Sellest, et teletupsumaa sai viienda linnukese ..

Aastast 2006 olen igal suvel ennast ühel juulikuu nädalavahetusel Vana-Vigalas Hard Rock Laagris leidnud,  kus karvased ja sulelised kogunevad ja kaks päeva mängitakse ohtralt elusat kurimuusikat. Nii ka sel aastal, hoolimata jalgpalli MM veerandfinaalidest ja tavapärasest mõnevõrra vähemhuvitavast esinejate nimistust – olin kohal.

 

Seekord oli siis lineup selline:

REEDE, 2. juuli 16:00    Paean    17:00    Saviours (usa) 18:00    Goresoerd    19:00    Black Cobra (usa) 20:00    Evestus    21:00    Pedigree 22:00    Weedeater (usa)     23:00    Demonical (swe) 00:00    Finntroll (fin)

LAUPÄEV, 3. juuli 12:00    Kantor Voy     13:00    Lassie The Cat (lat) 14:00    Sõjaruun    15:00    Cantilena 16:00    One Dollar Project     17:00    Ocularis Infernum (lat) 18:00    Crionics (pol)     19:00    Recycle Bin 20:00    Mad Sin (ger)     21:00    Throes of Dawn (fin) 22:00    Metsatöll    23:00    Horricane 00:00    Mayhem (nor)

Positiivset sel aastal ?

Ilm – suurem suvi kui Eestile enamasti antakse. See on kusjuures igal aastal nii olnud, et Tartust lahkudes ja teel sajab vihma ja kohapeal on suvi. Sel korral isegi nii suur suvi, et ma isegi hetkeks kartsin, et rohkemeksponeeritud kehaosad nagu nägu ja käed võiks ära põleda.. Mingi päikesekreemi kasutama ma ju pea kunagi ei vaevu :P

VIhm oleks muidugi ka tore, aga niiväga kui mulle ka meeldiks mudas hullata, ei tundu see mitte universaalselt hea. Eriti kui vihma peaks tulema kõik 2,5 päeva järjest, mis vist juhtus kunagi Rabarockil..

Väike valik positiivselt meelde jäänud esinejatest:

• Saviours – Usa punt, kvaliteetne ja samas kuidagi pretensioonitu. Just selline  kraam mida laagrist ootaks.
• Weedeater – taas USA. Kui imago kahtlane meelemürgilembus kõrvale jätta, siis sound oli mõnus. Mittekiire ja jõuline – that’s the way I like it. Ehe näide sellest, et kolm instrumentalisti on täiesti piisav ja ei ole vaja kuut kitarristi üksteisest üle mängima..
• Evestus – päris mitme bändi korral häiris mind eristumatus lambisuvalisest mörr-bändist, siis Evestusel sellega ilmselgelt probleeme ei olnud. Lisaks napakale muusikale (dramacore :P) olid tegelased ka show’ga vaeva näinud, tehes näiteks rohkem kostüümivahetusi kui läti eurolaulikud, püüdes tähelepanu lugude vaheaegadel vaheshow’dega, jagades publikule nänni jms ;) Väga fun!
  
• Kantor Voy – rahulikum bänd teise päeva alustuseks, soliidne lead-kitarr ja päris hea sound. Peaks täitsa kunagi lisa uurima.
• Metsatöll – No ei saa ikka maha salata, et töll on kvaliteetne live-band. Seekordne live oli imho minu nähtuist üks viimaste aastate õnnestunumaid.  Hea tasakaal vähetuntud ja vanade lugude vahel. Kui isegi nende halval päeval suudavad nad ok olla, siis õnnestunuma live korral on nad suisa meeldivad. 

Negatiivset ?

Ma ei hakka siin praegu näpuga näitama ja siunama nende inimeste pihta, kes ära hüppasid ja tulemata jätsid, kuigi võiks. Vähemalt autosse leitud suvalised asendus-kuriinimesed olid täitsa toredad. Samuti oli traditsiooniliselt kohal KK oma peredega, kes sisustasid ka paar hetke..

Mayhem – nii “norra metal” kui olla saab, kirikupõletamiste, pealuude, poomisnööri, vere imiteerimise jms. Muusikaliselt üsna mittemidagiütlev. Seda kurvem, et algselt tulema pidanud Rotting Christ tundus palju-palju huvitavam. Dämit.

Fotod. Kui eelmisel aastal oli võimalik karvastest mööda hiilida ja otse lava eest oma pildid teha, siis nüüd seda õnne enam ei olnud ja pidi pildi saamiseks rämezuumiga läbi käte-peade-juuste trügima. Loomulikult jättis see jälje teravama pildi saamisels vajalikule avale/säriajale/ISO’le ja paljud lootustandvad kaadrid läksid pisut vasakule ära. No samas on Kaidost ka võimalik aru saada – press on profid ja muud on ju lihtsalt turistid. Pööbel tulebki hoida tara taga ..

- - -

Selleks korraks siis seljataga. Huvilised kaegu ka teisi pilte @ skydrive:

View Full Album

Järgmine muusikaline laagripeatus ilmselt Augustibluus & Haapsalu, pilet istub mul juba laual. Praeguse seisuga on potentsiaalsetele kaashuvilistele autos veel ruumi. Kes on huvitet, see andku teada..

Sellest, et Ära on alati tahtmise kaugusel..

Ehe näide laekus kolmapäeval, kui tööl olles kohtusin kollase kaevurtehnikaga ning kiirete läbirääkimiste järel tekkis soov Kaotsi (tuntakse ka kui Ära) minna. Nädala keskpaik, puuduv plaan ja ajakava – ei hakanud isegi oletama, et keegi tahaks assisteerida, seega viskasin lihtsalt magamiskoti ja raamatud kaasa ja läksin .. ei teadnud veel kuhu, aga ära.

Mingi hetk ma arvasin, et lahkun Valga poole (Lätti?), aga miskipärast sattusin hoopis Viljandi teeotsale, kus võtsin teenelise hääletaja peale, kes loomulikult tahtis Viljandisse saada ja suunas mind edasi Soomaale. Taaskord koht, kuhu ma polnud varem sattunud.. Ega ma seal eriti palju ringi ei luusinud (loe: karu ei kohanud). Taaskord noogutasin heakskiitvalt RMK puhkekohtade pihta (traditsiooniliselt – need puhkekohtade tegemise idee ja teostus on lihtsalt NII hea), vahetult enne pimedat komistasin ka "koprarajale", meenutades metsasoleku head tunnet. Minust on vist märkamatult wannabe-linnainimene saanud – ma satun metsa vaid mõned korrad aastas ja sedagi enamasti mõnele varemast tuntud või avalikult ja ettevalmistatud rajale. Ma tunnen puudust vabast metsas uitamisest.. Eriti tore oleks võõras mets koos hea kaardi ja kompassiga. Suurus võiks olla selline hea poolpäevaks äraeksimise võimalusega..

