Sellest muusikapalast: “Somebody that I used to know”

Üldiselt peidan ennast üsna edukalt pop-muusika eest ja hoolitsen ise mind saatva soundtracki üle. Piraatlust ja poppe raadiokanaleid vältides on see üsna stabiilne keskkond. Täna aga komistasin täna Cafe Noir’ile millegi harjumuspäratult uue ja hullumeelselt populaarse otsa:

Gotye - Somebody That I Used To Know.

 

Gotye ametlikum nimi olevat wiki andmetel Wouter "Wally" De Backer ja see lugu on tervikuna tema looming.

Müts maha – õnnetunud ettevõtmine, sest see lugu astub omavoliliselt “orkestri” vaba aja sisustamise repertuaari.. Muusikaline stiil, mis meenutab mõnda teist kümnendit, kus tuttavalt saadud VHS pealt sai muusikavideosid vaadatud; sõnad, mis puudutavad huvitavat probleemi; ning video, mis oma küllaltki minimalistlikust stiilist hoolimata võimendab selle loo minuni jõudnud sõnumit. Well done!

Fraas “just somebody that I used to know” jääb mõtteisse kinni ka isiklikult. Vaatan mõlemale poole ja tunnen üht-teist ära..

Lisaks 80-ndate muusika atmosfäärile kerkis korduvalt mõtteisse ka nimi Peter Gabriel (huvitaval kombel tuli just Gabriel ja mitte Genesis).  Väike google kinnitas, et ma olen ebaoriginaalne ka selle tähelepaneku osas.. Näiteks The Venn Review laiendas seda mõtet ja leidis, et:

“GOTYE. If Sting and Peter Gabriel had a baby.”

Igatahes, ma olen seda lugu nüüd kümneid kordi kuulanud, sh järjest (mul juhtub selliseid asju) + N alternatiivversiooni, näiteks Walk Off The Earth versioon:

 

Kui juhtub, et keegi seda lugu ja selle rahvuste- ja kontinentideülest haipi ei kannata, siis liiguvad ka päris andekad paroodiad. Näiteks see,  poliitikateemaline, saksakeelne, muppets .. you name it ;)

Sountrack: Gotye – Somebody that I used to know

Sellest muusikapalast: “St. James Infirmary”

Üks lugudest, mis on mõtteis ketranud juba paar nädalat ja vajab jagamist. Narratiiv-bluus, mida ma kuulsin Hugh Laurie albumilt “Let them talk”.

Wikipedia sõnul on tegemist vana inglise folklauluga, ja Nagu ikka eriti heade lugude korral, on sellest mitmete esitajate poolt tehtud palju variatsioone. Enamik neist on head ja lisaväärtus on ka see, et lisaks stiilile ja vokaali tämbrile on tihti ka sõnad erinevad.

Hugh Laurie (2011)

Tuntuim versioon on ehk Louis Armstrongi esituses (esimene salvestus 1928)

Eric Burdon & The Animals (1968)

Eric Clapton (1996)

Youtube jagab muidugi veel versioone sh

• Van Morrison
• Joe Cocker
• White Stripes
• The Doors
• Stray Cats
• Tom Jones
• Arlo Guthrie
• The Groanbox Boys (versioon akordioni ja bandžoga)
• …

Huvilistele on ehk abiks ka veel see lehekülg.

Sellest, kuidas Haapsalu linnuses pakuti taaskord muusikat..

Ei saa ilma Saatpalu peale mõtlemata, aga näed – olen hea kultuuritarbija (-tarbur?) ja võtsin selle suve kolmanda festivali – Augustibluusi. Mitte, et seal oleks bändinimekirjas olnud midagi kohutavalt avatlevat, kuid ettekäände mitte-tööle ja mitte-koju minemiseks peab ju leidma! Pealegi, ajalugu on õpetanud, et muusikaliselt lausäpardust pole seal karta, hirmsuured inimkogused on üsna vähehäirivat sorti ja Haapsalu linn muidu tore koht aja veetmiseks. Isegi mingi seltskond tekkis üsna minimaalse vaevaga kaasa..

Päev 1

Eneselegi üllatuseks jõudsime ka esimese bändi ajaks kohale. The Rude Grooves jättis isutekitaja kohta (avalik kohvikukontsert) igati soliidse mulje. Päike paistis ja elu paistis ilus.

Käisin kaemas ka Africa lava, kuid stiil polnud eriti minu maitse ja kaupsi ees parklas päikeseköetud sillutisel passimiseks ma erilist entusiasmi ei leidnud. On arusaadav, et korraldajad soovivad linnas rohkem tähelepanu, kuid see koht oli ikka väga ebaõnnestunud. Võtke parem mõni väike tänav või pargike. Ükskõik mida!

Linnuseprogramm algas terve orkestri lavaltleidmisega. - teoorias küll bluesilugude esitamiseks omapärane lähenemine, aga praktikas mitte kõige õnnestunum. Blues on ikka rohkem individualismi nõudev žanr ja orkestritekitatud heliline küünarnukitunne ei olnud kindlasti see õige ..

Järgmised kaks esinejat tegid seda, mida ma Augustibluusist ootasin – varemtundmatud artistid tõmbasid festivali minu jaoks käima ja panid rütmi kuskil mõtete taustal tiksuma.  Vladimir Rusinov & The Jumping Cats Venemaalt oli mõnusa soundiga, kitarrist sai on instrumendiga hästi läbi ja trummar-chick nägi ka hea välja;)

Kui Venemaa kamp oli laval kuidagi vaoshoitud, siis brasiillased Fernando Noronha & Black Soul tundsid ennast laval palju vabamalt. Raske hinnata, kumb mulle rohkem meeldis, kuid positiivsed üllatajad olid mõlemad. Pisut isegi kahju, et ma nii palju aega kaamerat vahtisin ja rohkem muusikale ei taibanud keskenduda.

Õhtu tõi endale kaasa veel Ivo Linna, Tanel Padar ja teisigi tuntud muusikuid koondnimetuse all Estonian Dream Boogie Woogie Band. Tundus pisut bluusikauge kohatäide ja fookuseta, kuid kitarristid olid ausad ja inimestele näib Iff endiselt meeldivat..

Õhtu peaesineja oli Kirk Fletcher. Kuna fotopiti ei olnud, siis ma olin ettenägelikult reerveerinud koha ees reas, kuid ebaõnn asukohavalikul ja armas helimees peksid mind seal bassiga nii kiirest läbi, et pidin taanduma. Kaugel jälle ei saanud õiget kontakti ega pilti ja meelde jäigi vaid see, et taustabänd oli päris tore, kuid lood ise ega Kirk väga sügavat muljet ei jätnud. Trummar oli veidralt tuttav, kuid ma ei tea siiamaani miks.  

