Sellest, et jalgrattad ei anna asu..

Pöff on siin. Paar filmi ka juba seljataga, sealhulgas esimene Pärl.. aga kõigest järgemööda:

Külmad hinged (programm: panoraam)

Kerge, pisut napakas komöödiasugemetega linateos. Paul Giamatti pärast sai see film kavva võetud ja õigustatult - Giamatti on osav kujutamaks nö häiritud tegelast. Filmi sisu oli pisut liiga lihtne ja etteaimatav, kuid hinge-idee ja mõned humoorikad dialoogid kompenseerisid seda. Säravamad kohad hõlmasid näiteks diskussiooni hinge suuruse üle (hernes!), hing kui omand, hingede ladustamist New Jersey's, hingede must turg, "muulad" jms. Mõtlemisainet jätkub, kui filmi lugu kõrvale jätta.

Aus mittehäiriv keskpärasus, Andsin hindeks 4.

- - -

Siin (programm: päike tõuseb idast)

Enamasti ma olen nö hullumajafilmide suhtes positiivselt meelestatud. Antud juhul aga rakendus see nii tavapärane aasia mitte-äkshõn filmide probleem: rämediibid sümbolid, aeglus, vormiga mängimine kaotab lisaks tähelepanule ka emotsiooni ja sõnumi. Kolmveerand filmi ma vaatasin ja noogutasin "jajah, ju siis. järgmine stseen, palun". Pidev kordamine/kordumine oli oma taotluslikkusest hoolimata tüütu. Jajah, "kordamist ei ole olemas, sest kõik muutub" või misiganes. Õnneks polnud see film minu jaoks üdini halb. Näiteks mulle meeldis vaikiv tegelane, küll ainult siis kui ta midagi ei teinud; paar vormilist võtet olid esimesed paar korda huvitavad. Enne lõppu tekkis ka mingi kokkuvõttev/siduv idee - amor fati – kuid see toodi sisse nii hilja, nii kohmakalt ja ebaveenvalt, et see palju ei päästnud:

"My formula for greatness in a human being is amor fati: that one wants nothing to be different, not forward, not backward, not in all eternity."
(Friedrich Nietzsche)

Ebaveenev, kohmakas, seosetu. Amor fati päästis miinimumist: napilt 3

- - -

Kaitsja (programm: panoraam)

Kui ma selle filmi kavasse paigutasin, mõtlesin: "ehk on ilus". Ma ei osanud oodata, et see on NII ilus ja et sel on ka hea sisu, hea soundtrack, hea emotsioon, hea lõpp! See ei ole mingi järjekordne natsid-on-pahad-film ega aasta-oli-siis-1938 ega oo-üllas-peredraama ega muudki sellist karpipandavat. Teemaderingis on pigem hirm, usaldus, usk, lootus, väärikus, paratamatus, isiksus, mõjuvõim, vastutus.. Need kombineeruvad mõteteks hea-halva, õige-vale, idealismi-pragmaatilisuse telgede kohta, laskumata mustvalgesse maailma, vaid juhatades vaatajat väärtuste üle järele mõtlema. Seejuures on see kõik on esitatud lihtsal, näiliselt diiplust mittetaotleval moel, võimaldades seda vaadata ka lihtsalt kui ajaloolise taustaga põnevikku.

Kui keegi juhtub usaldama mu maitset filmide alal, siis tõtake kinno - Pöffi raames näeb seda filmi veel esmaspäeval Tallinnas. Soovitan soojalt.

Andsin hindeks 5, kõhklematult.