Plaanisin ka päris ühele rabarajale minna, aga see näis olevat liiga pikk ja oleks mind lauspimedasse jätnud enne kui ma poolele maalegi  oleks jõudnud. Rabad ja sood ei ole nii head kohad eksimiseks kui mets, seega jätsin vahele ja liiklesin veel rohkem Ära poole. Öine sõit regulaarses vihmas (külalisesinejaks kauge pikne) ja pimedas, orkestrit toitmas Morissoni plaadiga (Summertime!), sekka juhuslik mustavalgekirju lehm tee ääres metsas (wtf!). Hommikul avastasin end Tõstamaalt järgmise raba servast ja investeerisin seal oma aega põdrakärbsete kogumisse (juustesse ja riietesse, nagu harilikult). Muide, avastasin, et roolis olles ei ole väga mugav kuklas siiberdavaid seltsimehi taga ajada.

Randomijumal (või mõni tema kuri käsilane) tõi mind Saaremaale. Mõtlesin, lõpetasin Banksi ja võtsin Steinbecki. Samuel särab ja paljuneb.

Vahepeal käisin kohukesejahil ja Roomassaares luusimas. Miks Trts on nii vähe tuult! Tahan rohkem, tugevamat. Soe võib ka olla, aga see ei ole nii oluline. Komistasin korraks ka endisele prügimäele (tee sai otsa!) ja lugesin raamatut.. Siis leidsin juhuslikult (well, kaardi abiga tegelikult. Aga see oli minu idee!) Vilsandi kandis vaikse inimtühja (kuid linde pooltäis) ala. Inimesed olid lähikonnas küll kunagi olnud (sain grilli läbu koristada, jei :-( ). Ma ei saa endiselt aru, mida saavad mõelda inimesed kes jätavad mahlapakid ja plasttaldrikud randa kadakate vahele tuulele loopida ? Nad ei saa ilmselt midagi mõtelda, sest ma ei kujuta ette, et selliseks käitumiseks saaks olla mingitki ratsionaalset põhjust. Ma arvan, et nad on mõtlemissuutmatud.  Annaks randomijumal, et nad  leiaksid õnneliku otsa enne kui nad sigima jõuavad hakata (wishful thinking).
Elaval kujul näideti inimesi jägmise 24h jooksul õnneks vaid korra kilomeetri kaugusel paadiga merel mingi jahi juures käimas, aga isegi jaht kadus mingil hetkel ära nii salaja, et ma ei märganudki. Steinbeck ja mina ja Salinase org. Päike ja 19. sajandi algus it is. Cyrus koputab kepiga vastu puujalga ja jagab tarkust. Kellelgi Fordil on ka hullud ideed.

Vaheldust otsides komistasin järgmisel päeval Leisi lähedale RMK alale ja koristasin järgmist laagriplatsi. Suurem sopp oli kellegi poolt juba koristatud, seega noppisin ainult konisid, õllepudeli korke ja mingeid kahtlaseid topsikuid (päikesekreem?). Tegelikult on see tüütu, et ma kas koristan teiste inimeste soppa ja tunnen ennast halvasti, et ma pean enese hästitundmise asemel sellise asjaga üldse tegelema, või ma ei korista seda ja tunnen ennast halvasti, sest ma ei anna oma panust, et asi saaks parem. Ma vist olen oma esivanemate kasvatusest ikkagi midagi külge saanud.. Igatahes oli mul ka Steinbeck ja pisut Cabernet Sauvignon'i… ja Samuel on vana, ja uued kaksikud kordavad draamat.

"Hei, Robinson!"..
.. ja sellele järgnes käbe vanatädi, kes loitsude ja visandite kõrvalt tahtis minuga pisut heietada, mis oli kusjuur es päris huvitav. Kohati küll rohkem memuaar-loeng kui vestlus aga oma helgete hetkedega. Näiteks see, et ta näeb maa sees põlvepikkuseid inimesi, oskab lennata kui tahab, elab osaliselt predetermineeritud elu oma kaitseingli abil.. Pisut kurjadest loodusjõududest, mis raba ohustajatele avariisid korraldab. Nudistide-budistide ja teiste sensitiivide kamp pidavat huvitav olema ;)
Meenub ka lõbus lugu tema noorusajast balsameerituna Eesti Rahva Muuseumisse rahvariideid kandma jäämisest ja arutelu ühe maali ja selle pealkirja mõjust.
Pisut mõeldes, tean ma vist ka ta elulugu, üldjoontes. Aitäh, Neeme, meeldejääva kokkupuute eest. Järgmine toit on Steinbeck. Samuel on teisel pool, uus põlvkond veidraid, rumalaid ja lihtsalt õnnetuid. Lee hoiab kaine mõistuse lippu.

Järgmisel päeval liiklesin vaikselt igapäevaelu poole tagasi. Cathy jääb hätta ja Adam on .. noh, Adam.

850 km ja 75h. Äras käidud nagu naksti. Koju jõudes vaatasin üllatusega voodit – mul on selline asi olemas. Pärast kolme ööd pagasiruumis veetmist näis päris mitu sekundit uudse ideena ja positiivse üllatusena. Tartus sadas tegusalt vihma, seega läksin T-särgi väel välja jalutama, lonkisin ringi, külmtasin ja ligunesin. Sügis on siin, Toomel oli ainult üks inimene ja seegi ruttas toimekalt eemale - ei joonudki, ei urineerinudki kohtumaja seinale.

Kuum dušš, habemeajamine, roheline tee, pisut sobivat muusikat ja ees ootab uni. Hea.

Soundtrack: The Cure – Want

Sellest, et suve festivalid said selleks korraks läbi..

Nädalavahetusel sai taaskord käidud Augustibluusil. Sel aastal sai ühes tükis sinna ja ühes tükis tagasi, kuid nende vahele jäänud aeg oli taaskord meeldiv - meeldivalt vähe rahvast (võrreldes näiteks YAÕS-üritustega), üllatavalt vihmavaba ilm ja rohkelt vaba aega, et linna peal lonkida, linnuses-raudteejaamas-tänaval muusikat kuulata, inimesi ja taevast vaadata..