Järelürituseks oleks läinud hea meelega kuulama ka Taavi Petersoni nägemust Doorsist, kuid selgus, et nad tahavad festivalipassist hoolimata saada selle eest ootamatult suure hunniku raha. Pettumus! Kallid Augustibluusi korraldajad, ärge enam nii tehke! Selle asemel leidsin endale ühe laternaposti ja selle all oleva auto, mille istmel tukkudes end järgmisest hommikust leida.

Päev 2

.. andis kogemuse, et Augustibluus toimub ka vihmaga. Otsisime taaskord müstilisi lavasid mööda linna parklaid taga, seekord siis facebookiski kirutud Selveri parklat. Ei taha ennast küll korrata, aga ikkagi – korraldajad, kas teil ei ole ühtegi paremat pinda esinejatele pakkuda kui parkla kaubanduskeskuse sissepääsu ees?

Kollektiiv nimega Tulv rõhus teiste poolt tuntuks mängitud lugudele ja päris edukalt. Vihmast, vähesest rahvast ja nukrast asukohast hoolimata oli üsna meeldiv algus festivalipäevale ja sissejuhatus kodanikele kellele imagole parklas mängimine sobis – Tomahawck Brothers. Humoorikas parukate ja kuldsete kuubedega paraorkester, mis ei taotlenudki veatut ettekannet, vaid oma sõnuil hoopis rekordit parkla tühjaksmängimises (loe:head äraolemist õlle, regulaarse ülevoolava high-five ja mahlaka huumoriga). Ootamatu ja mitte väga bluusilik, kuid taaskord ootamatult positiivne üllatus.

Augustibluusi parim osa on alati olnud raudteejaama kontsert. Ei tea, kas vihmasest ilmast, tujust, muusikamaitsest või ilmselgelt liiga ohtrast publikukogusest, kuid ükski bänd päris õiget tunnet seekord ei tekitanudki. Blue Deja Vu oli küll lubav ja ka Black River Bluesman & Bad Mood Hudson polnud paha, aga eelmise aasta Bullfrog Browni kontserdile ei saanud nad lähedalegi. Raamatut lugeda oli aga päris hea. Vähemalt kuniks raamatut jätkus.

Linnuselaval ootasin pikisilmi Trampled Under Foot’i, mis kodutöö andmetel pidi kindlasti aus ja hea olema. Enne seda oli vaid soojendus (kuigi Vaiglad olid päris toredad). Trampled Under Foot ei petnud lootuseid ja OLI päris võimas, peamist oma solisti Danielle Schnebelen’i võimsa hääle tõttu.

Päeva lõpetas Tõnis Mägi, kes sugugi mitte üllatavalt jättis üsna vana ja väsinud mulje. Esimest toetavad õrnalt ka faktid ja teist poolt selgitavad kuuldused, et see oli tal sel päeval juba teine kontsert.

* * *

Teisi minu tehtud pilte festivalist saab kaeda @ skydrive:
http://tinyurl.com/Augustibluus2011Photos

Pildistamiseks olid üsna rasked tingimused, photopit’i ootuspäraselt ei olnud, lavatellingud ja läbipaistvad lavaküljed moodustasid väga tihti ebasobiva tausta ja lava oli pidevalt mingit mittevajalikku tavaari täis, mis varjas esinejaid mitte ainult kaamera, vaid ka publiku eest. Õnneks ma usun, et tavakülalist häirisid need vähem kui mind ja et mina häirisin tahvahorde vähemalt sama palju kui nemad mind :D

* * *

Silmaga hinnates näis augustibluusil sel aastal olevat rahavast omajagu rohkem kui eelmistel, kuid emotsioon ja atmosfäär oli pigem lahjem. Oma osa oli selles mängida ka teise päeva sombusel ilmal, kuid ausalt üteldes oli esinejate nimekiri varasematest aastatest ka tublisti lahjem. Minu maitsele sobilikku B.B. Kingilikku blues’i oli ikka väga vähe.

Soovitaks ka tuua parklakontserdid kuskile õdusamatesse kohtadesse ja kaaluda, kuidas saaks vältida neid pikki seisakuid esinejate vahel. Kõige tähtsam on aga line-up – vähemalt Bullfrog Browni tuleks varakult asuda veenma..

soundtrack : BB King – The thrill is gone.

Sellest, kuidas kodanik Wilson defineerib muusikat ..

Heitsin hiljuti pilgu Nailboardi lehele, kust leidsin juuli lõpuni kestva Peaceville’ kampaania. Jagamisel teiste kõrval ka Katatonia, Opeth ja .. Steven Wilsoni “Insurgentes”. Kui keegi ei suuda seda viimast nime kohe koju ajada, siis vihjeks annan bändinime Porcupine Tree.

Paar sammu edasi ja juhtusin nägema ka Insurgentes dokumentaalfilmi, mis on üsna Wilsoni-keskne, kuid puudutab ka mitmeid huvitavaid teemasid. On omamoodi nauditav näha kedagi fikseerumas mingitele ideaalidele või ideedele ja nendest jutlustamas. Nauditav jutlustaja arrogantsusepügalast või minu eriarvamusele jäämisest hoolimata. Viskan järgnevalt ka paar klippi filmist ja kommentaari..

Kaugel sellest, et ma hindaksin ütlemata kõrgelt tänapäeva vahel-laulan-aga-tantsin-rohkem-ja-mul-on-sonks-ja-tagumik-superstaare ameerikamaalt, aga loomingulisusele on mõttetu leiutada headuse-mõõdikut (blue duck!) või kurta kellegi ebaõiglase prestiiži üle. Muusikule endale võib olla originaallooming avaliku enesekuvandi kvaliteedi märk, kuid kuulaja seisukohast ei ole originaalsus või autorlus tingimata hädavajalik, kui emotsioon on ka ilma selle lisateadmiseta piisavalt meeldiv. Ju siis need superstaarid annavad kellelegi mingi emotsiooni.

Manufactured music, charade and complete fake? Idee ise peaks olema rohkem väärt kui selle loomislugu või looja. Minu jaoks pole vahet, kas muusikud kohtusid hotelli Kungla baaris ise või said seal kokku pärast plaadikompaniist saadud kontakti ja siis jämmisid õnnelikult elu lõpuni. Eriti headel juhtudel ei huvita mind ka see, kas muusikud üksteist üldse tunnevad või tulid trackid lihtsalt juhuslikult õigesse kohta kokku või kirjutas teose lõpmatu ahvide armee – peaasi, et mul on MP3.

Wilson lõhub filmi jooksul ka mingi 5-6 iPodi kui žest muusika vaenlase vastu võitlemisest. Internet, mp3 ja iPod hävitavat muusika ja need imeilusad albumiümbrised! OMG.

