Sellest, et me elame konservis..

Oh, kuidas mulle meeldib, kui ma komistan täiesti kogemata heade asjade otsa! Okei, päris pime leiab tera väga harva, aga kui silmanurgast nähtud vihjetele vahel võimalus anda..

Sattusin täna Ateenast möödudes silmadega kavast üle libistades, et kohe-kohe algab mingi film. Vist oli isegi pealkiri näha, kuid ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. Come what may! Selles on mingi lisandväärtus, kui sa ei tea filmi vaatama asudes selle kohta mitte midagi – ei päritolumaad, žanri, näitlejaid ega teemat. Puhas Random, ohver mu lemmikjumalale!

Selgus, et teos on “Kuidas ma veetsin selle suve” (IMDB), film meteroloogiajaamast kuskil kaugel põhjas tühjal saarel, lootusetult kaugel muust tsivilisatsioonist.

Isoleeritus on alati huvitav idee, sest see on kui oma maailm. Seal kehtivad teistsugused reeglid, väärtused ja sotsiaalne hierarhia. Antud filmi Maailm oli üleolev ja enesekindlalt kõle loodus, inimkond koosnes kahest mehest, religiooniks meteroloogiliste mõõtmistulemuste korrapärane ja korrektne fikseerimine. Üks meestest on selles maailmas kogenud kohalik, teine aga noor kaasaegsemast maailmast ajutiselt tulnu, kes näib olevat hästi kohanenud kohalike lihtsate oludega. Väike raputus selles rutiinis aga toob välja hirmu - hirmu inimese ees. Edasi läheb nagu Soome filmis – stabiilselt üha hullemaks.

Soundtrack (nii vähe kui teda on) on hea nii muusikaliselt kui ka viisil, kuidas see sobitub teemasse. See on oma orkester, mängimas teisele Maailmale peale – nii eluline meenutus maailmade kontrastist. Ülejäänud aja valitseb aga peamiselt tuul, see kohaliku maailma muusik.

Kaamera on nagu tegelasedki selles isoleeritud maailmas lukus, ka tema jaoks ei ole midagi muud olemas, kui hallikad kaljud, meri, lumi, külm päike vaheldumas sombusema ilmaga. See ilus-hoolimatu pilt ei vii meid tegelastesse, vaid vaatleb neid kõrvalt ja jätab piisavalt aega ja ruumi mõtlemiseks, mõtestamiseks. Tegelaste isikut ja motivatsioone võib aimata, kuid nad jäävad filmi lõpuni nii meeldival moel Temadeks. Peategelasteks näivad saavat seetõttu ehk hoopis elustiil ja inimlikkuse veidrus.

Soundtrack: The National – Fake empire
(“we’re half awake in a fake empire”)