Muusikaliselt olid Bullfrog Brown, Omar ja Soasepp band parimad, häirivaid kollektiive aga ei olnudki, kuigi raudteejaama asju kuulasin peaasjalikult eemalt, külg maas ja  pilk raamatus.

 

Pildid on siin, kui keegi peaks huvi tundma. Mulle nii meeldib oma elu keeruliseks teha: näiteks pildistada kaugelt ja/või pimedas ja/või paigal mittepüsivaid objekte ja/või käsitsi-fookusega :P Paar pilti mulle endale isegi meeldivad, meeldiks veel rohkem kui ma viitsiks neid sutsu lõikuda ja rihti ajada.. Andkem mulle andeks, et ma praegu ei viitsinud.

Tagasiteel sai pisut avastatud müstilisemaid teid. Näiteks ma polnud kunagi sõitnud Haapsalust Lihula peale, mis oli mõnus vähese liiklusega hea tee.. Pärnu-Jaagupist Kergu peale sai ka trügitud õilsas lootuses et see on minu atlase ilmumise ja tänapäeava vahel vähemalt osaliselt asfalteeritud, aga .. see ei olnud. Pigem oli üks hullemas seisus kruusateid, mida ma viimastel aastatel kohanud olen. Sinna ma enam ei lähe ;)

Päris lõbus oli ka Olustveres põrnitseda teelelangenud puud ja kujutleda, paljud selle allee puudest sama "tugevad" olla võivad ;)

Järgmisel aastal ilmselt tuleb jälle Haapsalu plaani võtta ja seda sõltumata sellest, kas või kes kaasa tuleb või kaasa tulemata jätab.

Sellest uuest päevast, mis tuleb sügisel..

Tahtsin vaid ütelda, et öö on uus päev. Oktoober ei ole enam kaugel.
Jei!

Ma lähen vaatan, mis äras toimub.

Sellest kuidas vihm teeb jälle imelikke asju ..

E, lahke inimene, näitas täna filmi. "Valgus Koordis" nende seas. Seda ma olen juba ammu tahtnud näha: Hoomamatu 50+ aasta tagune maailm nõukogudekastmes.. Muuhulgas sai taaskord kinnitust väide, et Pahad pannakse alati paljakäsi kanakoiba sööma. Tore oli ka see juba tuttav katke telefonikõnest:
- "Palun partei."
- "Mis partei ?"
- "On ainult üks partei – see mis meile maad andis!"

Koduteel õnnistas randomijumal mind vihmaga, mistõttu ma kilkasin rõõmust ja otsustasin koduuksest mööda kõndida ja ikka korralikult märjaks saada. Suvine äikesevihm on midagi ääretult meeldivat. Eriti juba hämarduval ajal ..  See meenutas mulle põhikooli lõpupeo õhtut kaugest-kaugest ajast. Tookord sai väikese seltskonnaga hommikupoole ööd piksevalgel mööda mööda väikeseid kruusateid kodu poole sammutud. See oli ka viimane kord kui ma nägin oma tolleaegset klassijuhatajat. Rõõmus ;) Huvitav, mis tast on saanud ? Nüüdseks ehk tüüpiliseks pedagoogiks taandunud ?

Vihma käes pikki raudteeäärt kõndides märkasin läheduses minuga samas suunas jalutavat noort. Ta kõndis aeglaselt, vihmavari käes ja ma ei saanud jätta arutlemata, et kui ta on väljas selleks, et vihma nautida, siis tal jääb vihmavarju tõttu pool rõõmu saamata. Märjakssaamine on vähemalt minu jaoks positiivne elamus – vesi valgumas mööda peanahka allapoole, kõditamas kaela .. Värinaid tekitav külmatunne vaheldumas liikumisest saava soojuse ja mõttelendudesse kadumise unustusega. Ja need lõhnad.. Sellest kõigest arvasin ma vaest vihmavarjulist ilma jäävat. Tuli ristmik, mina läksin paremale, tema vasakule..

Suvise vihma eelisteks on enamasti see, et ta on soe, aga paljud inimesed peavad seda ikkagi ebameeldivaks. Tulemuseks on see, et tänavad on võrdlemisi tühjad. Sellepärast mulle vihm ehk meeldibki, ehk. Lonkisin Näituse tänava puude all ja suundusin (Kassi-)Toome suunas, kus ma lootsin veel vähem autosid ja veel rohkem rohelist märga massi nautida. Toome üks meeldivamaid kohti on minu jaoks KJPeterson ("Kas siis selle maa keel.." jne). Seisis oma uhkes valgustuses, pea püsti, vesi mööda nägu alla nõrgumas, märss õlal ja linnusitt varrukal. Tahan ka matka. Mitte Riiga, aga midagi.. Eelmise suve Kassari oli näiteks päris hea. Kuigi takkajärgi on sel muidu toredal kogemusel pettumuse mekk man..

Ei saa aga jätta märkimata, et loomad on lahti ka vihmaga. Toomel oli inimesi iga paarisaja meetri kohta. Lisaks mõned eelpoolmainitud "loomad": mingi seltskond kuradisilla all, klaaspudel ja suurem plastpudel kõrvuti kõnniteele toetatud, tüüned sägad nende ümber ja "türa, kui külm"-diskussioon. Teine seltskond tegi sünkroonkusemist kohtumaja seinale. Miks, oh miks ei võiks "peohuviline noorsugu" kluppi minna või statoili parklas püsida ?!

Teine tore lõik, mida ma ikka armastan lonkida on Toomelt Liivi-Veski marsruut. Seal on muide ilmselt Juhan ise kivi peal, üsna tänava ääres. Ei meenu, et see oleks varem mulle silma jäänud.. ja hallipäine vanamees akna all istumas ja välja vaatamas, vaevu liigutades. See sisendas veidrat rahu. Imelik.

Teel oma koduukse suunas sain veel ühe naeratuse oma näole, kui märkasin eelpool kirjeldatud vihmavarjuga uitajat minust 50 meetrit eespool kõndimas, pisut rohkem sorakil juustega, kokkupandud vihmavari kõrval käe otsas kõikumas. "Jälitasin" teda kuni oma tänavani, kus jätsin ta kui sümboli vihma kõndima. Minu arvates, kui ta surnud ei ole, siis võib ta kuni tänapäevani kõndida vihmas ja areneda paremuse poole. Kuskil seal. Õpetlik nagu muinasjutt, kas pole ?

