Sellest, et mul on hiirtega mingi thing..

Lauaserval on meeldejätmiseks jäädvustamiseks jäänud raamat. Tegelikult raamatud, aga ma veenan ennast marurahulikuks ja valdavalt mitte kärsituks ja mõtlen praegu neist ainult ühte. Steinbeck, taas.

Minu esimene kokkup uude SteinBeckiga oli juhindudes ei-tea-kust orkestri meelevälja jäänud "This is the winter of our discontent", mis viist raamatuni "Meie tusameele talv", siis mingil ilusal suvepäeval, kui mul va kollane vaateväljas juhtus olema, siis .. oeh.. ostsin jälle raamatu. Steinbeck "Hiirtest ja inimestest". Takkajärgi noogutan isendale kiitvalt oma head valikut, sest tegemist on imehästi investeeritud Tobiasega.

Püüan pingsalt mitte sisu jutustada. Kuna tegemist on ikkagi pisut reklaamiga (kas või mulle endale, kui ma peaks kunagi skännima blogi-riiulit, otsides seda nii tüüpilist "midagi head"). Oluline on aga ära märkida, kui osav on Steinbeck kujutamas olulisi asju nii lihtsalt ja .. isegi ilusalt. Au, usaldus, unistused.. sekka inimesi nagu mina ja tema ja nemad. Läheb aga nii nagu enamasti.. 

Inimesed räägivad (ja raamat kirjutab ise ka kuskil jutu-ümber-tekstis), et eesti teatrid on seda etendanud suuremates kogustes. Ma etendust paraku ei näinud, aga ma usun, et see oli hea, sest lisaks huvitavalt sisule olevat Steinbeck selle draamaromaaniks kirjutanud – tegevustik igas "pildis" piiratud alal (näiteks üks ruum), piiratud hulk tegelasi, "lavatagused hääled" jne. Päris lahe idee .. tasuta tase täiendamaks head sisu.

Tahan veel Steinbecki.

Soundtrack: Tom Waits – Emotional Weather Report
(ma ei tea, miks ma seda kuulan)