Vetikavabrik: Sellest, et Fordi T-mudel võiks olla millegi ilusa algus..

Aldous Huxley revisited. Lugesin seda kunagi aastate eest. Nagu juba mainitud sain hiljuti selle oma isiklikule riiulile (punasest sarjast) ja läks korduslugemisele.

Oh, püha Ford! Olgugi et "Hea uus ilm" on fiction, tuletas see veenvalt meelde, et inimeste harjumused, kombed, kultuursus ja isegi moraalsus ja eetika on vaid sotsiaalsed kokkulepped. Nii nagu raamatus kirjeldatakse, nii ka selles mõnevõrra vabamas (ja vähem õnnelikus) pärisreaalsuses klammerdutakse automaatselt mingite kommete ja traditsioonide külge, oskamata mõelda, miks see peaks hea olema. Kes rohkem, kes vähem – sotsiaalse looma ja ühiskonnasõltlasena pole arvatavasti pääsenud keegi. Mõned isendid on kodust kaasa saanud eriti karjuvalt ebapraktilised refleksid. Kes tahab enda üle naerda, siis mõelge näiteks raamatus nii nii ilusti välja toodud "neetud"-sõna seostele ("A gramme is better than a damn", kuidasiganes see eesti keeles oli. paberväljaandes ctrl-F jukerdab).

Kui ilus on tahta vaid reaalseid saavutatavaid asju, sobida oma kohta:

"Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki. Oh no, I don't want to play with Delta children. And Epsilons are still worse. They're too stupid to be able to read or write. Besides they wear black, which is such a beastly colour. I'm so glad I'm a Beta."

Korduvalt lugemiseks sobib hästi peatükk, kus Metslane ja maailmakontrolör Mustapha Mond arutavad ühiskonnast, vabadusest ja õnnest. Kusjuures ma mõistan ja nõustun pigem maailmakontrolöri maailmavaatega. Kui isekas peaks olema, et keelata õnne? Inimene oma vabaduseihaluses (ja tihti ka lihtsalt lolluses) ei suuda seda saavutada, vaid tahab alati seda, mida ta ei saa või millest ta on ilma jäänud. Kui inimeselt on võetud peaaegu kõik õnne ohustavad valikud ja antud lihtsalt konstantne rahulolu, usaldus, noorus, soma. Kas nad naudiksid suuremat vabadust rohkem? Mis väärtust oleks mingil kindlal kultuuril või moraalsusel või teadusel iseeneses, ilma inimesteta, kes neid või nende saaduseid ja järelmeid hindaks? Miks punane on parem kui sinine?

Huvitav on ka raamatu põhiteema, kus selles süsteemis leidub keegi, kes miskipärast on rahulolematu. Erinevalt teistest on tal valik olla rahulolematu, nautida asju, mida teised ei suuda ning selle asemel, et seda kasutada, hakkab ta siunama, et teised on teistmoodi õnnelikud, püüab maailma enda järgi kohandada ja võimalusel isegi revolutsiooni korraldada, et "vabastada" õnnelikud ja anda neile valik olla rahulolematu nagu ta ise. Mustapha Mond'i maailm seevastu pakub ka valikut neile, kel on seda vaja. Näiteks kirjanik saab oma halva kliima ja elada vabalt (küll ühiskonna kaitsmiseks eemal).

- - -

See raamat sobib hästi komplekti Zamjatini teosega "Meie", samuti sobib kõrvale Orwelli "1984". Ilus on Wikipedia andmetel Neil Postman'i raamatust "Amusing Ourselves to Death" pärit võrdlus viimasega:

"What Orwell feared were those who would ban books. What Huxley feared was that there would be no reason to ban a book, for there would be no one who wanted to read one. Orwell feared those who would deprive us of information. Huxley feared those who would give us so much that we would be reduced to passivity and egoism. Orwell feared that the truth would be concealed from us. Huxley feared the truth would be drowned in a sea of irrelevance. Orwell feared we would become a captive culture. Huxley feared we would become a trivial culture, preoccupied with some equivalent of the feelies, the orgy porgy, and the centrifugal bumblepuppy. As Huxley remarked in Brave New World Revisited, the civil libertarians and rationalists who are ever on the alert to oppose tyranny "failed to take into account man's almost infinite appetite for distractions." In 1984, Orwell added, people are controlled by inflicting pain. In Brave New World, they are controlled by inflicting pleasure. In short, Orwell feared that what we fear will ruin us. Huxley feared that what we desire will ruin us."

Kui rongist maha jääda, siis tunduks Huxley maailm palju lootusetum..