Mind aga ootas soe dušš, heade inimeste toodud hea tee ja mingi ebaratsionaalne soov siin praegu heietada..

soundtrack: Pink Floyd – Shine on, you crazy diamond

Sellest kuidas turist minus trügis põhja..

Kiirel ja mõõdukalt ootamatul ärakäigul sai enne jaani-tralli ja sooja suve pisut mitte-igapäevastes kohtades liigeldud. Teele jäid näiteks:
1) Palamuse lähedal mingi matkarada ja järveke.. räägitakse, et Saare järv.
2) Telkimine Peipsi ääres (oma armsate söödik-putukatega, kelle otsa on ennast ka varasematel aastatel katki joostud)
3) Iisaku vaatetorn (metsane lennurada, puit-torni väsimine ja mõned armsamat sorti padukad)
4) Jõhvi (märgatavalt tühjem-tüütum-masendavam kui ma mäletasin, söökla).
5) Toila (do not park here!)
6) Valaste juga jms põhjaranniku pangavaated..
7) Kunda (-karva savi jm asjad :P)
8) Vainupea (ja ühiskondlikud aiariistad kalmistul)
9) Võsu (supiring & väga hea roheline tee!)
10) Loksa-Pärispea (raaahulikkus, tuul & telk) 

11) Kadrina (kes on kus on raudtee on tee on mis on kus?)
12) Jõgeva (no milleks pühapäeviti kohvikuid lahti hoida ? Parem pandagu kõik kohad rahvusvärvides lipukesi täis!)

Etsiis, ei mingit kiirustamist, kohustusi, tähtaegu ega eesmärke. Kruiiis.

Sellest, et 600 km ei ole ületamatu takistus..

Ennemuistsel ajal sai Nõva-Haapsalu teljel pisut hulgutud, muuhulgas jälle ühte RMK avalikku ära-ala tarbitud. Kauge, vaikne, puhas ja peaaegu inimtühi (üksik jalgrattur ei loe).
Seda kohta ei tohi ära unustada. 

Ma nüüd ei unusta..

soundtrack: Aimee Mann - You do.

Sellest kuidas jaanipäev teeb promo..

Käisin üle mõne aja taaskord maal. Noh, mitte päris "järgmine maja on kolme päeva tee"-maal, aga selles mandri-Eesti-keskpunkt-maal. Samas, seda on ennegi juhtunud. Meelde jäi aga hoopis üks (kui mõtlema hakata, siis nimetu) hääletaja, kes pakkus seltskonda ja õpetlikke lugusid (Adavere jaanipäevale sattumisest, vaene inime), laule (jaanipäevaks kõrguvast rohust, igast sõnast saab laulda!) ja nalja (näiteks leivaga kalastamise tänapäeva eripäradest) mõne armsa iroonianoodiga (oo, tal on oma bänd! kui ägee!) . Isegi kahju, et ma esivanematele olin lubanud näole anda, muidu oleks võinud hukka minna ja näiteks Tallinna-Märjamaa-Karksi-Nuia vms ringile minna. Oh, olen pidur. Vähemalt sai anonüümne hääletaja loodetavasti Adaverest kiiresti uuesti auto peale: mõne aja möödudes oli ta teeäärelt kadunud.. Whee.

Täna tagasiteel nautisin taaskord vabadust olla ebapraktiline. Milleks valida punktist A 70 km kaugusel asuvasse punkti B jõudmiseks lühim ja igav maantee, kui sa võid ootamatu tuju ajel leiutada käigult vähemalt kaks korda pikema marsruudi ;)

Sellest kuidas Tartus leidub kohti..

Komistasin täna õlipurgi otsa. Sellesama, mis sai Valgast bensukast ostetud eelmise ühiskondliku rõudtripi ajal. Hullasin sellega pisut käe-jala-ulatusse jäävate lukkude kallal, kaevasin välja veel teise purgi kahtlase mögaga ja hullasin veeeeel. Rõõmu kui palju ..

.. ja muuhulgas tekkis idee oma vanemad rattaid pisut kohendada. Teate küll – need kergemad, mida ma toas ühe ebamugava sadula jms vidinate küljes hoian. Need ei olnudki väga vaevatud, liikusid vabalt ja lärmita. Eriti pärast seda, kui ma sain õlinäpp olla ja oma õlipurgiga veel natuke hullata.

Pimeduse varjus läksin testringile.. Tähtvere, laululava, Betooni tänavale  (kas pole mitte ilus ja lilleline tänavanimi ?) ja sealt üle raudtee, et avastada, et ma ei ole MITTE KUNAGI käinud sealt paremale RAvila tänava kaugemas otsas. Oi-mulle-meeldivad sellised hetked – kergelt jahe, mustvalge laiguti valgustatud inimtühi ja sõidukiteta tundmatu (no, peaaegu) maailm, kuiv ja sile asfalt, taevas üksikute tumedate pilveräbalatega, sujuva üleminekuga tuhm-sinakast mustjashalliks. Mõni üksik täht sinna keskele.. ja vaikus. Ristmik. Vasakul tükk tühjust ja tee, mis hääbub metsamustaks seinaks. Paremal veel värsket tänavat tühjade parklate ja tootmishoonete vahel. Vahele pisut võsa ja põldu. Põllult tulijatele märk "anna teed". Veel pimedust. Ja tee lõpp. Asfaldi otsas mõned meetrid kruusa, siis kraav, tükk tühermaad ja mets. Must taaskord. Nagu päris.

Täna sattusin ka mingi müstilise hulkumise käigus Elva. Ja nägema mingit skeemikest Illi/Vitipalu matkaraja kohta. Ilmselt ma tahan kunagi lähiajal sinna jõuda. Lonkida näiteks see 15km ring läbi. Kui on huvilisi kaasa tulema, siis annab korraldada ..

Sellest, kuidas ma proovin haiglasolemist..

Täna saatesarja "Tunne oma kodumaad" erisaade: tervishoiusüsteem. Seekord külastame TÜ kliinikumi ja proovime haiglasolemist...

Ehksiis: kauaoodatud sündmus, kus ma lasen ennast pulkadeks laiali lammutada ja siis (loodetavasti) õigesti kokku tagasi panna. Kuna see on minu jaoks üsna uudne ja haruldane sündmus, siis antagu mulle andeks, kui ma oma Ahaa-momente ja lihtsalt heietusi pisut kirja panen.

