püsib soe. Au ja kiitus Nobelile eeskuju näitamise eest!

Soundtrack: *Doors* (3 Doors Down – I feel you)

Sellest, et onuraivolik jutustamisstiil on ületamatult lahe..

Eriti lahe on see siis kui sel on ka mingi asjalik iva sees. Go, RSA Animate!

Neid on veel:
http://www.youtube.com/results?search_query=rsaanimate&aq=f

Oh rõõmu!

Sellest, et minust võib mingi positiivne jupp saada..

Kontranäiteks täna vestluses läbikäinud tähelepanekule, et blogiveergudele kipub jõudma kerge vigin aga mitte kerge rahulolu, tunnistan ausalt ja avameelselt midagi positiivset. Näiteks seda, et see nädalavahetus kuulub aasta parimate sekka..

Reedel leidus seltskond vaatamaks küll juba nähtud, kuid endiselt omamoodi häid linateoseid Requiem for a dream ja Magnolia. Pole just kuigi tüüpiline algus postiivse jupi nädalavahetusele, onju ? ;)

Misjärel otsustasin veidra tuju ajel magamisest loobuda, haarasin magamiskoti ja avasin road-trip hooaja. Pime, vihm/udu ja mina sõidan kuskile, mmm, hea. Minuga hiljuti liitunud Jethro Tull ja Pink Floyd plaadid seltsiks, sattusin näiteks esimest korda elus Trepimäele, näppasin pisut und kuskil trööstituilmselisel külateel (nagu hommikul selgus) Mustla ja Kärstna vahel. Suvel peaks selliseid sõidan-öösel-ära üritusi sagedamini tegema hakkama. Abiks oleks ka uuema regio atlase muretsemine, siis ma teaks täpsemini, kus asfalteeritud teid leida, mida mööda ma kunagi sõitnud ei ole.. Oh, fun.

Päev jätkus HE raamatuga. Taaskord midagi, mida ma olin juba varem lugenud, kuid mind see ei häiri. Head asjad on korduvat külastamist väärt, eriti siis kui mälestus on tuhmuma kippunud. Kuna see on üldine tõde, siis äkki peaks ka paar inimest üles otsima, keda ammu näinud pole. Hmm, päris mitu meenub.

Next stop, kodanik SA vananemisüritus. Hoolimata minu tavapärasest tujukusest sotsiaalsuse vallas oli seltskond ja tegevusplaan üsna ok. Kardisõidust ma küll ei hoolinud, aga kõik mis pärast tuli oli väga ok. Saun, SuperMario&DuckHunt ja ohtralt suhtlust intelligentsete ja hea huumorimeelega inimestega. Möla poole ööni, that’s the way I like it!

Next stop, võimalus füüsilist tööd teha! Üritus polnud küll suurem asi pingutus, aga hea ikkagi. Oh, vahel ma tunnen sellest puudust ja unistan näiteks puudelõhkumisest. Ja metsa tahaks minna.. Eriti hea oleks mingi päevane kaart+kompass matk.. hmm.

Next stop, tagasi Tartu, kus KR kaasabil sai täiesti märkamatult poolpäev vestlusega täidetud, siunatud mu karjääri, mängitud käigult loodud maailma riikide mudeliga, sekka spontaansed dialoogikatked The Big Bang Theory’st, toiduks traditsiooniline tervislik õhtuoode (0,5 x sidrun, 1 x kohuke, 2 x parmesanivorstike, 100g? lepasuitsu juustu). :)

.. ja nüüd tagasi kodus, rampväsinud, kuid teadmisega, et see nädalavahetus oli HEA. Kiidetud olgu osalised, kes koostööaltid või saatuse otsustava sõrme toel kaasa aitasid või lihtsalt ette jäid. Aga nüüd uni ootab mind. Tuba on küll külm, aga tekk on kindlasti soojem.

(Juba homme jälle äripäevalainel ja oma traditsioonilise optimismiga).

Soundtrack: Pink Floyd – Is there anybody out there?

Sellest, kuidas pühad laaned tungivad peale..

Nägin täna öösel taas huvitavat und. Tegevuspaigaks koht, kus pägalikupõlves sai suvesid veedetud – mets, künkad, oja eemal puude vahel. Olgugi, et see ojaäär on IRL alati üsna võsas olnud, nägin ma unes seda kohta oluliselt teistsugusena.