Tänaval telefonist muusikakuulajatest on küll kahju ja üks teatav läpakas on muusikakuulamiseks täiesti kõlbmatu, kuid suures plaanis võidavad nii muusikud kui kuulajad rohkem sellest, kui kõigil on mugav ja vaba või vähemalt taskukohane juurdepääs materjalile ning võimalus seda sobival hetkel kuulata. Mp3-pleier on parem kui mitte midagi. Pealegi, iPod kultuur lisab album-art kõrval muusikale täiesti tasuta personaalse, kordumatu ja pideva lisaväärtuse. Näiteks on mul siiani meeles 2002.a. kevadel bussiga praktikumi sõitmine kui maailm Id-rev taktis kollastes-rohelistes värvides mu ümber mööda libises – parim video on elu ise.

Õnneks ei olnud terve film dramaatiline iPod lõhkumine, vahel kurdeti ka teiste klišeede üle (seekord vägagi õigustatult), assisteerimaks tegelased bändidest Opeth ja Katatonia:

SW kurtmas stampide üle – mõõk!

Visuaalselt on Insurgentes ilus ja Lasse Hoile on teinud väga head tööd, kuigi kohati kaldub natuke liiga wannabe-artsy stiili ära (linnupeaga  või gaasimaskides ringituikuvad inimesed jms “silmiavavad veidrused” tegid päris tihti aega parajaks). Samas rohkem kui korra oli lihtsamate kaadritega “aaah”-momente...

“Strange beauty we like. But we also like decay.” (Insurgentes)

Näib, et võiks vist albumi ka tellida..

soundtrack: Steven Wilson – Harmony Korine

Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

Ateena on nišikultuuri koht. Ma olen seal käinud kinos, olles kolmandik publikust. Mõne nädala eest lisasin saldosse personaalse kultuuri lõhnaga teatrietenduse ja täna ka kontserdi.

Teatrietendusel (Ivanovite jõulupuu) oli pealtvaatajaid umbes samapalju kui laval näitlejaid. Well, pisut üllatav, aga väga ei häirinudki, sest tegemist oli ikkagi tudengiteatriga absurditükil ja juba kurat-teab-kui-mitmendat-korda. Arvestades ka tavapileti hinda, oli publiku kogus .. ootuspärane. Etendus ise oli muide isegi vaadatav, kuid minu maitse jaoks pisut liiga lärmakas-lahmiv ja kiire tempo ei jätnud aega ideid meeldegi jätta kui juba koonusega uut kraami peale visati. Sellegipoolest, aitäh kutsujale – paar mõtet isegi sai + üks inimene publikus juures. Win-win, I guess.

Täna tuli randomijumal ja sosistas, et Stina Kostinen ja Color Dolor on Ateenas. Ma arvan, et sa tead neist sama palju kui mina teadsin (= mitte midagi), aga põhjamaade film ja muusika on ennegi tühja koha pealt positiivseid üllatusi pakkunud ja ma andsin võimaluse. Ja sain oma senise elu personaalseima kontserdi. Alguses arvasin, et jääbki 3-liikmeline publik, kuid tuli kõvasti juurde. Kokku 8.

Bänd, muide, on väga hea – meeldivalt eristuv sound, mis siiski ei jää omanäolisuses ühtegi stampi kinni ega kõla oma ebaharilikkuses LIIGA artsy, vaid uitab rahulikult hea jazzi, björkiliku, romanssi, folgi ja pop-roki vahel. Hästi seejuures, lihtsalt-lõbusalt-mõjuvalt, olematust publikust (eestlaslikult tagareas + yours truly paremal äras) hoolimata.

Stinal on lahe hääl ja piisavalt skilli, et nii jazzilikud kui ka teatrilikud trikid mõnusalt kõlaks. Instrumendikoosseisust oli üllatavaim trompet! Kui palju neljaliikmelisi bände sa tead, kus figureerib põhikoosseisus trompet?  Ja kus trummar paneb vahepeal pulgad kõrvale ja toob mängu teise trompeti? Kitarrist/bassimees, kes kitarri ümber häälestades seisab ühel jalal, et teise jala küljes olevate kõlinatega algavale loole kaasa mängib, kuni trummid ja trompet aega parajaks teevad.. Ja see väga lahe “perkussiivne” kitarrimängustiil, mida videostki näeb – lisaks sellele, et see efektne välja nägi, see kõlas kuradi hästi.

Stina Koistinen – vokaal
Jan Wälchli - trompet ja efektid
Nicolas Rehn – kitarr (/basskitarr)
Ilkka Tolonen – trummid (/trompet)

Ametlikku koosseisu kuulub ka tšello ja täiskohaga bassimees. Taas boonuspunktid.

Lõpus austatud publikum isegi arutas omavahel (hah!) ja otsustas bändi lisalooks tagasi kutsuda. Lisalugu oli vist ainus lugu, mis ei olnud omalooming ja mida ma enne kuulnud olin - The Passenger + kahe trompeti mõnus võistu-uitamine..

Long story short – see bänd sai teenimatult vähe tähelepanu. Kui sa oled homme Tallinnas, siis mine kuulama. On väärt.

Color Dolor @ myspace

Järgmine peatus – öine roadtrip!

Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

Täna külastan tumedat kaaslast. Yann Tiersen ja A ton etoile juhatasid mind tutvuma bändiga

Noir Desir

See on bänd, mida on kirjeldatud 90-ndatel kui ühte prantsuse roki säravamat. Ebaoriginaalselt on nemadki nooruses teinud punki, kuid liikunud iga viisaastakuga viimistletuma muusika suunas. Album 666.667  Club (1996) on juba päris hea ja Des Visages  Des Figures (2001) on juba särav. Väga särav. Ausalt üteldes, ma olen lummatud.

Alltoodud lugu on ehk üks kergemini kummitamajäävaid. Kaasa teeb ka Manu Chao. Artist, kelle haipimisega ma muide omal ajal kaasa ei läinud..
 

Pärast väikest googeldamist selgus ka põhjus, miks uut materjali pärast 2001. aastat pole eriti tulnud.

Nimelt aastal 2003 peksis solist Bertrand Cantat surnuks oma partneri, näitlejatar Marie Trintignant’i. Mitte kogemata, kohtus arvati, et ohvrit löödi vähemalt 19 korda näkku ja ta leiti 7 tundi hiljem, koomas. Cantat sai 8 aastat ja suhtevägivalla näidiseksemplariks.

2007. aastal vabastati Cantat ennetähtaegselt hea käitumise eest. Otsus, mis sai vastakaid emotsioone – toetust muusika austajatelt ja kriitikat neilt, kes pidasid õiglaseks karmimat karistust. 2009. aastaks lubati Noir Desir uut materjali, mida aga ei tulnudki.

2010. aastal poos ennast üles Bertrand endine abikaasa Katrina Rady. Cantat ise magas samal ajal mõni tuba eemal. Katrina Rady’l ja Cantat’il on ka kaks alaealist last Marie Trintignant juhtumi eelsest ajast. 

Ei ole selge, mis roll Bertrand Cantatil selles enesetapus oli, kuid on tõenäoline, et Noir Desir endine solist on damaged goods.