Esiteks vastuvõtus oli sõbralik töötaja, kes küsis mult muuhulgas kontaktisiku nime. Ütlesin õe nime (ei või iial teada, kuhu ja kellele nähtavatele paberitele see jõuab ja kas see võib mulle pisut paremat teenust tagada :P). pärast väikest toksimisaega tuli 
- "kas sündinud aastal (vale sünniaasta) või aastal (õige sünniaasta). Ah (õige sünniaasta)? Kas ta telefoninumber on ikka (õige number)?"
Seepeale oli kohe professionaalne kretinism - kust nad need andmed saavad ? Loomulikult head vastust ma sellele ei saanud, küll aga õpetliku lookese Viljandi linnast Harjumaal.

Misjärel ma kohtasin oma palatikaaslaseid.. Vana Mees, kes kuuleb halvasti ja oigas esimese poole päevast (teine pool on veel ees) ja jättis üsna vähekontaktse mulje. Teine palatikaaslane osutus Narvast pärit venelaseks , nimetagem teda M. Väga lahe on suhelda, kumbki oma keeles ja pingutades, et lihtsamaid sõnu kasutada. Arvestades minu "mama-papa-kalbassa"-sõnavara olen ma isegi üllatunud kui paljust ma aru saan. Tema näib mind paremini mõistvat.. või siis lihtsalt tema räägib rohkem :P Inglise keelt ei hakanud isegi välja pakkuma, sest vene keelega on palju lõbusam ..
 
Väikesed väljanopped minu uutest teadmistest:
0) M tahtis Piiterisse ravile minna, aga paberikraam oleks keeruliseks teinud.
1) narva 14 koolist on vaid 1 eesti kool ja 13st vene koolist vaid 2-s õpetati eesti keelt. Narvast KEEGI ei räägi eesti keelt. Kes räägib, sellega võivad juhtuda ebameeldivused (õõ?!). Ei hakanud keelseaduse rakendamise kohta täpsustama ega ka seda mis need ebameeldivused täpselt olla võiks..   
2) Kui ma püüdsin pisut kooliprojekti teha, siis tulid jutuks kõnekäänud seoses töötava hobuse suremisega ja "las traktor töötab, see on metallist". took some time :P
3) Paljud inimesed kaotavat tehnikat kasutades mõtlemisvõime (taskukalkulaatori ja autonavigaatori näitel). Veider mõelda, et ma sellest kõigest tosina "mismis?"-küsimusega lõpuks aru sain .. 
4) häkkerid - need tegelased, kes võtavad vasakult ja paremalt raha kui tuju tuleb ja elavad happily ever after.

Ilmselt heietan kunagi veel.. Ma saan seda mini-maailma ja veidrat ühiskonna mudelit siin ju ilmselt veel mõned ajad imetleda.

Sellest, et oli Griin2008..

Vana uudis, ma tean, aga parem hilja kui mitte keegi. Etsiis sai seekord väisatud vaid esimest päeva. Seekord õnnestus isegi mõned sidekick'id leitud, kes transpordi ja meeldiva vigina-vestluse-muigamisega õhtut saata aitasid.. Kommenteeriks kiirelt paari sõnaga ka bände..

Melmac. Nagu esimese esineja puhul on tavaks saanud, siis hakkab neist pisut hale. Paarkümmend inimest (sõpra?) lava ees ja püüe kuidagi marukülma ja ükskõikse taustalpassijate pilvega kontakti saada. Tegelikult ei kõlanudki halvasti, aga püsisin ka taustapilves.

Maroon. LJ'le meeldis, käis ja kargas. Minule pole kiired trummid kunagi väga meeldinud. Jaburpidevalt muutuva tempoga lood ja vihane solist. Nagu ikka. Lugesin enamiku ajast eemal raamatut (Ishiguro "Päeva riismed").

Vennaskond. üllatas positiivselt. Ma olen neid küll mõned korrad ka varem laivis näinud, aga sel korral oli lugudevalik märgatavalt meeldivam kui teistel kordadel. Ei olnud igav teeme-punki, vaid kuidagi rohkem tahke esitus. Eriti meeldejääv oli "kõik müügiks" ja kitarrine "Disko". Lisaks on Trubetsky alati natuke naljakas (in a good way).

Callisto. Uskusin, et need soomepojad jahutavad kõik lootusetult maha oma aeglase igikestvate lugudega, kuid andsin neile võimaluse, ronides lava lähedusse ja ei kahetse. Atmosfääriline kraam ja hea seejuures.. Kogub, kogub, kogub ja siis aeglane kuid võimas akordisari, et uuesti "koguma" hakata. Postiivne üllatus taaskord tühja koha pealt. (oi mulle meeldivad need tühja koha pealt tulnud positiivsed asjad).

Waltari. Jättis mitte küll halva, aga pisut ilmetu mulje. Tundus selline raadiokraam, mida kõlbab kuulata, aga mis meelde ei jää. Võmalik, et ma lihtsalt ei andnud neile piisavalt võimalust. Aga toitumisringi oli niiehknii vaja.

Metsatöll. Noh, pole vist vaja midagi ütelda, Töllu on kõik laivis näinud ja ega nad väga midagi ei muuda. Seekord ehk niipalju, et Kukerpillide lugusid tehti paar tükki. "Saaremaa vägilane" kõlab laivis alati väääga lahedalt.

Dark Tranquillity. Kuna neid ma läksin seekord peamisel kaema, siis ma püüdsin ennast aegsasti ettepoole mahutada. Tuleb tunnistada, et solist oli lahe, laheda häälega samuti. Nii karehääl kui puhas. Vanemad lood olid eristamatult keskpärased, aga uue albumi omad on midagi minu maitsele: "Focus Shift", "Terminus (Where death is most alive)" jms. Kael kandis. Publik oli nõme jänes ilmselt, sest parim lugu jäi mängimata - "Icipher". Kahtlustan, et see oli lisalooks plaanitud.. Ähh.

Selline üritus siis seekord..

Ja btw, taaskord üks üritus, kus minemine ja tulemine oli sama meeldiv kui üritus ise. Võib-olla ma lihtsalt igatsesin pimedat maanteed, kes teab.. Või siis oli lihtsalt meeldiv seltskond ja ei kuskile kiiret.

Hoo-rah!

soundtrack: Vennaskond - Kõik müügiks

Sellest kuidas suvi ei ole veel läbi ..

