Sellest kuidas eestlased ei tõttavat küsimusi esitama ..

Meenus täna jälle üks korduv situatsioon, kus MD mainib, et "Okay, estonians do not ask questions. It's a cultural thing.". Situatsiooniks siis näiteks mingi välismaalasest ettekandja peab mõõdukalt huvitava ettekande, aga eestlastest publikum ei kipu aktiivselt Q&A osa kasutama. Veider, aga see tundus kuidagi etteheitena.

Ma tean, miks mina enamasti küsimusi ei küsi: austusest teiste inimeste ja nende aja vastu. Küsimusi tekib enamasti iga ettekande jooksul, aga enamasti langevad nad ühte järgmistest stsenaariumitest:
1) Ma sain kõigest aru, aga mingi väike detail jäi ebamäärasesse seisu.
Enamik vastuseid sellistele küsimustele on ju iseseisvalt leitavad! Kas midagi järele proovides, dokumentatsioonist või vähemalt wiki+google abiga. Oleks nõme kulutada 100 inimese või isegi 10 inimese aega küsimaks asja, mis ei ole suure pildi juures oluline ja 1-30 minutiga piisava huvi korral kindlaksmääratav. Seega milleks küsida ? 
2) Ma ei saanud midagi aru.
See on minu draama ja minu lollus. Mul ei ole õigust kulutada teiste aega lihtsalt sellepärast, et mina olen loll. Eriti kuna ma siis ilmselt ei oska ka oma mitteteadmist mingiks mõistlikuks küsimuseks vormida. Huvi või vajaduse korral on mõistlikum investeerida aega, elada teemasse sisse ja kui SIIS küsimusi tekib, siis pommitada pädevamaid isendeid.
3) Ma sain aru, aga tahaks suurt pilti laiendada mingis suunas.
Analoogiate loomine ja mõtisklemine on tore, aga mitte kõigi jaoks. Küsimused sellest stsenaariumi korral enamasti väljuvad ettekande teemast. Küsimused "eesmärgi piiridest välja" kipuvad tihti olema kas liiga üldised (d'oh-minutid) või just vastupidi, tegelema liiga spetsiifilise nüansiga..

Ehket küsimuste küsimine on kunst, mida võiks enne "lavale tulekut" pisut osata. Muidu juhtub nii nagu matimajas on vahepeal mõne isendi korral näha olnud: mängu tulevad vanaema, mingi kuuris oleva kapi jalad ja "tegelikult on ju kõik suhteline"-sõnavõtud.