Seda kinnitab ka novembris 2010 tehtud avaldused, milles 30 aastat koos Cantat’ga musitseerinud Serge Teyssot-Gay tõdeb, et koostöö katkeb, põhjuseks "emotional, human and musical differences". Päev hiljem on Noir Desir ka ametlikult laiali läinud.

2003.-nda aasta eelset meenudes: L'Agora d'Evry 2002 live Des Visage Des Figures materjaliga..

soundtrack: the obvious.

Sellest, et Jef ei taha..

Ebaoriginaalne sissejuhatus, mida ei saa mainimata jätta: külmonkuradikuradikülmon. Elu on teki sees, väljaspool seda on .. maidea, mis seal on. Ma üritan sinna mitte minna.

Teki see seltsisin sõbralikult feissbuuki ja tema pisut sisukuma sõbra juutuubiga ning maandusin mingil hetkel tsüklis vestlusel Jef'iga:

Veidravõitu monoloogilõhnaline dialoog-pala. Soovid, vaikne vastasseis, pendeldamine kahe meeleolu/taktika vahel ja tajutav distants tegelaste (Jef!) ja maailma vahel. Muusikalilikum osa näib kuidagi ebareaalne ja irooniline. Teise osa klaver aga jääb kuskile mõtte tahaossa kummitama.

"Ei, Jef, nii enam küll ei saa!"

Mis meenutab, et tahaks teatrit. Mitte mingit koledat rahvalikku janti, vaid midagi minimalistlikumat ja/või jaburat - miskit, mis vaevaks juhet ja tekitaks soovi maailma välja lülitada, kuni ma olen elamuse enda jaoks läbi mõelnud. Ilmselt peab vaatama Tartu Uue Teatri mängukava, nendega on ses osas häid kogemusi (Elud, IDentiteet)..

Sellest, et tšello eest saab boonuspunkte..

Kord ennemuistsel a’al näitas EL monokroomsete seinte ja põrandate poole ja nagu varemgi juhtunud, märkasin ma näidatut ja paremaid palasid alles mitmed ajad hiljem.

Järgnevalt mulle mõned järjehoidjad meeldetuletused teemal Yann Tiersen - multiinstrumentalist-helilooja. Muide, tema laiem tuntus tuli andes oma muusikat filmidele Amelie ja Good Bye Lenin.

Huvitav, kuidas Yann roadtripi-kaaslaseks sobiks. Hooaeg tuleb. Varsti.

Sellest, et Ana tegi Lance’ile ära..

Olen ma juba rõkanud, et mulle meeldib Haapsalu (turistidest hoolimata)? Tõenäoliselt. Hiljuti sai taas kord seal mõned päevad aega veedetud, sest toimus taaskord Augustibluus ja taaskord viisin ma enda sinna kohale ja kogesin kuidas Ana Lance’ile ära tegi (ei, see ei ole kroonika stiilis uudis!)..

Selle aasta vaieldamatu lemmik oli Ana Popovic, kes klammerdumata liigselt tüüpilisemasse bluesimustritesse või mängutehnikasse, pakkus väga meeldejääva esituse: õige ja vaheldusrikas sound, hea vokaal, head lood + mul oli imehea positsioon lava ees;). Väga mõnus oli ka Ana bänd. Bassimees hullas, viskas silda, mängis selili ja pikkis publiku rõõmuks sisse ka näiteks riffe a’la “We will rock you” ja "Smoke on the water”. Väga fun! Eriti arvestades, et ma eelnenud põgusa kodutöö põhjal ei osanud antud esinejast midagi väga säravat oodata. Head asjad on veel paremad, kui nad ületavad su ootuseid!

Traditsiooniliselt oli parimate hetkede seas ka raudteejaama kontsert ja (samuti traditsiooniliselt) Bullfrog Brown. Taaskord üks kodulinna seltskond, mis kunagi pettumust ei valmista. Isegi kui mõned neist on segastel ajenditel habeme ette kasvatanud. Seekord tuli ka plaat koju (autosse). Ja jälle olen rahul..

Päris pettumusteta paraku selgi korral läbi ei saanud. Youtubist kodutööd tehes väga hea mulje jätnud Lance Lopez oli hale vari võrreldes mu ootustega. Kui sa oledki staar ja osav kutt ja suudad kiiresti mängida ja nõuda bändikaaslastelt “mitte ettejäämist”, siis (kurat) kanna see ka välja. Lopez tegi küll trikke: käis publiku seas, mängis väääga pikalt vaid vasaku käega, mängis keelega ja näitas oma näpuosavust vasakule ja paremale ja iga nurga alt,aga muusikaliselt oli esitus selle võrra haledam. Heast bluesist või riff-rokist oli see ikka väga kaugel. Kõige masendavam oli aga Lopezi band, mis ei torganud mitte ühegi originaalse käiguga silma, küll aga ainitise staaripõrnitsemisega. Tõsiselt! Nad vaatasid kitarristi rohkem kui oma instrumente või publikut! Ok, tunnistagem, et kõlbas kuulata, aga pärast Ana Popovici kogemust oli see ikkagi hale. Pettumusest putkasin paar lugu enne seti lõppu linna peale, ostsin kolm pirukat ja kobisin tundmatu kiriku aiale ukerdama ja ämblikke loendama.

Veel jäädvustatud kilde Augustibluusist:

View Full Album

Sellest et augustiks saab eeltööd teha..

Kus on eesti suvi? Ei taha seda praadimisilma, tahan 20 kraadi ja tuult ja regulaarseid sademeid. Juuli on olnud liiga surmpalav, et puhatagi. Kontoris on vähemalt konditsioneer..

Vigin tehtud, nüüd reklaam. Lopez tuleb augustibluusile.. Olen siin mõned päevad kuulanud ja tõsine WOW-efekt: ta on hea, kiire, kuid meloodiline. Steve Vai meets BB King. Nagu Jimi Hendrix aga parema vokaaliga. Erinevalt teistest nobenäppudest näib ta suutvat ka kiiresti mängidest ikkagi lugu mängida, mitte lihtsalt võimalikult kiirelt sõrmi liigutada. Wow. Ootan augustit.

 

Btw, kui keegi tahab ühineda Haapsallu minekul, siis andke teada, ruumi on. (Ja ei, ma ei siuna praegu).

sountrack: slow blues, ofc.

Sellest, et teletupsumaa sai viienda linnukese ..

Aastast 2006 olen igal suvel ennast ühel juulikuu nädalavahetusel Vana-Vigalas Hard Rock Laagris leidnud,  kus karvased ja sulelised kogunevad ja kaks päeva mängitakse ohtralt elusat kurimuusikat. Nii ka sel aastal, hoolimata jalgpalli MM veerandfinaalidest ja tavapärasest mõnevõrra vähemhuvitavast esinejate nimistust – olin kohal.

