Sellest vanameestejandist..

Ärgem mõistkem mind valesti - mul ei ole midagi deliiriumis vanakeste vastu. Isegi siis kui nad ainult ainult "mängult" hullavad seitsmendal korrusel kala püüda ja dromedari jahtida. Mul oleks nende üle siiralt hea meel. Mul aga ei ole hea meel, kui seda pikitakse labase teksti, peerunaljade ja arusaamatu massipsühhoosiga, et oleks hea ja lihtne. See ei ole veenev - need ei ole inimesed, see ei paku mõistmist ega äratundmist, veel vähem uut ja huvitavat allikmaterjali mõtisklemiseks. See oli lihtsalt jant oma ülimas keskpärasuses. Ilmselt see vaimustunud ovatsioone jagav bussitäis rahvast teadis ja märkas asju, mis minule kättesaamatuks jäid.. Taaskord. Ei mõista endiselt Kivirähki fenomeni..

Aga Viljandis käik oli tore, kuigi pisut liiga "sinna ja tagasi". Oleks pidanud initsiatiivi üles näitama ja teel kuskile ära kaduma. Suvi tuleb (lohutan ma ennast). Või läheb (järgmisel aastal ehk jälle). See on lahe, kuidas rahuloluks on vaja nii vähe: saada vaid mõneks tunniks Tartust välja. Säästuaeg, maivõi.

Tartus on minu päralt traditsiooniline õhtu : House. Mu little book of calm. Kuna ma olen alles teise hooaja keskel, siis juba ainuüksi teadmine, et mul jätkub seda veel kauaks , teeb tuju paremaks ..

Tänase osa paremad pärlid:

House (Wilson'i uks on lukus, House üritab sisse saada): "I know you're in there! I can hear you caring!"

Wilson: "Being miserable doesn't make you better than anybody else, House. It just makes you miserable."

soundtrack: static