Sellest, et Ära on alati tahtmise kaugusel..

Ehe näide laekus kolmapäeval, kui tööl olles kohtusin kollase kaevurtehnikaga ning kiirete läbirääkimiste järel tekkis soov Kaotsi (tuntakse ka kui Ära) minna. Nädala keskpaik, puuduv plaan ja ajakava – ei hakanud isegi oletama, et keegi tahaks assisteerida, seega viskasin lihtsalt magamiskoti ja raamatud kaasa ja läksin .. ei teadnud veel kuhu, aga ära.

Mingi hetk ma arvasin, et lahkun Valga poole (Lätti?), aga miskipärast sattusin hoopis Viljandi teeotsale, kus võtsin teenelise hääletaja peale, kes loomulikult tahtis Viljandisse saada ja suunas mind edasi Soomaale. Taaskord koht, kuhu ma polnud varem sattunud.. Ega ma seal eriti palju ringi ei luusinud (loe: karu ei kohanud). Taaskord noogutasin heakskiitvalt RMK puhkekohtade pihta (traditsiooniliselt – need puhkekohtade tegemise idee ja teostus on lihtsalt NII hea), vahetult enne pimedat komistasin ka "koprarajale", meenutades metsasoleku head tunnet. Minust on vist märkamatult wannabe-linnainimene saanud – ma satun metsa vaid mõned korrad aastas ja sedagi enamasti mõnele varemast tuntud või avalikult ja ettevalmistatud rajale. Ma tunnen puudust vabast metsas uitamisest.. Eriti tore oleks võõras mets koos hea kaardi ja kompassiga. Suurus võiks olla selline hea poolpäevaks äraeksimise võimalusega..

Plaanisin ka päris ühele rabarajale minna, aga see näis olevat liiga pikk ja oleks mind lauspimedasse jätnud enne kui ma poolele maalegi  oleks jõudnud. Rabad ja sood ei ole nii head kohad eksimiseks kui mets, seega jätsin vahele ja liiklesin veel rohkem Ära poole. Öine sõit regulaarses vihmas (külalisesinejaks kauge pikne) ja pimedas, orkestrit toitmas Morissoni plaadiga (Summertime!), sekka juhuslik mustavalgekirju lehm tee ääres metsas (wtf!). Hommikul avastasin end Tõstamaalt järgmise raba servast ja investeerisin seal oma aega põdrakärbsete kogumisse (juustesse ja riietesse, nagu harilikult). Muide, avastasin, et roolis olles ei ole väga mugav kuklas siiberdavaid seltsimehi taga ajada.

Randomijumal (või mõni tema kuri käsilane) tõi mind Saaremaale. Mõtlesin, lõpetasin Banksi ja võtsin Steinbecki. Samuel särab ja paljuneb.

Vahepeal käisin kohukesejahil ja Roomassaares luusimas. Miks Trts on nii vähe tuult! Tahan rohkem, tugevamat. Soe võib ka olla, aga see ei ole nii oluline. Komistasin korraks ka endisele prügimäele (tee sai otsa!) ja lugesin raamatut.. Siis leidsin juhuslikult (well, kaardi abiga tegelikult. Aga see oli minu idee!) Vilsandi kandis vaikse inimtühja (kuid linde pooltäis) ala. Inimesed olid lähikonnas küll kunagi olnud (sain grilli läbu koristada, jei :-( ). Ma ei saa endiselt aru, mida saavad mõelda inimesed kes jätavad mahlapakid ja plasttaldrikud randa kadakate vahele tuulele loopida ? Nad ei saa ilmselt midagi mõtelda, sest ma ei kujuta ette, et selliseks käitumiseks saaks olla mingitki ratsionaalset põhjust. Ma arvan, et nad on mõtlemissuutmatud.  Annaks randomijumal, et nad  leiaksid õnneliku otsa enne kui nad sigima jõuavad hakata (wishful thinking).
Elaval kujul näideti inimesi jägmise 24h jooksul õnneks vaid korra kilomeetri kaugusel paadiga merel mingi jahi juures käimas, aga isegi jaht kadus mingil hetkel ära nii salaja, et ma ei märganudki. Steinbeck ja mina ja Salinase org. Päike ja 19. sajandi algus it is. Cyrus koputab kepiga vastu puujalga ja jagab tarkust. Kellelgi Fordil on ka hullud ideed.

Vaheldust otsides komistasin järgmisel päeval Leisi lähedale RMK alale ja koristasin järgmist laagriplatsi. Suurem sopp oli kellegi poolt juba koristatud, seega noppisin ainult konisid, õllepudeli korke ja mingeid kahtlaseid topsikuid (päikesekreem?). Tegelikult on see tüütu, et ma kas koristan teiste inimeste soppa ja tunnen ennast halvasti, et ma pean enese hästitundmise asemel sellise asjaga üldse tegelema, või ma ei korista seda ja tunnen ennast halvasti, sest ma ei anna oma panust, et asi saaks parem. Ma vist olen oma esivanemate kasvatusest ikkagi midagi külge saanud.. Igatahes oli mul ka Steinbeck ja pisut Cabernet Sauvignon'i… ja Samuel on vana, ja uued kaksikud kordavad draamat.

"Hei, Robinson!"..
.. ja sellele järgnes käbe vanatädi, kes loitsude ja visandite kõrvalt tahtis minuga pisut heietada, mis oli kusjuur es päris huvitav. Kohati küll rohkem memuaar-loeng kui vestlus aga oma helgete hetkedega. Näiteks see, et ta näeb maa sees põlvepikkuseid inimesi, oskab lennata kui tahab, elab osaliselt predetermineeritud elu oma kaitseingli abil.. Pisut kurjadest loodusjõududest, mis raba ohustajatele avariisid korraldab. Nudistide-budistide ja teiste sensitiivide kamp pidavat huvitav olema ;)
Meenub ka lõbus lugu tema noorusajast balsameerituna Eesti Rahva Muuseumisse rahvariideid kandma jäämisest ja arutelu ühe maali ja selle pealkirja mõjust.
Pisut mõeldes, tean ma vist ka ta elulugu, üldjoontes. Aitäh, Neeme, meeldejääva kokkupuute eest. Järgmine toit on Steinbeck. Samuel on teisel pool, uus põlvkond veidraid, rumalaid ja lihtsalt õnnetuid. Lee hoiab kaine mõistuse lippu.

Järgmisel päeval liiklesin vaikselt igapäevaelu poole tagasi. Cathy jääb hätta ja Adam on .. noh, Adam.

850 km ja 75h. Äras käidud nagu naksti. Koju jõudes vaatasin üllatusega voodit – mul on selline asi olemas. Pärast kolme ööd pagasiruumis veetmist näis päris mitu sekundit uudse ideena ja positiivse üllatusena. Tartus sadas tegusalt vihma, seega läksin T-särgi väel välja jalutama, lonkisin ringi, külmtasin ja ligunesin. Sügis on siin, Toomel oli ainult üks inimene ja seegi ruttas toimekalt eemale - ei joonudki, ei urineerinudki kohtumaja seinale.

Kuum dušš, habemeajamine, roheline tee, pisut sobivat muusikat ja ees ootab uni. Hea.

Soundtrack: The Cure – Want