Jätkamaks oma paanilist suve ärakasutamise kampaaniat, sai lastekodu suvepäevadel käidud. Põhjuseks peamiselt seesama tavaline pläma, mida ma ikka ajanud olen - randomijumalale tuleb võimalus anda. Oli otsustatud, et sihtmärk on Naissaar. Kaheks päevaks karjatati kõik meie grupi lastekodulapsed kohale. Nagu ennegi paaril korral juhtunud, viskas säärane peomeeleolus ebamääraselt suur kamp mul tuju negatiivsesse skaalasse. Seda enam et kohapeal näis olevat populaarseks hüüdlauseks "Oodake siin pool tundi". See oli koodnimetus, mis tähendas, et pooleteise tunni pärast hakkab midagi juhtuma.. Mingi hetk mul sai kopp väga ette, jätsin meelde toidujagamise ajad ja hulkusin aja maha rannas ja metsas, kuulasin oma supervõimsasse pleierisse mahtunud muusika kaks korda läbi (Bush - 1 album, Tiamat - 1 album, Minor Majority - 1 album), ukerdasin majaka otsas, käisin inimesteta rannaosal  ujumas ja olin sotsiaalselt nii väheaktiivne kui võimalik ;)
 

Kuna ma ei osalenud võistluses "Kellel on pikem (objektiiv)", siis pidin pimeduse varjus oma telefoniga ämblikke taga ajama..

Täna, olles juba tunde Tartus tagasi, ei saanud jälle rahulikult töist esmaspäea teha. Kindlustuses käimise kõrval on ju kohustuslik ka Eestimaad kaeda. D'oh! ("No D'oh is a product of fear" - Kitty Farmer). Ei teagi, mis oli ajend ja mis põhjus ja mis juhus ja kuidas siia sobitub šokolaad, päike ja teater. Nii ta igatahes läks, et sain veeta jupi päevast asulas, kuhu ma enamasti ei satu, ja läbida mingid kilomeetrid maanteed..

Suureks saan, siis hakkan stabiilseks.

Soundtrack - Dagö - Sinihabe

Sellest aktivismipuhangust ja ärasolemistest..

Vahel juhtub. antagu mulle andeks. Ajalugu on näidanud, loogika kinnitanud, et on naiivne loota, et inimesed sinu ümber kulutavad aega ja energiat selleks, et Sinul huvitav oleks. D'oh. Seetõttu sai ka omale kohe pärast kanuutamist võetud retk saaremaale ja kohe Saaremaalt tulles haaratud kinni ideest külastada toredana näivat Haapsalu linna ja seal toimuvat Bluusifestivali. Isegi üllatunud, et mu tutvusringkonnas leidus üks autotäis huvilisi.. Äärmiselt meeldiv vaheldus, kui väljakäidud ideega keegi ka kaasa tuleb ;)

Hoolitsemaks selle eest, et aktivismipuhangu käigus pisut rohkem emotsioone ja tegevust leiduks, sai paar kilomeetrit enne Haapsalu (Uuemõisas) autoga Audi alla (ette) jäädud. Igati loogiline ja mõistlik tegevus ju. Eriti kui sa jõuad õigesse linna tervelt 15 minutit enne festivaliala väravate avamist. Nohjah. Juhtub. Huvilistele käesolevaga teadmiseks, et minu lubadus hea idee korral suvalisse eestimaa otsa transporti pakkuda on aegunud. 

Augustibluus osutus logistiliste plaanide muutusest hoolimata mõnusaks. Esimene päev oli eriti meeldiv. Paremate palade hulka kuulus muuhulgas Margus Kappel kitarriga, tuttavad ("Strange Face of Love"; "Pretty woman".. ), vähemtuttavad ja tundmatud palad jms. Ultima  Thule sobis linnusesse väga hästi . Mis mind veelgi üllatas oli see, et Compromise Blue oli märgatavalt meeldivam kui ma oskasin oodata. No offence, aga Emil on laulumehena PALJU asjalikum kui kahtlaste telešõu'de mölalõuana. Rääkimata sellest, et loomad ON lahti! Nagu pildilt näha, siis hoolimata rahvahulgast oli kõrgematel aladel hea akustika ja piisava vaatega seljatoega istumiskohad, kus oli ALATI ruumi .. no hea küll, akustikat ei ole eriti hästi näha. Sellegipoolest, mõnikord on tore, et mitmed inimesed on korralikud ja ei taha piirdest ebaharilikumale poole ronida ja maas istuda ;)

Tore oli ka see hoov (sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel linnusest), kus meie seltskond telkimiskoha leidis (MK suhtlusvõrgu abil). Kambapeale oli meil mingi hetk vaasitäis vett pimeduse varjus hambapesuks.. Pisut jäi kripeldama, kas õigusjärgne omanik selle vaasi ikka tagasi sai .. Tegelikult me olime korralikud. Ahjaa, telgimängud toiduga olid ka muidugi toredad. Meie praktika näitas, et kuigi vein ja feta olid ka huvitavad, siis suurimat mänguväljakut nõudvat napoleoni kook ;) Enivei, minu tänusõnad kõigile osalistele: AJ, PE, MK, samuti assisteerivad jõud KK ja korteriinimesed M? ja ??.

Niisiis, sai pühaba häälega tartu tagasi jõutud, kohates teel näiteks kultuuri otsivat naisautojuhti, kes nõudis, et ma ühe õlle võtaksin. Oeh-jah, mina ei pea mitte külalislahkust ära põlgama, kuigi ma proovisin.. Tegelikult oli tore, muuhulgas kuulsin õpetlikku eesti räppi ja mitmeid lugusid Hu plaadilt. Kõigest 8 tundi ja 3 autot läbimaks 250 km Tartu tagasi.. et vähem kui 24 tundi hiljem alustada teekonda Hiiumaale ;) 

Veidrate asjade juhtumiseks peab pisut initsiatiivi näitama. Antud juhul ma leidsin, et ilgelt lahe oleks väike matk Hiiumaal jõudmaks Kassarile telkima vahepeatusega Vetsi Tallis kergeks söögiks-joogiks ja miitinguks ;) Olukorra tegi küll pisut raskemaks vihmasadu ja telk&magamiskott, aga no mida muud sul olekski vihmaga kõndides teha kui teha trikke, et magamiskotti võimalikult kuivana hoida. Jõekülast Käina sain küll autoga, sest üks vanem mees näitas initsiatiivi üles  ja otsustas minu mittehääletamisest hoolimata ikkagi peatuda .. No, ma olin siis hea ja lasin tal ennast Käina viia. Kuidas jõuda Kassaril trahterisse, mille kohta sa tead ainult nime, aga mitte asukohta ? Lihtne - hakkad teed mööda astuma ja loodad, et kuskil on viit :P Taktika õigustas ennast täielikult ;)

Talli leidsin üles. Tasuks sain ohtralt meeldiv-veidrat vestlust nii aktiivselt kui passiivselt. Madalalt lendavad toonekured ja läbilõikavalt kriiskavad pannkoogid, menüü tõlkimine stiilis "fish, fish, fish, another fish, fish with stuff, pork" jms ;) Tänud vahetumatele asjaosalistele ja perenaisele, kes küll täiesti alusetult uskus mu telgiga lendamise võimesse ning võimaldas mul ööbida kuivas ja vähelendavas vagunis.
Jei.

