Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

Ilusad pühapäevad sisaldavad tööd (mission “Leia vesi”, elu lõpuni loodetavsti ei tegele) ja mängu. Mänguks võtsin küllaltki vähelevinud mängu - jogurtiheite. Prooviga kodus järele. Heitetehnikaid on mitmeid, samuti erinevaid konteinereid (saab ka ilma konteinerita, aga seda algajatele ei soovita) – võimalusi on põhimõtteliselt lõputult..

Mina valisin tüvikoonuse kujulise pooltäis kaaneta Alma 400g murakajogurti, heitestiiliks “püdelate näppude vahelt põrandale pillamise”. Selle stiili eeliseks on kukkumisel lisanduv täiendav pöördliikumine, mis üldjuhul tagab huvitavama ja rohkem pikliku tulemteose. Antud juhul sain tulemuseks ligi meetripikkuse ja väga pilkupüüdva jugurtiraja, millest (vastavalt kuldlõikele) osa paigutus seinale ja osa põrandale. Ilusad kõrvalharud moodustasid tüüptätoveerigulikud kenad kaared, nagu leegid. Jogurtileegid - see on uus must!

Oleks jogurtiheide olümpiakavas, siis ma arvan, et ma oleks selle heitega puhtalt stiilipunktidega B-normi küll täis saanud. Mingil veidral põhjusel aga olümpial sellel alal ei võistelda. Veider, samas usun, et see oleks atraktiivsem ja sisukam kui maidea –teivashüpe? 400m ? kelgutamine ?

Ma pole kunagi aru saanud, mis idee on mitmetel spordialadel. Näiteks teivashüpe, miks on sellel ebamugaval ja ebapraktilisel alal põhjust olla võistlussport, rääkimata olümpiast? Mille poolest on see parem kui näiteks kaugussülitamine või võiduroomamine? Kestvusalad? Keda (peale vastava ala elukutseliste sportlaste) huvitab, milline mees jookseb/kõnnib/suusatab/ujub/jne kõigist teistest mingil hetkel kiiremini, kuuekümne kaheksal erineval distantsil. Tervislike eluviiside propageerimiseks on paremaid, mitmekülgsemalt arenavaid alasid. Näiteks pallimängud – meeskonnatöö, vastupidavus, tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus, adrenaliin. Seevastu näiteks kestvusalad – lihtsalt üks neeger pumpab ennast hormoone täis, tõmbab ennast rihmaks ja siis hingeldab maas ja ajab suust vahtu välja. Suureks saab, siis hakkab poliitikuks, õpib pensioniks sõnadest lauseid moodustama ja annab elulooraamatu välja.

236m roomamine, vabastiil. Maivõi.

Soundtrack: Depeche mode - Master and servant

Sellest, et kuubikuruumid on vahel nii õpetlikud..

Au ja kiitus heale seltsimehele, kes on koondanud Veridian Dynamics reklaame. Vaata ja õpi:
http://www.daveandthomas.net/2010/01/19/five-great-veridian-dynamics-commercials/

Kui sa ei saa mingil põhjusl üldse aru, mis toimub, siis väike vihje on siin.

Jah, see on on reklaam.
Jah, reklaam on paha.
Jah, mul võiks olla kolmas Jah
.. ning jah, mul ei ole seda. (tugrikud Phil'ile, kes on geenius. Päriselt ka.)

Sellest, et ma ei lähe Tallinnasse, mkm…

Eile tulin koju läbi vihma. Lisaks sellele, et vihma käes olemine on hea (eriti kui soojem ja kuivem koht kuuma teega on poole tahtmise kaugusel), kohtasin ma Hurda pargis abieluõnne büroo ees katuse all orkestrit, mis niipea kui ma nendeni jõudsin, alustasid etteastet “Kauneim linn on eestis Tartu”.

Elu on vahel ikka väga chill.

Sellest, et sinustki võib saada ilus töötu!

Veetsin öösel oma uneaja alateadvusega.. Tegevuspaigaks vana räämas ja lagunenud mõis, seintes ja põrandates olid augud ja põrandal tehti lõket (sest külm oli). Seltskonnaks valik väga erinevatest tuttavatest, endistest koolikaaslastest, sugulastest, töökaaslastest ja lihtsalt võõrastest.. Väikese, viieliikmelise seltskonnaga (täiesti jabur komplekt inimestest, loomulikult) sai hiilitud kõrgemale korrusele kiikuma. Trepi asemel tuli leida mõni auk kust roomates jõuti kõrgemale korrusele. Mõisahoone ees aga liikusid inimesed pikas rivis nende “kõrgemal-kõndimise”-karkudega ja deklameerisid järjekorras veidraid lauseid..