 

Seekord oli siis lineup selline:

REEDE, 2. juuli 16:00    Paean    17:00    Saviours (usa) 18:00    Goresoerd    19:00    Black Cobra (usa) 20:00    Evestus    21:00    Pedigree 22:00    Weedeater (usa)     23:00    Demonical (swe) 00:00    Finntroll (fin)

LAUPÄEV, 3. juuli 12:00    Kantor Voy     13:00    Lassie The Cat (lat) 14:00    Sõjaruun    15:00    Cantilena 16:00    One Dollar Project     17:00    Ocularis Infernum (lat) 18:00    Crionics (pol)     19:00    Recycle Bin 20:00    Mad Sin (ger)     21:00    Throes of Dawn (fin) 22:00    Metsatöll    23:00    Horricane 00:00    Mayhem (nor)

Positiivset sel aastal ?

Ilm – suurem suvi kui Eestile enamasti antakse. See on kusjuures igal aastal nii olnud, et Tartust lahkudes ja teel sajab vihma ja kohapeal on suvi. Sel korral isegi nii suur suvi, et ma isegi hetkeks kartsin, et rohkemeksponeeritud kehaosad nagu nägu ja käed võiks ära põleda.. Mingi päikesekreemi kasutama ma ju pea kunagi ei vaevu :P

VIhm oleks muidugi ka tore, aga niiväga kui mulle ka meeldiks mudas hullata, ei tundu see mitte universaalselt hea. Eriti kui vihma peaks tulema kõik 2,5 päeva järjest, mis vist juhtus kunagi Rabarockil..

Väike valik positiivselt meelde jäänud esinejatest:

• Saviours – Usa punt, kvaliteetne ja samas kuidagi pretensioonitu. Just selline  kraam mida laagrist ootaks.
• Weedeater – taas USA. Kui imago kahtlane meelemürgilembus kõrvale jätta, siis sound oli mõnus. Mittekiire ja jõuline – that’s the way I like it. Ehe näide sellest, et kolm instrumentalisti on täiesti piisav ja ei ole vaja kuut kitarristi üksteisest üle mängima..
• Evestus – päris mitme bändi korral häiris mind eristumatus lambisuvalisest mörr-bändist, siis Evestusel sellega ilmselgelt probleeme ei olnud. Lisaks napakale muusikale (dramacore :P) olid tegelased ka show’ga vaeva näinud, tehes näiteks rohkem kostüümivahetusi kui läti eurolaulikud, püüdes tähelepanu lugude vaheaegadel vaheshow’dega, jagades publikule nänni jms ;) Väga fun!
  
• Kantor Voy – rahulikum bänd teise päeva alustuseks, soliidne lead-kitarr ja päris hea sound. Peaks täitsa kunagi lisa uurima.
• Metsatöll – No ei saa ikka maha salata, et töll on kvaliteetne live-band. Seekordne live oli imho minu nähtuist üks viimaste aastate õnnestunumaid.  Hea tasakaal vähetuntud ja vanade lugude vahel. Kui isegi nende halval päeval suudavad nad ok olla, siis õnnestunuma live korral on nad suisa meeldivad. 

Negatiivset ?

Ma ei hakka siin praegu näpuga näitama ja siunama nende inimeste pihta, kes ära hüppasid ja tulemata jätsid, kuigi võiks. Vähemalt autosse leitud suvalised asendus-kuriinimesed olid täitsa toredad. Samuti oli traditsiooniliselt kohal KK oma peredega, kes sisustasid ka paar hetke..

Mayhem – nii “norra metal” kui olla saab, kirikupõletamiste, pealuude, poomisnööri, vere imiteerimise jms. Muusikaliselt üsna mittemidagiütlev. Seda kurvem, et algselt tulema pidanud Rotting Christ tundus palju-palju huvitavam. Dämit.

Fotod. Kui eelmisel aastal oli võimalik karvastest mööda hiilida ja otse lava eest oma pildid teha, siis nüüd seda õnne enam ei olnud ja pidi pildi saamiseks rämezuumiga läbi käte-peade-juuste trügima. Loomulikult jättis see jälje teravama pildi saamisels vajalikule avale/säriajale/ISO’le ja paljud lootustandvad kaadrid läksid pisut vasakule ära. No samas on Kaidost ka võimalik aru saada – press on profid ja muud on ju lihtsalt turistid. Pööbel tulebki hoida tara taga ..

- - -

Selleks korraks siis seljataga. Huvilised kaegu ka teisi pilte @ skydrive:

View Full Album

Järgmine muusikaline laagripeatus ilmselt Augustibluus & Haapsalu, pilet istub mul juba laual. Praeguse seisuga on potentsiaalsetele kaashuvilistele autos veel ruumi. Kes on huvitet, see andku teada..

Sellest muusikapalast: “I put a spell on you” ..

Sattudes mitte esimest korda uurima 1966. aasta muusikalisi saavutusi, komistasin taas selle loo otsa.  Nina Simone versioon on küll aastast 1965.. napikas, kuid ma ei lasnud sellest ennast segada, sest lugu on hea. Seda enam, et erinevaid aastanumbreid (ja artistinimesid) saab sellele loole lademes kõrvale panna..

Originaal on Screamin’ Jay Hawkinsi poolt lauldud 1956. aastal. Btw, wikipedia andmetel on suitsetava pealuu nimeks Henry ;)

Juba mainitud Nina Simone versioon (1965):

Creedence-stiil on ka maruhea (1968):

Kaasaegsemat? Kuidas oleks Pink Floyd’ile sarnaneva soundiga (1992)?

Veel kaasaegsemat ? Katie Melua, ilmselt üsna hiljuti.. 2007 ?

Btw, wiki kirjeldab veel hunniku artiste, kes on oma versiooniga maha saanud, sealhulgas näiteks Marilyn Manson, Või Jeff Beck & Joss Stone, Eels jpt.. Ja muidugi mitmeid koledaid ja koledamaid klubiversioone.

Soundtrack: mis sa ise arvad ?

Sellest et Prima Vista tuli raamatutega..

Kui noor .net-huviline minus kurdab erinevaid vaevuseid, siis mul on vähemalt hea meel, et muu maailm mu ümber pakub häid asju. Täna näiteks päikest ja Prima Vista’le kohaselt raamatuid. Ma küll tean, et rohkem kui 1 raamat päevas osta on patt, aga see juhtus kogemata! They made me do it!

Esimese raamatu ostmine oli hea müügitöö tulemus. Sirvisin heldinult Roger Zelazny Amberi sarja 7.(?) raamatut, kui müüja-tüüp asutas Asimovi “Teraskoobaste” pihta ja tuletas oma jutuga mulle meelde seda, kui lahedad on muidu terviklike teoste vahel jooksevad seosed ja neist kujunev oma lugu. Ma olen Asimovilt vaid mõned Asumi asjad ammu lugenud, mis jätsid päris hea mulje. Lisaks minu tervikliku maailma ihalusele tuli kõrvale väike flashback arutelust, kas Sheldon Cooper on robot või mitte.. ja siis ma olingi raamatuomanik. Ma mõtlesin: “tehtud”. Aga see oli alles päeva esimene.