Nüüd aga Tartus tagasi ja ootan huviga, millal ilmateade maffiat ja kerget veini lubab..

Sellest paanilisest üritustemaratonist..

On suvi, oh inimeste ruttu..

Käisin täna-eile töökaaslastega kanuutamisretkel Pedja jõel. Teate küll, see jupp, mis Puurmanis Tln-Trt maantee alt läbi läheb .. Väidetavalt liikusime ca 20 km Tammemäe-Tõrve-Puurmani-Kirna marsruudil marurahulikul tempol ;) Vihjeks teistele potentsiaalsetele huvilistele, et antud jõelõik on väga rahulik ja leebe (vähemalt võrreldes Pärnu ja Ahja jõega). Selline "ära mõtle ja triivi kaasa"-jõgi. Päike paistis ja linnud laulsivad ja kui vahepeal mingi mõte tekkiski, siis oli see seotud üldise nahapindade punastumiste ja veel aeglasemate triivijate ootamisega mõnel eriti rahulikul käänakul.. Päeva lõpuks väiks saun&grill&telk.

Jätkuürituseks vaheta seltskonda ja stardin täna öösel paariks päevaks Saaremaale. No seal läheb ilmselt nii nagu need väljasõidud ikka: "oi, see on tore tee, lähme sinna" + keeruline telkimiskoha valik + väike raamatulugemine mõnes eriti chill'is kohas.Teisipäeva hilisõhtul või kolmapäeval ehk tagasi..

Ja nüüd näib, et Masterplani võiks kuuluda veel Augustibluus Haapsalus tuleva nädala lõpus (1.-2. august). See kõlab kuulutuse järgi väga hea: näiteks Compromise Blue, Ultima Thule, Bullfrog Brown, Steve Morrison ja mitmeid minu (bluusivõhikule) tundmatuid nimesid. Lisalugemiseks ka pisut avaliku meedia teksti siit.

Ma avastasin selle ürituse olemasolu alles täna, kuid ma tahan sinna minna. Siinkohal siis palve headele inimestele: kes oleks nõus minuga sinna tulema ? Ärge hoidke ennast tagasi ja kontakteeruge minuga.. Näiteks telefoni teel, sest Saaremaal ma ilmselt netti eriti tihti ei satu ..

Sellest kuidas möödus HRL2008..

Esiteks kiire kommentaar kommentaaride kohta. Situatsioon:
- "Kuidas oli?"
- "Oli kah."
Sisutu, eks? seega skipin kahesõnavastuse ja kommenteerin pisut rohkemate sõnadega.

Tegelikult oli HRL ok. Mõõdukalt pessimistlikult olin ma valmis kogemuseks stiilis Kevadtorm (kahtlane militaarüritus, kus meeldejäävaimaks osutus läbimärg olemine ja kaevikupõhja 20 cm vedelat pori).  Tee Vigalasse oli paljutõotav: Tartus sadas, teel sadas pisut vähem, siis jälle pisut rohkem, hetk selget, siis jälle sadu, siis veel suurem sadu jne. Olin juba mõttes valmis selleks, et auto tuleb kuskile kilomeetrite kaugusele jätta, sest HRL parklapõld on läbitamatu. Siis aga selgus, et Fickel tervitab meid kuiva ilma ja põlluga. Kena temast.

Esimene päev oli tõeliselt tore. noorband ja Catafalc olid küll kuulatavad mitte-midagi-erilist bändid, kuid edasi oli midagi minu maitsele.. kodumaine Leech pakkus mõnusa kerge chill'i etteaste, rahvas pikutas lähikonnas murul ja nautis päikest ja niisama-olemist. Mina lugesin raamatut (Thomas Harris - "Hannibal rising") ja tundsin ennast marumõnusalt.. Btw pildil on näha taustal see paljumainitud teletupsumaastik Simponsi- või navitrolla-pilvedega ;)

Edasi tuli minu jaoks positiivne üllatus Charon, kes olgugi et ma nende lugusid eriti ei teadnud, suutis tähelepanu köita ja hoida. päris kobe oli ka venelaste Stigmata. Sound oli ilus, aga peagi (ilmselt minu puuduliku keeleoskuse tõttu?) muutusid kõik lood üsna liiga ühesugusteks, et neist rõõmu tunda. Lootustandev sellegipoolest. Muide, Stigmata oli vist ainuke välismaa bänd, kes leidis, et nemad suhtlevad publikuga mitte-eesti või inglise keeles. My bad, aga mitte kuraditki ei saanud aru. Mõttes olin ma siis juba järgmise esitaja juures ja väga ei hoolinud ka arusaamise vajadusest.

Witchcraft.  Olles neid kodutöö korras mõnevõrra kuulanud, oli mul põgus paranoia, kas nad suudavad live's kuriinimeste keskel seda atmosfääri luua, mis on nende viimasel plaadil. Nad tulid sellega kenasti toime mängides võimsamalt ja kvaliteetsemalt, kui ma uskusin neid võimelised olevat. Terve set'i kohta oli minu jaoks tundmatu ainult üks lugu, paremad palad said kõik ka ära mängitud : "Walk between the lines", "If crimson was your colour", "hey doctor", "Leva", jpt. Puudust tundsin ainult loost "What I Am". noh, juhtub. Piiratud aeg ka.. Witchcrafti solist oli ka meeldivalt viisakas ja küsis luba enne rootsikeelsete lugude esitamist - päris kena žest, arvestades, et enamik publikut suure tõenäosusega seda keelt ei räägi.. Igatahes, Witchcraft osutus festivalil kategoorias My Favs austavale positsioonile 2. Positsioon 1 tuli kohe järele:

Primordial oli suutnud mulle viimase nädala jooksul mõõdukalt meeldima hakata, ja plaadikõla järgi uskusin neid ka väga hea ka "elusast peast" olevat. Olid ka, kuigi kehtis vana tõde: "helimees on pede". Üsna pettumustvalmistav oli kuulata nende avalugu (üht võimsamatest lugudest, imho) "Empire falls" vaiksemini kui ma tööajal kontoris seda kuulan! ALATU!