---

Suundun oja poole, mis voolab majast eemal orus üsna metsa servas. Puude vahele astudes läheb kohe hämaraks nagu laanele kohane. Paarkümmend meetrit pimeduses toob mind kaheastmelise järsaku servale, kumbki aste nii kümmekond meetrit langust. Järsaku nõlval on massiivsetest kividest moodustis, mida võiks ka looduslikuks pidada, kui need näiliselt juhuslikult kuhjatud kivid ei oleks üsna korrapäraselt nelinurksed. Kivid on tumehallid, kohati kerge pruunika varjundiga, küljed kaugel sellest, mida võiks siledaks pidada. Nende paiknemises ei näi mingit eesmärki olevat. Kivihunniku kõrvalt läheb alla väiksematest sarnastest kividest kohati murenenud astmetega trepp. Ma tean, et taevast ei ole, vaid on suured puud. Ma ei vaata kunagi otse üles, justkui teades, et seal on vaid hämar, kuid selge hallus. All on puudevaba sile okaspuumetsaalune pruunikas väli, mille kaugemas servas järgmise järsaku serval on metsa täiesti mittesobivad vasekarva õlakõrgused skulptuurid. Väli on üllatavalt sile, kui üksikuid vonklevaid puujuuri mitte arvestada, pruunide okastega kaetud. Päike paistab läbi puuokste puude juurtele, liigutades valguslaike ja varje maas, samas karvavõrdki leevendamata seda laanelikku hämarust. Oja on siinsamas lähedal, ma ei näe seda, aga ma tean, et ta on seal.

See koht on miskipärast püha. Mina nii ei arva, aga ma tean, et leidub neid, kes arvavad. Kõik on vaikne. Ma tean, et ma olen siin varem käinud. Ohkan omaette, nagu ma oleksin siin mitte just vastu tahtmist, aga mingite olude sunnil. Tunne on kuidagi erakordselt teadlikult rahulik ja ma vaatan järgmisest astangust alla. Eemal onnäha väike osmik, oletatavasti külapood ja väike kruusatee, mis astangu ja poe vahelt suundub kaugusse. Sealgi on kõik vaikne, inimtühi. Nii tee, pood kui ka mets nende taga.

Pöördun ja lähen treppi mööda tagasi üles, mõeldes W peale. Midagi on valesti. Tean seda, kuid see ei mõjuta miskipärast kuidagi mu rahuolekut. Maja poolt tuleb oja poole keegi vanem tundmatu turistimoega inimene. Keegi karjatab, ma ei pööra sellele mingit tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas ma mitte ise see karjataja ei olnud. Turist ronib treppi mööda alla, vasksetest skulptuuridest mööda, päikeselaikudest ja puujuurtest üle, sinna, kust saab järgmisest astangust alla.

Lähen metsast välja, tagasi maja poole. Taamal künka kõrval on põld küntud. Must maa. Vahtra-kase-segune mets on sinakashalli tumeda taeva taustal karjuvalt värviline, rõhutatult kontrastne kui prožektorivalguses tumeda sinakashalli taeva taustal. Ja ma mõtlen jälle W peale.

---

Veider on see, et kogu une aja jooksul ma teadsin täpselt, kus ma olen. Majalähedane osa on üsna detailselt sama, mis reaalsuses, kuid metsa ja oja ümbrus on tegelikult selles kohas ilma olulise vertikaalse variatsioonita, laane asemel on lihtne võsastunud kuusikualune. Seda kohta olen ma unes varemgi külastanud, koos enamiku nende unenäotäiendustega. Miks ma unes arvan, et see koht on niivõrd teistsugune ?

Ja see jabur domineeriv rahu-olek, hoolimata karjatusest ja teadmisest, et midagi on valesti, ebaselgest murest W pärast. Ma ei ole W-ga suhelnud aastaid. Viimase kümne aasta peale paar üksikut korda, sedagi põgusalt.

Ma vist olen ikka sassis. Aga kui see on nii ilus ja veidralt hea, siis … I don't mind.

Soundtrack : Led Zeppelin – Tea for one

Sellest, et parim aastaaeg on siin..