Teise leti ääres sattusin ühe aktiivse naisterahva tähelepanu alla, kes nähes mu käes Margaret Atwood’i raamatut, jutustas mulle õpetliku loo sellest, kuidas nad kiirustasid tõlkega, et Atwoodi uus raamat ikka valmis saaks seks ajaks, kui Atwood ise Tartusse tuleb. Aga ta ei tule. Seevastu oli seal tõesti suht hea hinnaga päris mitmed tema raamatud. Ma ei usalda Atwoodi nii palju, et ma ostma oleks hakanud. Pealegi ma ju juba ostsin ühe raamatu, pidagem piiri! Küll aga meenus ka üks Atwoodi-huviline tore inimene.. küllap ta on ise kursis.

Siis märkasin, et Utlib sees on ka mingi sagin – hunnik kasutatud raamatuid müügis. Loomulikult tuleb randomijumalale võimalus anda ja vähemalt pisut sirvida (sest see on hea!). Kogemata poetasin ühele müüjale, et Steinbeck’i vastu oleks huvi. Vanamees ühmas, et Steinbecki peaks tal ikka vähemalt kastitäis olema. Oops. “Me tusameele talv” ? olemas. Pisut aega sobramist, “Teekond Charley’ga”? ei ole. Veel sobramist, kuid kastitäis varjas ennast kiivalt teiste kastitäite seas. Aga Charley-raamatust ma olin kuulnud .. Steinbeckis ei ole ma veel kordagi pettunud, seega - müüdud, 45 kohalikku rahaühikut. Kunagi tahaks Vihakobaraid ka leida..

Kolmas raamat tuli ka. Ootamatult. Pargis oli Bullfrog Brown kontsert ja Andres Roots esitles ühtlasi oma luulekogu. Kuna ma olen neid nüüd juba üsna mitmel korral esinemas näinud ja mul pole mitte ühtegi nende plaati ja blues OLI hea (külmetamisest hoolimata) ja kontsert oli tasuta, siis ma leidsin, et tulgu ka kolmas raamat. Olin esimene ostja, ma loodan, et mitte ainuke. Eestlased on alati hea publik olnud – aitäh meile, et me kohe laiali ei läinud.

Et pisutki oma to-read-nimekirja leevendada lõpetasin päeval erinevates kohtades linna peal Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” lugemise. Atmosfääri oskab ta hästi kirjeldada, tegelaste kerge-hoolimatu hoiak oli kohati pisut tüütu, aga päris hästi kirjeldatud. Seevastu see Hemingway kujutatud ideaalnaine oli küll hirmus - ebastabiilne, allaheitlik ja mitte just kuigi kirgas naisterahvas. Uhh. Selle “paja” kirjanikest eelistan ma ikkagi Remarque’i.

Sellest, et suve festivalid said selleks korraks läbi..

Nädalavahetusel sai taaskord käidud Augustibluusil. Sel aastal sai ühes tükis sinna ja ühes tükis tagasi, kuid nende vahele jäänud aeg oli taaskord meeldiv - meeldivalt vähe rahvast (võrreldes näiteks YAÕS-üritustega), üllatavalt vihmavaba ilm ja rohkelt vaba aega, et linna peal lonkida, linnuses-raudteejaamas-tänaval muusikat kuulata, inimesi ja taevast vaadata..

Muusikaliselt olid Bullfrog Brown, Omar ja Soasepp band parimad, häirivaid kollektiive aga ei olnudki, kuigi raudteejaama asju kuulasin peaasjalikult eemalt, külg maas ja  pilk raamatus.

 

Pildid on siin, kui keegi peaks huvi tundma. Mulle nii meeldib oma elu keeruliseks teha: näiteks pildistada kaugelt ja/või pimedas ja/või paigal mittepüsivaid objekte ja/või käsitsi-fookusega :P Paar pilti mulle endale isegi meeldivad, meeldiks veel rohkem kui ma viitsiks neid sutsu lõikuda ja rihti ajada.. Andkem mulle andeks, et ma praegu ei viitsinud.

Tagasiteel sai pisut avastatud müstilisemaid teid. Näiteks ma polnud kunagi sõitnud Haapsalust Lihula peale, mis oli mõnus vähese liiklusega hea tee.. Pärnu-Jaagupist Kergu peale sai ka trügitud õilsas lootuses et see on minu atlase ilmumise ja tänapäeava vahel vähemalt osaliselt asfalteeritud, aga .. see ei olnud. Pigem oli üks hullemas seisus kruusateid, mida ma viimastel aastatel kohanud olen. Sinna ma enam ei lähe ;)

Päris lõbus oli ka Olustveres põrnitseda teelelangenud puud ja kujutleda, paljud selle allee puudest sama "tugevad" olla võivad ;)

Järgmisel aastal ilmselt tuleb jälle Haapsalu plaani võtta ja seda sõltumata sellest, kas või kes kaasa tuleb või kaasa tulemata jätab.

Sellest, et blues on hea..

Ei saa ilma reklaamita. Eelmisel aastal sai külastatud Haapsalus sellist üritust nagu Augustibluus, mis lisaks uudsele kogemusele avarii näol pakkus ka muusikaliselt ja seltskondlikult päris meeldivat olemist. Õilsas lootuses, et sel aastal saab üritus sama meeldiv olema, käisin ja hankisin omale passi ..

(pilt: AJ)
Btw, praeguse seisuga on autos ka 1 vaba koht, kui keegi peaks veel  soovima ühineda..

Sellest uuest päevast, mis tuleb sügisel..

Tahtsin vaid ütelda, et öö on uus päev. Oktoober ei ole enam kaugel.
Jei!

Ma lähen vaatan, mis äras toimub.

Sellest, kuidas Rock Ramp on YAÕS..

Möödunud nädalavahetusel toimus see hiljutireklaamitud Rock Ramp Viljandis, kus üllatavalt mitu paljulubavat koosseisu pidavat esinema. Eriti veider oli see, et ebaharilikult palju inimesi oli minuga sinna liiklemas. Ilmselt odav piletihind ja lähedus meelitas vms. Olgem ausad – 175 krooni eest oli lineup veenvam kui oleks oodanud.

1. päev

Viljandi seega. Harjumatult lähedal, ma tundsin ennast peaaegu imelikult kui viljandis aru sain, et ei peagi hakkama mõtlema Suurejõe silla või Pärnu vm veidra marsruudi väljavalimise peale. Selle asemel sai kuskil maalikumas piirkonnas pakid maha jäetud ja longitud ootusrikkalt kultuuri järele.