Aga nende viimane album ON hea ja nad suutsid selle väga kaasahaaravalt ja võimsalt ära mängida.. Solist oli hingega asja juures ja suutis ka mind väga hästi kaasa haarata. Väga tuus oli ka solisti keha- ja näomaalingud. miskipärast meenus mulle KOTOR2: Sith lords ;)  niiehknii, minu lemmik selleaastasest laagrist. Olin hea fänn ja ostsin särgi. Peaaegu oleks olnud veel parem fänn ja oleksin ka plaadi ostnud, aga sain pidama.

Horricane ja No Big Silence esinemisest palju meelde ei jäänud.. need olid pigem sellised warm-down artistid minu jaoks ;) Kuigi tasub märkida et mingi väidetava kohaliku superstaariga tehtud Lacuna Coili kaver kõlas NBS esituses väga mõnusalt.

Teine päev algas aeglaselt ja uniselt kuriasjadega. Mitmed neist ei pakkunud enam pärast Witchcraft-Priomordial duublit erilist emotsiooni. Samuti otsustas ilm regulaarselt tilkuda. Kiss-paroodia Tiss üritas (ebaõnnestunult) staaritseda ja (ebaõnnestunult) publikuga suhelda ja laulma panna. No teise päeva lõuna on ilmselt pisut vara, eriti kui muusikaliselt eriti särav ei ole. Seborrhea ja Melmac'i magasin sõna otses mõttes maha ;) järgmine peatus oli Taak, kellest lootsin päris head heavy-kraami saada. Hea, kuid mitte nii hea kui üleeelmisel laagris. Pärast seda oli minu jaoks "vaba aeg", sest ükski järgnenud esitajatest ei kvalifitseerunud minu ärahellitatud kõrvade jaoks piisavalt huvitavaks, seega peamiselt toitumise, hulkumise ja raamatu seltsis veetsin aega kuni Tölluni. Metsatöll tegi oma.

Mõnevõrra üllatuslik esineja Laagris oli Sõpruse Pst. Küll tahaks helimeest taas süüdistada, et sünt ei tohiks olla domineeriv instrument ja et kitrarri võiks ka vahel kuulda olla, aga see oleks vist ebaõiglane - elektrooniline diskolik heli vist ongi Sõpruse pst'le omane. Saksofon oli hea. Samuti lugu "Oota mind ära" (?). Üllatavalt meediv esitajavalik eelnenud kuriasjade järele..

Amorphist püüdsin lava ees oodata, kuid sattusin mingite kahtlaste sägade lähedusse, kes ajasid mingit nii labast möla suust välja ja alkoholi näost sisse, et pärast esimest paari lugu otsustasin lahkuda kuskile kaugemale meeldivamasse seltskonda. Kalmistukünkalt oli ka päris hea kuulata, kuigi Amorphis oli igavam kui ma lootsin. Pisut erksamaks läks alles lõpu poole, kui tulid lood "The smoke" ja "My Kantele". Minu lemmik "Day of your beliefs" jäigi neil mängimata. Vägisi jäi ikkagi kahtlus, et Amporphis on pigem stuudio kui lavabänd. Samas see arvamus võis ka minu tuju pealt tulla.

Selline lühiülevaade siis. Ilm oli kesisem kui varasemal kahel aastal + paremad esinejaid jäid esimese päeva keskele, mistõttu jäi ootuse asemele pisut rohkem aega ärrituda inimeste ja asjade pihta. Näiteks selle pihta, et lagastamine näib tulevat mõnele loomulikust :S Wäääh!

Aga.. kiired tänusõnad KK pihta, kes täitis mu auto kenasti lastekoduga, mis pakkus vahelduva eduga seltsi ka kahe autosistumise vahel. Abiks üsna mitmel rindel.

Soundtrack: Tiamat - (Judas Christ) - Too Far Gone

Sellest sügisest, ballist ja Ärast..

Toetasin siis uuemat eesti filmiklassikat -> Sügisball. JA tuleb tunnistada, et ON HEA. Visuaalselt ilus, eesti filmi kohta uskumatult hea soundtrackiga, meeldivalt vaba tõlgendamisruumiga .. Tegelased ? Sellised, keda sa mõistad, sellised, kelles sa tunned ära inimesed oma ümbert, kui ka selliseid keda sa tead, et on olemas. Lisaks veel mitmeid armsaid/veidraid pisidetaile ja häiriv-stiilseid-hüpnotiseerivaid stseene, mis tekitavad mõtteid mida tahaks kohe-kohe mõelda, et aju tagasopis peaaegu tajutav idee endale mõistetavaks vormida aga ei saa ju ometi filmi aega selleks ohverdada! Kritseldasin kinopiletijagu märkmeid, aga nagu teada, on külmad mõtted pisut teised.. teeselgem alandlikkust.

Võtsin sellele filmile peale veel pisut hulkumist ja lambimöla ja elusa kontrabass&kitarri @shakespeare. Igatahes kammis õige pisut ära (in a good way), millega kaasnes soov saada ÄRA. Oleks jälle läänerannikule trüginud, aga head inimesed soovitasid mulle hoopis otepää lähedal ühte kohta - Harimäe. Mõnus on öösiti sõita mööda liikluseta teid, kuulata midagi head, mõtelda ja olla "teel".. sul ei ole kuskile kiiret, kulged 60-80 km/h ja isegi ei hooli eriti sellest, kuhu sa täpselt välja jõuad. Antud juhul ma isegi jõudsin Harimäele. Ronisin torni ka aga kuna sel ajal oli kell ca 2 öösel, siis näha oli vaid kümmekond heledat täpikest piki oletatavat horisonti (sellele eelnes isegi pisut vähem nähtav treppidekogum, mis tuli eelmainitud vaatega tutvumiseks kaks korda mobiilivalgel läbida ;) Ärgates oli olukord mõnevõrra muutunud:

.. ja 13 tundi hiljem olin ümber Võrtsjärve ringiga õnnelikult koduses Tartus tagasi.

Njah.
Sära on vaja.

Soundtrack: (Kui keegi peaks tahtma mulle headmeelt teha, siis võiks mulle toimetada loo) Virmalised - Naer. (Üllatuslikult.)