Sellest, kuidas möödusid Elud..

Oi, mulle meeldib, kui inimesed minu ümber sähvatavad ootamatult (sinise keskelt) ja pakuvad mulle (meeldivat) meelelahutust. Näiteks teatrit. Saagu sellest traditsioon..

Nii näiteks leidsin ma ennast reedel lippamas sõbramajja vaatama Tartu Uue Teatri tükki "Elud". Taustaks teadsin vaid, et teemaks on vist midagi prostitutsiooniga seotut. Prostitutsioon ei ole mulle just tuttav teema, aga whatta-heck - andkem randomijumalale võimalus, right ?!

.. ja hea, et andsin. Hoolimata mõõdukalt ebatavalisest etenduse-eelsest  paberitööst (konfidentsiaalsuslepingu sõlmimisest), wannabe-diibi hala kahtlusest ja väidetavast 4-tunnisest kestvusest olin ma meeldivalt üllatunud. Esiteks - asukoht. Õdus, väike, külm saal kuskil sõbra maja koridoristiku taga. See tekitas tegelikult õdusa tunde, et tegemist ei olegi traditsioonilise etendusega. Ei mingit "teie sealpool kardinat ja meie siinpool kardinat", vaid lihtsalt aktiivsed osalised, passiivsed osalised ja palju jutuvestmist Eludest. Talkfest. That's the way I like it. Olgugi, et ma olen tegelikult etendusest, seotud temaatikast (eludest, prostitutsioon oli vaid läbiv kõrvaljoon), vormist ja lihtsalt muljetest lehekülgede kaupa märkmeid ja mõtteid kirjutanud, ei hakka ma neist pikalt ja avalikult heietama, lihtsalt endale mõned märksõnad, mida mulle meeldiks vahel meenutada:

• Teatri eesmärgist: inimene vs roll
• ebaratsionaalne ausus ning selle ostmine ja müük
• inimene vs lugu
• minu elu ja maailm vs minu elu ja maailm
• publiku jälgimine, kui raatsiks.
• Lacuna Coil, frustratsioon ja külm
• Teatri vahenditest: meie vs nemad
• Teater kui võlts vahend
• publiku kaasamine - häiriv kuid efektiivne.
• Tuttav-tundmatu nägu (kes? kust?)
• Kingad (eriti lõpp)
• plaksutamine

Eriti märgiks ära plaksutamise. Ma paratamatult sattusin juba enne etenduse lõppu mõtlema, et see etendus ei tohiks lõppeda traditsiooniliste tagasikutsumistega. See oleks labane ja .. disrespectful! Seda parem oli märgata kui lihtsalt ja suunavalt õpetlikult see lahendati. Ja häbiga jälgida kuidas publik pingsalt püüdis sellest mitte aru saada. Väikese inimese klammerdumine traditsioonidesse, maivõi.

Etsiis - aeglase toimega, kuid järele mõteldes tegelikult parim, lihtsaim (ja ilmselt seetõttu ka mõjuvaim) etendus, mida ma viimase aasta jooksul olen kohanud. Keil, Pähklimägi, Novosjolova - hästi tehtud!

Ja hingele jäi kripeldama ka üks minu eksimus vaheaja-vestluses. Ma ajasin etenduste pealkirjad sassi kui väitsin, et "Võta mind" oli ääretult tüütu. Eksisin! Loomulikult mõtlesin ma "Vaest looma vihma käes". "Võta mind" oli kaootilisem ja segasem, kuid vähemalt omas mingit sisu ja tekitas mingeid mõtteid. "Vaene loom" seevastu ... noh, marudiplomaatiliselt üteldes - juba mõtegi selle teistkordsest vaatamisest tekitaks isu haigeks jääda vms;)

Ja mais jälle tiaatri!