EMERALD
Igati tavapärane esimene bänd – toores, veider ja hull staaritsemine, mis loomulikult kellelegi eriti korda ei lähe. Tuntud tegelasi naljalt esimeseks ei panda ja isegi parmud ei ole ehk nii purju jäänud, et suvalisele asjale kaasa kargama hakkaksid. Sellest võiks ju aru saada, et kui esimesed paar korda keegi provokatiivsetele stamp-ergutuste peale häält ei tee, siis ilmselt pole band ennast tõestatud ja võiks möla asemel rohkem muusikale rõhuda. Antud bänd aga lehvitas olla-tahtja lippu lõpuni ja tekitas rohkem haletsust kui tšilli olemist. Mis on tegelikult kurb, sest kunagi 10 aasta pärast nad ehk oleks kuulatavad ka vabatahtlikult.

SPITBLOOD
Neid tegelasi ma olen vist kunagi HRLil kohanud, samuti päevaalustajate seas. Kas nemad olid need "kas saame kümme inimest lava ette kokku"-tegelased ? vot ei mäleta. Isegi hale ei olnud. Sai hoopis kuskil päikeselisel kolmnurgal Sügisballi loetud ja marukannatlik oldud – parem on tulemas. Hankisin ka ühe Rock'i, kuid see oli endiselt soe, mistõttu viskasin selle õige pea minema ..

WINNY PUHH
Antud tegelastest olin ma vähemalt nime kuskilt kuulnud (mitte ainult Väga Väikese Aruga Karu, vaid ka mingit muusikalist kooslust). Ehm. Ükski kelluke ei helisenud. Mingi wannabe-provotseeriv kamp. Maidea, Ku-Klux-clani sarnaste rüüde kandmine ei päästa, kui muusikaliselt nii õõvastav vokaal isegi kitarre kuulata ei lase. 1,5 lugu pidasin vastu, siis läksin linna peale, et fotoaparaat ära tuua. Because I had nothing else to do.

ULTIMA THULE
See on seltskond, kes on osav iga ilmaga. Paraku, ma ei tea, kas ainult mina olin kehvas tujus või oli helimees peaesineja. Kitarri ei olnud pool ajast üldse kuulda, pool ajast oli liiga vähe kuulda. Sünti oli liiga palju ja see ei mänginud just sooloosa :( Basstrumm käis ka vahepeal ära. Ja ega bändki väga vaimustunud ei olnud. Kokkuvõttes mulje, et neil oli kihlveo korras vaja kiirelt 15 minutit midagi teha, siis saaks kuskile jooksu panna vms. Päh.

VELIKIJE LUKI
Täiesti üllatavalt peaaegu kuulatav kraam. See on üllatav, sest enamasti mulle säärane padupunk ei istu. Viinaloopimine jm show võttis isegi pisut muigama. Eriti kaua aga pinget ei pakkunud. Mingi tatikakari jookseb ringi, raisk. Sügisball jätkub..

LOITS
Noh, selgub, et Metsatöll ei olegi IGAL üritusel, aga Loits ilmselt on. Nad ei ole küll päris minu muusikamaitse jaoks, aga tugevalt kuulatavad ja ilmselgelt publiku soosingus. Mis on tegelikult tore – näeb vahel ka mitte inimesi, kes sellest üritusest rõõmu tunnevad (need "huilgame kõige pihta, mida näeme"-inimesi ei arvesta, loomulikult).

KOSMIKUD
Antud seltsimehed ei valmista vist kunagi laivis pettumust. Ma olen neid vist mingi pea kümmekond korda "elusast peast" näinud ja alati on omamoodi tore olnud. Ma ei tea, kas asi on minu teadlikuses või on neil tõesti hästi komplekteeritud meeskond, kus kõik on muusikas silmatorkavad  (või kõrvapaitavad ?) ja näivad lahedad inimesed olevat. Paraku antud juhul mingi 16-18a. nolgikari leidis, et kosmikud on just õige moshimuusika, mingi seltskond suitsetas mu ees non-stop ja teine seltskond lasi klaaspudelist viina, mahl peale. päh. F'king loomaaed, maivõi. Kadusin kaugemale, leidsin mingi pingi, vahtisin taevast ja kuulasin niisama. Vaatan Vana vingerdamist mõni teine kord, kui nad esinevad kuskil mittelaadal.

So, esimene päev läbi .. see oleks siis epic fail ?

Skippisin inimestega suhtlemise, laadal oli neid isegi liiga palju. Kuulasin autos pisut head muusikat (Katatonia "Viva emptiness"), vahtisin tänavavalgustit ja sinna ka kustusin. Loodus senikaua töötles mu kohal kirsse.

2. päev

Teine päev algas palavusega, mis on tegelikult üsna ootuspärane suvisel ajal. Kuna inimesed olid ikka veel out, siis matkasin Viljandi lähiümbruses. Nautisin ilusat ilma, mingit lambi-heinamaad, lagunevat talukohta ja Sügisballi .. Mingil hetkel hakkasid sealgi heinategijad oma tööviljadega liiklema, mispeale läksin maruaegalselt linna tagasi ja lugesin Ugala ümbrsuses veel .. Sügisball on hea. Teistmoodi kui film, aga teistmoodi hea. Laada teise päeva kava ma ei teadnud, seega lonkisin näiliselt sobilikul pärastlõuna hetkel tagasi varemetesse.

NIKNS SUNS
Sellest olin ma ilma jäänud. Olles paranoiline, ma seda väga ei kahetsenud (mõelgem Emeraldi peale).

I.Q.ZERO
Miski häiris, õnneks ma ei mäleta enam mis. See-eest mul oli Sügisball. Prioriteedid on paigas.

ROCKCRIME
Ee.. žanr kriminaalrokk ? Leebe ja igav. No suprises there. HRLil jäid nad muide vahele, sest oli mingi mixup kellaaegadega ja ilmselt magic tuli vahele :P

STEM
Stem kõlas hea, aga mingi tüütu kauplemine ja muidu möla tappis positiivset muljet. Äkki olid ikka nemad need "See paks mees võiks oma nelja naisega lava ette tulla, siis saab kümme inimest täis" vms. Ei mäleta. Vahepeal mingi järjekorda allameetri tegelane põrgatas nööri otsas õhupalli: minust vasakule, minust paremale, minule pihta. kräunatasin, tirts isegi vabandas .. ja jätkas samamoodi. Siis tuli papa, ja plika hakkas midagi muud kopsima. Miks kurat inimesed impordivad lasteaia sellisele üritusele ? nagu loomaaiast veel vähe oleks. Võeh.

TANEL PADAR & THE SUN
Eelnevatega võrreldes oli TP&sun rahustavalt asine. Mängisid hästi, rahvas oli rahul, suhtlesid publikuga parajalt. Pooltunniga läks aga tüütuks. Üsna täpselt see, mida ma neilt ootasin.

 

 

THE BELKA
Belkast teadsin ma vähe. Pakkusin, et mingi punk samasse auku Velikija Luki, Psühhoterrori jms koledate asjadega. Osutus, et pärast kahe päeva jooksul kohatud ollatahtjate (mõne erandiga)paraadi, oli Belka huumor ja sound õige koha peal. Kerge, iroonilise alatooniga muusika, tüübid tundsid ennast laval vabalt, suhtlesid publikust visatud teemadega, sekka veidrad salmikesed. Miskipärast Dagölik kõla, ma oletasin, et see on ainult minu peas. Või kes teab, märgata oli sarnaseid n apakaid sõna- ja lauseväänamisi, stiil näis küll pisut vähem viimistletud aga sugugi mitte halb.. Päris mitu lugu jäi positiivselt meelde.. huvitav kust plaati saaks ?

