Komistasin hiljuti Apollos säästu-riiuli otsa ja leidsin ühe viisaka hinnaga Punase Raamatu, mis sirvides tundus huvitav: Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Vedasin seda nädala jagu iga päev seljakotis kaasas - harjusime olude sunnil (tegelesin aktiivselt “muu”-ütlemisega) teineteise kohalolekuga. Nädalavahetusel jätsin illusiooni asjalikkusest ja sotsiaalsusest seljataha ja jõudsin ometi kord raamatulugemiseni.
“Jutusta mulle üks lugu, Pew.
Missugune lugu, lapseke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.”
Tuletornipidamine on kui muinasjutt, mis on kogemata hääbuvasse Šotimaa sadamakülla sattunud ja mõned ohjad reaalsuse käest enda kätte saanud ja püüab kanda kinnitada. Piirid, loogika, aeg – see pole oluline. Kõigest saab lugu, mille sees ja kõrval on teised lood, ja lood on kõik, mis on oluline. Kui laekub reaalsus, et kaarte segada, asju, kohti ja inimesi ümber tõsta, siis lihtsalt muutub lugu. Või kas reaalsus üldse midagi teeb ? Sa satud lihtsalt teistsugusesse lukku – näiteks sellisesse, kus sa lihtsalt pead papagoi varastama, kes su nime teab..
"Jutusta mulle üks lugu, Silver
Missugune lugu ?
Lugu sellest, mis järgmisena juhtus.
See sõltub.
Millest?
Kuidas ma seda jutustan”
Juhtus näiteks pastor Babel Darki imeline elu. Külm tee, maailmanäitus, päevik kummagi elu jaoks ja jõhker hoolitsus kalli kaasa eest.
Juhtus õpetlik tädike miss Pinch, kelle aknad on laudadega kinni löödud, et murdvargaid mitte ligi meelitada. Õpetussõnu jagab tikand kamina kohal “Elu on Muutumatu Hämardumine Öösse”.
Juhtus loomuilikult Pew, pime näitamas valgust teistele, jutustamas lugusid ja aja olemasolu kahtluse alla seadmas (“Cape Wrathi tuletornis on alati Pew olnud”).
Juhtus Silver ja see on tegelikult tema lugu.
Soundtrack: Suede - Rent
Sildid: raamat