Kas ma olen juba rõkanud, et sügis on hea ? Eriti selline varasügis, ca 15 kraadi sooja, tuul ja pilved ja hämarus ja lehesahin ja lõhnad jne. On hea. Kõik lapsed õue.

Sain omale ka uue sõbra, kes räägib mulle õues Locke'st ja Hume'st, sekka väike sense of purpose.

Sel nädalal kunagi peaks ka väikese äratripi tegema. Just because I can.

Soundtrack: In Flames - Alias

Sellest, et su unejutt ajab kõigil hirmu nahka..

Täna on peied.

Vaatasin House'i viienda hooaja viimase osa. Hea. Lihtsalt ilus oli vaadata, kuidas orkester sujuvalt reaalsust üle võtab. Some things change, some things don't.

Segagem komplekti sügise pilved-värvid-lõhnad, väike vihm ja oletus, et aeg võib olla  olemas. Sekka ülevoolav usk Leekidesse ..

Pisut kurb, et reaalsus vahel pead tõstab.

Soundtrack: In Flames – Your bedtime story is scaring everyone

Sellest, et Ära on alati tahtmise kaugusel..

Ehe näide laekus kolmapäeval, kui tööl olles kohtusin kollase kaevurtehnikaga ning kiirete läbirääkimiste järel tekkis soov Kaotsi (tuntakse ka kui Ära) minna. Nädala keskpaik, puuduv plaan ja ajakava – ei hakanud isegi oletama, et keegi tahaks assisteerida, seega viskasin lihtsalt magamiskoti ja raamatud kaasa ja läksin .. ei teadnud veel kuhu, aga ära.

Mingi hetk ma arvasin, et lahkun Valga poole (Lätti?), aga miskipärast sattusin hoopis Viljandi teeotsale, kus võtsin teenelise hääletaja peale, kes loomulikult tahtis Viljandisse saada ja suunas mind edasi Soomaale. Taaskord koht, kuhu ma polnud varem sattunud.. Ega ma seal eriti palju ringi ei luusinud (loe: karu ei kohanud). Taaskord noogutasin heakskiitvalt RMK puhkekohtade pihta (traditsiooniliselt – need puhkekohtade tegemise idee ja teostus on lihtsalt NII hea), vahetult enne pimedat komistasin ka "koprarajale", meenutades metsasoleku head tunnet. Minust on vist märkamatult wannabe-linnainimene saanud – ma satun metsa vaid mõned korrad aastas ja sedagi enamasti mõnele varemast tuntud või avalikult ja ettevalmistatud rajale. Ma tunnen puudust vabast metsas uitamisest.. Eriti tore oleks võõras mets koos hea kaardi ja kompassiga. Suurus võiks olla selline hea poolpäevaks äraeksimise võimalusega..

Plaanisin ka päris ühele rabarajale minna, aga see näis olevat liiga pikk ja oleks mind lauspimedasse jätnud enne kui ma poolele maalegi  oleks jõudnud. Rabad ja sood ei ole nii head kohad eksimiseks kui mets, seega jätsin vahele ja liiklesin veel rohkem Ära poole. Öine sõit regulaarses vihmas (külalisesinejaks kauge pikne) ja pimedas, orkestrit toitmas Morissoni plaadiga (Summertime!), sekka juhuslik mustavalgekirju lehm tee ääres metsas (wtf!). Hommikul avastasin end Tõstamaalt järgmise raba servast ja investeerisin seal oma aega põdrakärbsete kogumisse (juustesse ja riietesse, nagu harilikult). Muide, avastasin, et roolis olles ei ole väga mugav kuklas siiberdavaid seltsimehi taga ajada.

Randomijumal (või mõni tema kuri käsilane) tõi mind Saaremaale. Mõtlesin, lõpetasin Banksi ja võtsin Steinbecki. Samuel särab ja paljuneb.

Vahepeal käisin kohukesejahil ja Roomassaares luusimas. Miks Trts on nii vähe tuult! Tahan rohkem, tugevamat. Soe võib ka olla, aga see ei ole nii oluline. Komistasin korraks ka endisele prügimäele (tee sai otsa!) ja lugesin raamatut.. Siis leidsin juhuslikult (well, kaardi abiga tegelikult. Aga see oli minu idee!) Vilsandi kandis vaikse inimtühja (kuid linde pooltäis) ala. Inimesed olid lähikonnas küll kunagi olnud (sain grilli läbu koristada, jei :-( ). Ma ei saa endiselt aru, mida saavad mõelda inimesed kes jätavad mahlapakid ja plasttaldrikud randa kadakate vahele tuulele loopida ? Nad ei saa ilmselt midagi mõtelda, sest ma ei kujuta ette, et selliseks käitumiseks saaks olla mingitki ratsionaalset põhjust. Ma arvan, et nad on mõtlemissuutmatud.  Annaks randomijumal, et nad  leiaksid õnneliku otsa enne kui nad sigima jõuavad hakata (wishful thinking).
Elaval kujul näideti inimesi jägmise 24h jooksul õnneks vaid korra kilomeetri kaugusel paadiga merel mingi jahi juures käimas, aga isegi jaht kadus mingil hetkel ära nii salaja, et ma ei märganudki. Steinbeck ja mina ja Salinase org. Päike ja 19. sajandi algus it is. Cyrus koputab kepiga vastu puujalga ja jagab tarkust. Kellelgi Fordil on ka hullud ideed.

Vaheldust otsides komistasin järgmisel päeval Leisi lähedale RMK alale ja koristasin järgmist laagriplatsi. Suurem sopp oli kellegi poolt juba koristatud, seega noppisin ainult konisid, õllepudeli korke ja mingeid kahtlaseid topsikuid (päikesekreem?). Tegelikult on see tüütu, et ma kas koristan teiste inimeste soppa ja tunnen ennast halvasti, et ma pean enese hästitundmise asemel sellise asjaga üldse tegelema, või ma ei korista seda ja tunnen ennast halvasti, sest ma ei anna oma panust, et asi saaks parem. Ma vist olen oma esivanemate kasvatusest ikkagi midagi külge saanud.. Igatahes oli mul ka Steinbeck ja pisut Cabernet Sauvignon'i… ja Samuel on vana, ja uued kaksikud kordavad draamat.

"Hei, Robinson!"..
.. ja sellele järgnes käbe vanatädi, kes loitsude ja visandite kõrvalt tahtis minuga pisut heietada, mis oli kusjuur es päris huvitav. Kohati küll rohkem memuaar-loeng kui vestlus aga oma helgete hetkedega. Näiteks see, et ta näeb maa sees põlvepikkuseid inimesi, oskab lennata kui tahab, elab osaliselt predetermineeritud elu oma kaitseingli abil.. Pisut kurjadest loodusjõududest, mis raba ohustajatele avariisid korraldab. Nudistide-budistide ja teiste sensitiivide kamp pidavat huvitav olema ;)
Meenub ka lõbus lugu tema noorusajast balsameerituna Eesti Rahva Muuseumisse rahvariideid kandma jäämisest ja arutelu ühe maali ja selle pealkirja mõjust.
Pisut mõeldes, tean ma vist ka ta elulugu, üldjoontes. Aitäh, Neeme, meeldejääva kokkupuute eest. Järgmine toit on Steinbeck. Samuel on teisel pool, uus põlvkond veidraid, rumalaid ja lihtsalt õnnetuid. Lee hoiab kaine mõistuse lippu.

Järgmisel päeval liiklesin vaikselt igapäevaelu poole tagasi. Cathy jääb hätta ja Adam on .. noh, Adam.

850 km ja 75h. Äras käidud nagu naksti. Koju jõudes vaatasin üllatusega voodit – mul on selline asi olemas. Pärast kolme ööd pagasiruumis veetmist näis päris mitu sekundit uudse ideena ja positiivse üllatusena. Tartus sadas tegusalt vihma, seega läksin T-särgi väel välja jalutama, lonkisin ringi, külmtasin ja ligunesin. Sügis on siin, Toomel oli ainult üks inimene ja seegi ruttas toimekalt eemale - ei joonudki, ei urineerinudki kohtumaja seinale.

Kuum dušš, habemeajamine, roheline tee, pisut sobivat muusikat ja ees ootab uni. Hea.

Soundtrack: The Cure – Want

Sellest, et kuus on seljataga..

Eile öösel läksin kaotsi, otsisin koitu ja maandusin ennelõunaseks hommikusöögiks ühes väikelinnas veekogu ääres pargis raamatut lugedes.. Oi, kui keeruline on tsivilisatsiooni läheduses avalikus pargis/rannas leida kohta, kus meetri raadiuses ei oleks mingit sodi laiali.. Miks inimesed läbustavad ? Kui keeruline saab olla oma prügi kaasavõtmine kui prügikast on täis ? Mida mõtlevad seltsimehed, kes teeäärses puhkekohas pikniku käigus toidust vabaneva pakendi rõõmsalt puude alla vedelema jätavad? Kas suitsetajatele meeldib vaatepilt konide vahelt võrsuvate taimedega ?! Krt, tavapärane "loomaaed" on enamiku inimeste pihta liiga viisakas väljend.

Lõunaks olin Trts tagasi, kiire retk tööle, veel kiirem retk koju und tasa magama ja uus õhtu Tartuffiga..

KAARDISTADES TÜVIRAKU OTSINGUID: TERRA INCOGNITA / TERRA INCOGNITA: THE PERILS AND PROMISE OF STEM CELL RESEARCH
USA 2007

Toivo Maimetsa sissejuhatus oli hea. Tõenäoliselt paremgi kui film, mis ei olnud küll halb, kuid jättis pisut liiga kaootilise mulje, näidates kahte ratastooliinimest (loe: üks uuringutulemustest võitjate grupp), emotsionaalselt häirivalt seotud kunn-teadlast (loe: tõekuulutaja), kaks laboranti (loe: töölisklass) ja pastor/Bush (loe: alternatiivse tõe kuulutajad). Samas, vist oli see kaootilisus isegi hea, sest võimaldas "on-ju-meil-on-õigus"-tunnet tahaplaanile suruda ja lasta suvalistel mõtetel tekkida, olla ja minna..

Andsin hindeks 3/5 - aus keskpärasus.

VAIKNE PULM / SILENT WEDDING / NUNTA MUTA
Rumeenia, Luksemburg, Prantsusmaa 2008

Jantlikest momentidest hoolimata oli sel filmil mingi sisu ja "las ma räägin sulle ühe loo"-raam. See viimane meeldib mulle. Kiire meeldetuletus, et asjad ei juhtu niisama käigult vaid olulisem osa on see, mis meelde jääb ja kuidas seda tõlgendatakse.. Sekka mõned ilusad kaadrid ja paar atmosfäärilist muusikalist lõiku instrumentidega, mida ma nö koju ei osanud ajada. Meelde jäi aga hoopis vihm. Filmis. Ilus.

Andsin hindeks 4/5

LUCKY MILES – EKSINUD AUSTRAALIAS / LUCKY MILES
Austraalia 2007

Hunnik inimesi ebatradtitsioonilises keskkonnas, kus nad ei saa käituda harjumuste järgi, vaid peavad usaldama seda, mida nad ei usalda, ja käituma vahetumalt kui minusugune ratsionaalne põhjamaalane käituks. Sekka rohkelt tühja maastikku. Taaskord muidugi oli sündmustik absurdile lähenev ja jättis mulje pingutatusest kuid pildi ilu oli hea.

Andsin hindeks 5/5 - see ei olnud küll väärtfilm, aga vaieldamatult hea asi korra vaatamiseks.

---

Btw, täna lisandus ilma selle peale eriti mõtlemata minu sõnavarra uus väljend:
"Helendav Inimene" - Tartuffi vabatahtlik, kes jagab ja korjab kokku hindamislipikuid.

Mulle meeldib see elu, mida ma sel nädala elan .. raamat, filmid, mate, ärad, head inimesed, keda tihti ei näe jm.

Soundtrack: Anathema - Anyone, anywhere

Sellest, et blues on hea..

Ei saa ilma reklaamita. Eelmisel aastal sai külastatud Haapsalus sellist üritust nagu Augustibluus, mis lisaks uudsele kogemusele avarii näol pakkus ka muusikaliselt ja seltskondlikult päris meeldivat olemist. Õilsas lootuses, et sel aastal saab üritus sama meeldiv olema, käisin ja hankisin omale passi ..

(pilt: AJ)
Btw, praeguse seisuga on autos ka 1 vaba koht, kui keegi peaks veel  soovima ühineda..

Sellest uuest päevast, mis tuleb sügisel..

Tahtsin vaid ütelda, et öö on uus päev. Oktoober ei ole enam kaugel.
Jei!

Ma lähen vaatan, mis äras toimub.

Sellest kuidas vahel tuleb ennast tegudele lükata..

Näiteks leidsin, et mu diivan ei meeldi mulle.  Arvestades seda ruumi, mis ta võtab, peaks ta kordades mugavam olema. Pealegi -  see, et antud ase lihtsalt OLI juba enne minu tulekut toas olemas, ei ole ju mingi põhjus sellega leppimiseks. Naiivne on loota, et asjad saavad paremaks kui ise ei tõuka. Seega ma .. TÕUKASIN

.. ja ütlesin orkutis, et ära anda diivan ja 24 tundi hiljem on mul toas palju rohkem ruumi ja valik, millisel põrandalapil ma magada võiks. Magic. Boonusena sai ehk üks tudeng omale vajaliku mööblitüki.

Enne talve muretsen omale uue koiku. Loodetavasti.

Soundtrack: Animals - House of the rising sun

Sellest kuidas vihm teeb jälle imelikke asju ..

E, lahke inimene, näitas täna filmi. "Valgus Koordis" nende seas. Seda ma olen juba ammu tahtnud näha: Hoomamatu 50+ aasta tagune maailm nõukogudekastmes.. Muuhulgas sai taaskord kinnitust väide, et Pahad pannakse alati paljakäsi kanakoiba sööma. Tore oli ka see juba tuttav katke telefonikõnest:
- "Palun partei."
- "Mis partei ?"
- "On ainult üks partei – see mis meile maad andis!"

Koduteel õnnistas randomijumal mind vihmaga, mistõttu ma kilkasin rõõmust ja otsustasin koduuksest mööda kõndida ja ikka korralikult märjaks saada. Suvine äikesevihm on midagi ääretult meeldivat. Eriti juba hämarduval ajal ..  See meenutas mulle põhikooli lõpupeo õhtut kaugest-kaugest ajast. Tookord sai väikese seltskonnaga hommikupoole ööd piksevalgel mööda mööda väikeseid kruusateid kodu poole sammutud. See oli ka viimane kord kui ma nägin oma tolleaegset klassijuhatajat. Rõõmus ;) Huvitav, mis tast on saanud ? Nüüdseks ehk tüüpiliseks pedagoogiks taandunud ?

Vihma käes pikki raudteeäärt kõndides märkasin läheduses minuga samas suunas jalutavat noort. Ta kõndis aeglaselt, vihmavari käes ja ma ei saanud jätta arutlemata, et kui ta on väljas selleks, et vihma nautida, siis tal jääb vihmavarju tõttu pool rõõmu saamata. Märjakssaamine on vähemalt minu jaoks positiivne elamus – vesi valgumas mööda peanahka allapoole, kõditamas kaela .. Värinaid tekitav külmatunne vaheldumas liikumisest saava soojuse ja mõttelendudesse kadumise unustusega. Ja need lõhnad.. Sellest kõigest arvasin ma vaest vihmavarjulist ilma jäävat. Tuli ristmik, mina läksin paremale, tema vasakule..

Suvise vihma eelisteks on enamasti see, et ta on soe, aga paljud inimesed peavad seda ikkagi ebameeldivaks. Tulemuseks on see, et tänavad on võrdlemisi tühjad. Sellepärast mulle vihm ehk meeldibki, ehk. Lonkisin Näituse tänava puude all ja suundusin (Kassi-)Toome suunas, kus ma lootsin veel vähem autosid ja veel rohkem rohelist märga massi nautida. Toome üks meeldivamaid kohti on minu jaoks KJPeterson ("Kas siis selle maa keel.." jne). Seisis oma uhkes valgustuses, pea püsti, vesi mööda nägu alla nõrgumas, märss õlal ja linnusitt varrukal. Tahan ka matka. Mitte Riiga, aga midagi.. Eelmise suve Kassari oli näiteks päris hea. Kuigi takkajärgi on sel muidu toredal kogemusel pettumuse mekk man..

Ei saa aga jätta märkimata, et loomad on lahti ka vihmaga. Toomel oli inimesi iga paarisaja meetri kohta. Lisaks mõned eelpoolmainitud "loomad": mingi seltskond kuradisilla all, klaaspudel ja suurem plastpudel kõrvuti kõnniteele toetatud, tüüned sägad nende ümber ja "türa, kui külm"-diskussioon. Teine seltskond tegi sünkroonkusemist kohtumaja seinale. Miks, oh miks ei võiks "peohuviline noorsugu" kluppi minna või statoili parklas püsida ?!

Teine tore lõik, mida ma ikka armastan lonkida on Toomelt Liivi-Veski marsruut. Seal on muide ilmselt Juhan ise kivi peal, üsna tänava ääres. Ei meenu, et see oleks varem mulle silma jäänud.. ja hallipäine vanamees akna all istumas ja välja vaatamas, vaevu liigutades. See sisendas veidrat rahu. Imelik.

Teel oma koduukse suunas sain veel ühe naeratuse oma näole, kui märkasin eelpool kirjeldatud vihmavarjuga uitajat minust 50 meetrit eespool kõndimas, pisut rohkem sorakil juustega, kokkupandud vihmavari kõrval käe otsas kõikumas. "Jälitasin" teda kuni oma tänavani, kus jätsin ta kui sümboli vihma kõndima. Minu arvates, kui ta surnud ei ole, siis võib ta kuni tänapäevani kõndida vihmas ja areneda paremuse poole. Kuskil seal. Õpetlik nagu muinasjutt, kas pole ?

Mind aga ootas soe dušš, heade inimeste toodud hea tee ja mingi ebaratsionaalne soov siin praegu heietada..

soundtrack: Pink Floyd – Shine on, you crazy diamond

Sellest, kuidas ma Reinu nägin..

Veider, miks mul on vihmaste ilmade peale parem tuju ? Premeerisin ennast koduteel märjakssaamisega ja nägin ilusaid asju, mida varem ei olnud märganud.

Boonuseks andis randomijumal mulle Kuku vahendusel kuivamise alustamiseks OMD - "Walking on the milky way".

Nice.

Sellest kuidas jaanipäev teeb promo..

Käisin üle mõne aja taaskord maal. Noh, mitte päris "järgmine maja on kolme päeva tee"-maal, aga selles mandri-Eesti-keskpunkt-maal. Samas, seda on ennegi juhtunud. Meelde jäi aga hoopis üks (kui mõtlema hakata, siis nimetu) hääletaja, kes pakkus seltskonda ja õpetlikke lugusid (Adavere jaanipäevale sattumisest, vaene inime), laule (jaanipäevaks kõrguvast rohust, igast sõnast saab laulda!) ja nalja (näiteks leivaga kalastamise tänapäeva eripäradest) mõne armsa iroonianoodiga (oo, tal on oma bänd! kui ägee!) . Isegi kahju, et ma esivanematele olin lubanud näole anda, muidu oleks võinud hukka minna ja näiteks Tallinna-Märjamaa-Karksi-Nuia vms ringile minna. Oh, olen pidur. Vähemalt sai anonüümne hääletaja loodetavasti Adaverest kiiresti uuesti auto peale: mõne aja möödudes oli ta teeäärelt kadunud.. Whee.

Täna tagasiteel nautisin taaskord vabadust olla ebapraktiline. Milleks valida punktist A 70 km kaugusel asuvasse punkti B jõudmiseks lühim ja igav maantee, kui sa võid ootamatu tuju ajel leiutada käigult vähemalt kaks korda pikema marsruudi ;)

Sellest kuidas Tartus leidub kohti..

Komistasin täna õlipurgi otsa. Sellesama, mis sai Valgast bensukast ostetud eelmise ühiskondliku rõudtripi ajal. Hullasin sellega pisut käe-jala-ulatusse jäävate lukkude kallal, kaevasin välja veel teise purgi kahtlase mögaga ja hullasin veeeeel. Rõõmu kui palju ..

.. ja muuhulgas tekkis idee oma vanemad rattaid pisut kohendada. Teate küll – need kergemad, mida ma toas ühe ebamugava sadula jms vidinate küljes hoian. Need ei olnudki väga vaevatud, liikusid vabalt ja lärmita. Eriti pärast seda, kui ma sain õlinäpp olla ja oma õlipurgiga veel natuke hullata.