JA mingi habemik vanamees huigatas napakalt iga natukese aja tagant: JAJAJAJAJAAAAAA. Jabur :P

COMPROMISE BLUE
Compromise Blue osas olid mul kõrged ootused. Eelmisel aastal Augustibluusi ajal oli minu jaoks kultuurišokk see, et Rutiku on nii osav laulja. Sel korral aga ei olnud neil alguses seda chill'i bluesi kõla.. Publik oli häirivalt distantsil, vähehuvitatud – üllatuslikult ei kippunudki seekord moshima (ilmselt oli alkohol/raha lõppenud).  Ja kuna minu transpordile toetuv armee oli juba teada andnud, et nad on juba äraminemisvalmis kuskil ootamas, siis ma kandsin CB seekord maha ja nimetasin ürituse lõppenuks.. Tagasiteel auto juurde muidugi oli kuulda, et kiire kraam sai läbi ja CB hakkas meeldivamaid lugusid tegema, aga tagasi minema ei hakanud..

HORRICANE ja NO-BIG-SILENCE jäid kaemata. Mõlemat ma olen laivis näinud ja kumbagi ma väga ei igatse. NBS on küll aus kuulata, aga vähetõenäoline, et ma neid sel korral nautinud oleksin.

Järelsõna

Ja kuna ma endiselt olen loll, mäluta kapsas, siis:

a) HRL ajal mälukaardi vaba ruumi nappuse tõttu oli kaamera JPG peale jäänud. Osalt seetõttu on pildid seekord crap. Mai hakanud neid isegi pettumusest näppima (mis oleks ilmselt vähemalt mõne pildi andnud, millega ma ise rahule oleks jäänud).

b) Ma unustasin pärast oma plaaniväliseid mulgimaa retki tankida, siis oli pisut põnevust, et kas enne keskööd Viljandi-Tartu vahel kuskil tankida saab või peab diisliaurudega üritama tartu jõuda (me küll ei proovinud, aga ilmselt oleks hädaga jõudnud) :P Olen süüdi, taaskord (s.t. endiselt).

Peaks tegema ettepaneku, et Rock Ramp nimetada ümber YAÕS (Yet Another Õllesummer) – rahvalik kogupere läbu.

HRL vastu nad ikka ei saa. Go, Kaido!

Sellest, et Keila ei ole kiviviske kaugusel..

Kevad on vaikselt ligi hiilinud. Koos mõnusa soojema vihma ja mõne päikeselisema hetkega, mis tekitab taaskord tahan-ära-tunnet ja lihtsalt hulkumise meeleolu. Ebameeldiv kõrvalsaadus on paraku see, et sama on avastanud ka loomad. Piro-ümber on juba mingi nolgikari õlled näpus loomahäält tegemas.. Teeme nii, et praegu on mingi koolivaheaeg (?) ja nad lähevad varsti kooli tagasi, onju ? eksju ?

Sattusin hiljuti märkama ühte üritust, mis võiks päris chill olla.. nimelt:

Katrin (Kate) Mandel 'Peegeldus'

5. aprillil Keila kultuurikeskuses
Tahame teile pakkuda eelkõige uusi laule, mis pärinevad äsjailmunud albumilt 'Peegeldus'. Sinna sekka aga põimime ka veidi vanemaid laule, just selliseid, mis meile endile on armsaks saanud (albumitelt 'Kõik mis tehtud', 'Sa oled hea', 'Ei kunagi' ja eurovisiooni Eesti eelvoorud ).
Olen Peeter Rebasega juba aastaid koos esinenud ja võib tõdeda, et tänaseks on kujunenud välja hulk laule, mis nii meie kui kuulajate jaoks ei ole oma värskust kaotanud. Mis selle kontserdi eriliseks muudab? See, et meiega on ühinenud Raul Vaigla ja Kristjan Priks. Nende kohalolu muudab kindlasti kontserdi värvikamaks nii muusikaliselt kui ka pildiliselt. Tulge kuulama ja teeme koos ühe toreda kontserdi Keilas!
Lugupidamisega,
Katrin

Kate on laheda häälega ja näib hoidvat oma (head) stiili. Assisteeriv koosseis väärib ka kindlasti äramärkimist/esiletõstmist : Rebane & Vaigla & Priks. Ilus, kas pole ? Negatiivne asjaolu on : Keila. Ehm. Mõelgem selle peale korra veel: Keila ?

Kui kõik läheb hästi, siis saab ehk soojadeks ilmadeks pisut rohkem ratastatuks.. Siis ma saan suureks ja tugevaks ja ei hakka ka enam Keilat kartma. Ja Ärast saab minu homeboy.

soundtrack: The Cure - Maybe Someday

Sellest, et mõned muusikud on head..

.. ja jagavad oma loomingut legaalselt tasuta kuulamiseks. Huvilisem saab selle järgi maitse suhu ja ostab võimalusel plaadi või tuleb kontserdile.

Seekordse postituse ajendiks on Ultramelanhool, kes oma teise albumi materjali on avalikult veebi üles pannud. Võrreldes esimese albumiga on kõla pisut teine..

Esimene kord kuulates tundub häiriv.
Teine kord kuulates ei saa aru.
Kolmas kord klappidega kuulates on juba päris hea.

Kaege perra:
http://www.ultramelanhool.org

Sellest, et kaabakad on jäävad suurused..

Ajalugu näitab taaskord, et ausus on pigem vice kui virtue, ja mida ma ka ei teeks, leidub alati inimene, kes peab mind selle pärast kaabakaks. Oeh-jah, ei hakka parem üllatust teesklemagi.

Aga..

Rohelised jõulud hakkavad lähenema. Ma pole küll käbedaimate kodaratega aga peaks vist ikka ära kaema. Dark Tranquility on miskit, mida ma tahaks näha. Täna õhtul näiteks taustaks Focus Shift:

I think I just forgot
To pick up the shells
From a recent discharge
And you took the blame
Explanations falter
To ears fallen deaf
Wherever I go I get lost

A reference to something
That both of us knew
A nothing that favors the few
In the darkness electric we see
Of the silence that's spoken tonight

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

Your face is a map I fail to discover
Drowned in the sound, so lost in the order
It's an understated word, the un-breaking knowledge
Interlocked and holding, a stalemate to break
I take hold of the flame that unites
In the silence that speaks to me now

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

I struggle to find the words that negate my meaning
I fail to comprehend what message is given

I decline the sleight of hand that leads to rejection
An attempt to find closure with no sense of pride
Drown the fury and swallow the fire
Drown the fury
Swallow the fire

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift