Sellest, et vetikad ujuvad vastuvoolu..

Täna tekkis ühes vestluses vihje õhupallidele, mis mõttes said paraku kiirelt omale matemaatilise analüüsi praktikumi ülesannete lahendusi ja lähikonda ühe teatava legendaarse vanainimese. Mul on kuhu püüelda. Mu pisut ebastabiilne ratsionaalsus aitab mind sarnast taset saavutada ja mängleva kergusega mõnel alam-alal möödagi minna. Ebaterve eesmärk, aga nagu vanad eestlased ütli: "hobi peab olema" (Ugandi).

Ebastabiilsuse toojad alternatiivratsionaalsused ei ole õnneks täielikult juhuslikud maailma pööravad uudistõed, vaid pigem mingite olemasolevate väidete ootamatud võimendumised peaaegu vaieldamatuks väiteks. Ootamatult tekib mulle teadmine, et miski "lihtsalt EI OLE õige". Ma loen kokku argumendid selle miski poolt-juurde-kaasa-vastu, mõtlen, mida neist igaüks tähendab, mida kaasa toob ja jõuan järeldusele, et see ebaõige miski on tegelikult "mõne ajutise negatiivse kõrvalmõjuga" miski  ja ometi ma ei saa üle sellest ebamäärasese päritoluga teadmisest, et see miski EI OLE ÕIGE – ma pöördun ära, loobun, muudan kurssi ja olen teadlik, et ma viskan ära enamiku sinna investeeritud ressursid, plaanid, konkreetsed ja minu jaoks olulised hüved. Viskan ära teadlikult, süstemaatiliselt, hoolikalt, panen seljataga põlema ka kui vaja. Asemele võtan ebamugavuse, riskid ja teadmatuse – selle tavapärase kraami, mis täidab iga ootamatult tekkinud vaba ruumi.

Vahel olen ennast veennud, et ootamatult leitud "usu" põhjuseks on see või teine tõenäoliselt ainult mulle endale (ja mõnikord üsna vähe) oluline eetiline tõekspidamine. Vahel ei leia jälle ka hiljem ühtegi otsustavat põhjendust, vaid lihtsalt tean sisimas, et see, mis ma tegin, oli ÕIGE. Mul on hea meel, et ma üldjuhul ei kahtle ega kahetse, aga pisut hirmutav või muret tekitav on see siiski. Ma ei tea millal see jälle juhtub ja kuhu ma ennast selle tulemusena viskan. Aga me oleme Egoga oma arrogantsuses rahulikud, sest mul lucky perk vm.

Taaskord olen teel vette. Kui ootamatusi ei teki, siis vähemalt Tartust ma sel korral end välja ei visanud, kuigi see oli oi-kui-lähedal. Vetikad said/saavad oma ebastabiilsusdoosi kätte, ehk nüüd on natuke aega rahulik.

Btw. Tartu Uue Teatri IDentiteet on hea. Reklaamitav sisu on nõrk, mõnes kohas mängitakse üle nagu teatris tavaks, kuid vorm on imeline. Üks neist teostest, mis räägib minuga, näitab näpuga, irvitab ja ei taha ka pea nädal hiljem vait jääda. Kui keegi tahab näiteks 28.nov "kinno" minna seda vaatama, siis ma oleks tõenäoliselt nõus assisteerima. Head asjad saavad mu tähelepanu tihti liiaga ;)

Soudtrack: Leonard Cohen – By the rivers dark