Pimeduse varjus läksin testringile.. Tähtvere, laululava, Betooni tänavale  (kas pole mitte ilus ja lilleline tänavanimi ?) ja sealt üle raudtee, et avastada, et ma ei ole MITTE KUNAGI käinud sealt paremale RAvila tänava kaugemas otsas. Oi-mulle-meeldivad sellised hetked – kergelt jahe, mustvalge laiguti valgustatud inimtühi ja sõidukiteta tundmatu (no, peaaegu) maailm, kuiv ja sile asfalt, taevas üksikute tumedate pilveräbalatega, sujuva üleminekuga tuhm-sinakast mustjashalliks. Mõni üksik täht sinna keskele.. ja vaikus. Ristmik. Vasakul tükk tühjust ja tee, mis hääbub metsamustaks seinaks. Paremal veel värsket tänavat tühjade parklate ja tootmishoonete vahel. Vahele pisut võsa ja põldu. Põllult tulijatele märk "anna teed". Veel pimedust. Ja tee lõpp. Asfaldi otsas mõned meetrid kruusa, siis kraav, tükk tühermaad ja mets. Must taaskord. Nagu päris.

Täna sattusin ka mingi müstilise hulkumise käigus Elva. Ja nägema mingit skeemikest Illi/Vitipalu matkaraja kohta. Ilmselt ma tahan kunagi lähiajal sinna jõuda. Lonkida näiteks see 15km ring läbi. Kui on huvilisi kaasa tulema, siis annab korraldada ..

Sellest vanameestejandist..

Ärgem mõistkem mind valesti - mul ei ole midagi deliiriumis vanakeste vastu. Isegi siis kui nad ainult ainult "mängult" hullavad seitsmendal korrusel kala püüda ja dromedari jahtida. Mul oleks nende üle siiralt hea meel. Mul aga ei ole hea meel, kui seda pikitakse labase teksti, peerunaljade ja arusaamatu massipsühhoosiga, et oleks hea ja lihtne. See ei ole veenev - need ei ole inimesed, see ei paku mõistmist ega äratundmist, veel vähem uut ja huvitavat allikmaterjali mõtisklemiseks. See oli lihtsalt jant oma ülimas keskpärasuses. Ilmselt see vaimustunud ovatsioone jagav bussitäis rahvast teadis ja märkas asju, mis minule kättesaamatuks jäid.. Taaskord. Ei mõista endiselt Kivirähki fenomeni..

Aga Viljandis käik oli tore, kuigi pisut liiga "sinna ja tagasi". Oleks pidanud initsiatiivi üles näitama ja teel kuskile ära kaduma. Suvi tuleb (lohutan ma ennast). Või läheb (järgmisel aastal ehk jälle). See on lahe, kuidas rahuloluks on vaja nii vähe: saada vaid mõneks tunniks Tartust välja. Säästuaeg, maivõi.

Tartus on minu päralt traditsiooniline õhtu : House. Mu little book of calm. Kuna ma olen alles teise hooaja keskel, siis juba ainuüksi teadmine, et mul jätkub seda veel kauaks , teeb tuju paremaks ..

Tänase osa paremad pärlid:

House (Wilson'i uks on lukus, House üritab sisse saada): "I know you're in there! I can hear you caring!"

Wilson: "Being miserable doesn't make you better than anybody else, House. It just makes you miserable."

soundtrack: static

Sellest suhtlemishälvikute imelisest maailmast..

Tunnid-päevad-nädalad tulevad vasakult ja lähevad paremale ära. Vahepeal on asjalikkus, pisut pestot, vahel und ja House. Neist viimane väärib esiletõstmist : taaskord teoreetiline näide sellest, et ka vähem inimsõbralik suhtumine on ok. Selektiivne uudishimu, ilus sarkastilis-praktiline ausus, mõõdukalt mugav. Mõned puudused on ka muidugi, aga ega tasuta lõunaid loota olekski ju naiivne. Peaasi, et huvitavaid probleeme leiaks ja nürist asjatamisest-poosetamisest kõrvale saaks hiilida.. Õpetlik.

Ja need imelised tsitaadid. Oleks pidanud hakkama neist parimaid esimestest osadest saati üles kribama.. Siis oleks juba väike asi automatiseerida, et randomijumal nende seast mulle hommikuti juhusliku pärli välja valiks.

"Hmh .. weird works for me." (G.House)