Mingil hetkel tuli hommik ja “klubi” roomas mõisahoonest välja ja eksles suures mõisapargis, arutades, kuhu autot parkida.. Päike paistis ja ma viskasin ennast murule kummuli ja otustasin, et “See on hea, ma nüüd rohkem ei liiguta”, vaatasin taevast, millest pool oli helesinine, teine pool aga läks sujuvalt üle hallikas-oranž-sinakaks Bordeaux-taevaks. See, et ma nüüd rongis olin, oli taas täiesti üllatumist mittevajav seik. Kõlgutasin vagunitrepil jalgu ja vaatasin taevast ja kõrbe enda ümber. Üks mägi taamal meeldis mulle – see sobis mu taeva juurde. Mõtisklesin mälupildi üle, kus ma olin üks kolmest hukatavast, järjekorras teine. Kuid midagi läks vist valesti, sest vahetult enne mu oodatavat loojakarja minemist sattusin ma siia trepile. Isegi unes pani see pisut mõtlema, peamiselt küll selle üle, miks esimene, oletatavalt edukalt hukatu, ütles:

“Ignore Beck and Plant, do whaddeva you want.”

Liikusin ööda rongi ettepoole. Ühes pooltühjas reisivagunis lesis keegi kenamat sorti inimene vahekäigus ja keegi sõber ütles kaadri tagant:

“Ah, kõigist meist võivad saada ilusad töötud!”

Taustal oli mingi tüütuvõitu muusik, kes korrutas, et ta vajaks pisut maagiat, sest tal on õhtul esinemine (ma sain aru, et siinsamas rongis). Kehitasin õlgu, kuid olin veendunud, et maagiaga tal ei vea (ma olin kindel, et keegi ei vaevu seda jagama). Istusin taas vagunitrepile..  Rong läks kurvi. Ma põrnitsesin rahulikult vedurit, möödalibisevaid raudteeliipreid, kõrbe ja taevast, mis endiselt läks erksinisest üle oranžikaks ja loomulikult oma mäge.

Ma olen meelitatud, et mu unenäod üldse on nii kuradi ilusad.. ja huvitavad. Huvitavamad kui mingi lambi-laupäev päris elus.

soundtrack: http://www.rainymood.com/

Sellest, kuidas pühad laaned tungivad peale..

Nägin täna öösel taas huvitavat und. Tegevuspaigaks koht, kus pägalikupõlves sai suvesid veedetud – mets, künkad, oja eemal puude vahel. Olgugi, et see ojaäär on IRL alati üsna võsas olnud, nägin ma unes seda kohta oluliselt teistsugusena.

---

Suundun oja poole, mis voolab majast eemal orus üsna metsa servas. Puude vahele astudes läheb kohe hämaraks nagu laanele kohane. Paarkümmend meetrit pimeduses toob mind kaheastmelise järsaku servale, kumbki aste nii kümmekond meetrit langust. Järsaku nõlval on massiivsetest kividest moodustis, mida võiks ka looduslikuks pidada, kui need näiliselt juhuslikult kuhjatud kivid ei oleks üsna korrapäraselt nelinurksed. Kivid on tumehallid, kohati kerge pruunika varjundiga, küljed kaugel sellest, mida võiks siledaks pidada. Nende paiknemises ei näi mingit eesmärki olevat. Kivihunniku kõrvalt läheb alla väiksematest sarnastest kividest kohati murenenud astmetega trepp. Ma tean, et taevast ei ole, vaid on suured puud. Ma ei vaata kunagi otse üles, justkui teades, et seal on vaid hämar, kuid selge hallus. All on puudevaba sile okaspuumetsaalune pruunikas väli, mille kaugemas servas järgmise järsaku serval on metsa täiesti mittesobivad vasekarva õlakõrgused skulptuurid. Väli on üllatavalt sile, kui üksikuid vonklevaid puujuuri mitte arvestada, pruunide okastega kaetud. Päike paistab läbi puuokste puude juurtele, liigutades valguslaike ja varje maas, samas karvavõrdki leevendamata seda laanelikku hämarust. Oja on siinsamas lähedal, ma ei näe seda, aga ma tean, et ta on seal.

See koht on miskipärast püha. Mina nii ei arva, aga ma tean, et leidub neid, kes arvavad. Kõik on vaikne. Ma tean, et ma olen siin varem käinud. Ohkan omaette, nagu ma oleksin siin mitte just vastu tahtmist, aga mingite olude sunnil. Tunne on kuidagi erakordselt teadlikult rahulik ja ma vaatan järgmisest astangust alla. Eemal onnäha väike osmik, oletatavasti külapood ja väike kruusatee, mis astangu ja poe vahelt suundub kaugusse. Sealgi on kõik vaikne, inimtühi. Nii tee, pood kui ka mets nende taga.

Pöördun ja lähen treppi mööda tagasi üles, mõeldes W peale. Midagi on valesti. Tean seda, kuid see ei mõjuta miskipärast kuidagi mu rahuolekut. Maja poolt tuleb oja poole keegi vanem tundmatu turistimoega inimene. Keegi karjatab, ma ei pööra sellele mingit tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas ma mitte ise see karjataja ei olnud. Turist ronib treppi mööda alla, vasksetest skulptuuridest mööda, päikeselaikudest ja puujuurtest üle, sinna, kust saab järgmisest astangust alla.

Lähen metsast välja, tagasi maja poole. Taamal künka kõrval on põld küntud. Must maa. Vahtra-kase-segune mets on sinakashalli tumeda taeva taustal karjuvalt värviline, rõhutatult kontrastne kui prožektorivalguses tumeda sinakashalli taeva taustal. Ja ma mõtlen jälle W peale.

---

Veider on see, et kogu une aja jooksul ma teadsin täpselt, kus ma olen. Majalähedane osa on üsna detailselt sama, mis reaalsuses, kuid metsa ja oja ümbrus on tegelikult selles kohas ilma olulise vertikaalse variatsioonita, laane asemel on lihtne võsastunud kuusikualune. Seda kohta olen ma unes varemgi külastanud, koos enamiku nende unenäotäiendustega. Miks ma unes arvan, et see koht on niivõrd teistsugune ?

Ja see jabur domineeriv rahu-olek, hoolimata karjatusest ja teadmisest, et midagi on valesti, ebaselgest murest W pärast. Ma ei ole W-ga suhelnud aastaid. Viimase kümne aasta peale paar üksikut korda, sedagi põgusalt.

Ma vist olen ikka sassis. Aga kui see on nii ilus ja veidralt hea, siis … I don't mind.

Soundtrack : Led Zeppelin – Tea for one

Sellest, et su unejutt ajab kõigil hirmu nahka..

Täna on peied.

Vaatasin House'i viienda hooaja viimase osa. Hea. Lihtsalt ilus oli vaadata, kuidas orkester sujuvalt reaalsust üle võtab. Some things change, some things don't.

Segagem komplekti sügise pilved-värvid-lõhnad, väike vihm ja oletus, et aeg võib olla  olemas. Sekka ülevoolav usk Leekidesse ..

Pisut kurb, et reaalsus vahel pead tõstab.

Soundtrack: In Flames – Your bedtime story is scaring everyone

Sellest, et kapsa elu on raskem kui mittekapsa elu ..

Kapsas-jõmmid näiteks saavad trahve. Mina näiteks sain hiljuti oma esimese parkimistr.. brrr-see-tähendab-viivistasu nõude. Ülbelt parkisin 12 minutit üle mägitud aja, sest mul olid auto juurest lahkudes käed kraami täis ja ei saanud endale äratust panna :P Mälu omamine oleks ju nii igav!

Samal päeval sõitsin lõunakeskusest kesklinna ja tagasi, et oma taskust rahakott välja võtta.

soundtrack: pilvede liikumine akna taga (õnneks väljaspool).

Sellest, et kõik võib olla oma õigel kohal..

Täna me ei mängi HommV ega Magic'ut ega midagi muud. Seda ongi viimasel ajal liiga palju tehtud.. Vaatasin hoopis vahelduseks Brian Fuller'i sarja "Dead like me" (ei ole nii hea kui "Wonderfalls", kuid vaadatavam kui "Weeds").

Anyway, targutavad, kaabakad:

"Maybe there is a place for everything.

Maybe everything is in its place.

But what if you've seen all the places and everything's already in its place and you still can't sit still?"

(Dead like me, s1ep5 "Reaping havoc")

soundtrack: Moonspell - Magdalene

Sellest, et kummikud ei ole kaugel..

Nii, tervishoiusüsteemiga tutvumine edukalt seljatatud ja nüüd tagasi päriselus. Tunne on pisut veider .. Mmmmm .. eeeh.. no küll ma kohanen. Kütan ja kohanen.

Täna komistasin köögis mägiaivari teibi otsa ja meenus, et ma plaanisin kunagi ajalehest ja mägiaivari teibist omale kummikud teha. Teipi kulub päris palju vist ja ma kardan, et need kummikud võivad pisut kiiresti kuluda..

Vaatasin eile filmi "Black Dahlia". Taaskord. Endiselt stiilne. Huvilistele vihje: videoplaneti säästukastist leiab seda hinnaga 15EEK.