Sellest kuidas maruvaiksed inimesed toiduga maadlevad..

Kuna mul ajutiselt paremat elu ei ole, siis heietan pisut veel kurgumandliteta olemise teemadel .. Nimelt sellest, millest minu saatusega Jukud ikka heietavad - toidust.

Esmaspäev, teispäev:
Esiteks nagu ka liriel kirjutas, on pisut üllatav kui vähe sa süüa tahad. esimese kahe päeva peale pool liitrit jogurtit ja veerand liitrit jäätist. Ja ei jälgegi näljatundest.. Peamiselt sõin selle pärast, et mul oli vaja mingi tablakas võtta, mida ei ole soovitatav tühja makku visata. Meenutades arsti jutukesi võimalikest verejooksudest ja tükilisest toidust hoidumise vajalikkusest on eriti tore, et mulle varem operatsioonijärgseks tarbimiseks määratud antibiootikum on selline:

Hoidudes tahkest toidust, söön ma selliseid tahkeid ja suuri asju 3 korda päevas. Kuhugi nad lähevad, ma ei ole üldse kindel, et õigesse kohta..

Kolmapäev:
Leidsin, et ma ei ole nii näljane ega vaevaline, et joogijogurtit tarbida. Kuna eelmine päev olin peamiselt ainult jäätisest toitunud, siis seekord tahtsin midagi teistsugust. Kiire konsultatsioon külmkapiga veenis mind, et jäätis maasika toormoosiga pooleks ON teistsugune. Päeva saldo 0.5 L jäätist. Ööl vastu neljapäeva tekkis veendumus, et tegusamat toitu on vaja.

Neljapäev:
.. tegusamat toitu on vaja. Kuna öösel eriti magada ei saanud ja alustasin päeva ebamugava palavikuga, siis leppisin jäätis+toormoos hommikusöögiga ja lükkasin poeotsingud tahkemasse tulevikku. Mitte just väga ootamatult sain ma aga populaarseks, kui ema ja õde mõlemad teineteisest sõltumatult minu pesast läbi astusid ja mind omal initsiatiivil varustasid kala-püreesupi, pehme leiva, pasteedi, lisajogurti+jäätisega, riivitud porgandi ja värske kimbu piparmündi-melissiga. Ausalt tunnistades, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem rõõmustanud selle üle, kui keegi mulle külla tulles püreesuppi toob. Aga tõesti-tõesti, ma ütlen teile, Naudingute eine: pool kruusi suppi sellesse uputatud leivaviiluga, magustoiduks riivitud porgandit. Ahh, peaaegu päris toit juba.

Reede:
Mul on pool suppi veel alles. Seega usun, et jään elama.

Tänusõnad randomijumalale, et ta rasketel aegadel mulle AJ reklaamitud kiirkartuliputru pole peale sundinud. Pärast sõjaväge ei tekita see võikus enam väga positiivseid emotsioone..

Sountrack: Katatonia - Day

Sellest kuidas ma maruvaikseks sain..

Enne kui mõni veel arvab, et ma ennast huvitavaks püüan teha, kiire selgitus eelmises postituses mainitut HIRRRMSATELE asjadele - teemaks kurgumandlite eemaldamine.

Tegemist oli minu esmase kokkupuutega haiglatega üldse, patsiendi rollis. Hoolimata väikese ja pisut väsinud maakonnahaigla pisut kesisemast kuulsusest oli tegelikult päris ok. Maja vajas küll täiesti ilmselgelt paarist kohast remonti, aga üldiselt puhas ja ok-seisundis. Kunagi võiks eurorahadest ka haigla plaane üles panna, sest seal majas keegi isegi ei oletanud, et sa võiks õige koha ise üles leida, mistõttu pidid pidevalt med.-töötajad mingit kampa koguma, ja siis nagu lasteaiakasvataja neid mööda koridore erinevate sihtmärkide vahet karjatama. Et me kaotsi ei läheks.

Vastuvõtu ülesleidmine oleks mul ilmselt poole päeva jagu aega võtnud, kui mulle poleks vihjatud, et kiirabi mulk on õige. Peasissepääsu juures loomulikult olid mingid muud kirjad, mis viitasid vägagi meditsiiniga mitteseotud asutustele. Ma arvan, et sinna tuleb juba varsti uus Säästumarket (või kasutatud mööbli pood). Niiehknii, tänu vihjetele ja lambikabinettidest üleküsimisele leidsin õige koha lähedal mingi pingi, kus raamatuga aega parajaks teha. Ajapikku tekkis sinna inimesi juurde. Ühe samuti mandlitest vabaneda sooviva tüübi isa oli seltskondlik ja heietas vanadest aegadest, kus haiglas oldi kolme nädala kaupa (et mingit komisjoni vältida) ja põhivahendiks tervekssaamise okkalisel teel oli altkäemaks. Oh aegu. Hljem kuulus vastuvõtu juurde ka ennast mitteesitlev inimene, kes jagas mingeid ankeete ja tahtis allkirja tõendamaks, et ma olen teadlik narkoosi käigust ja ohtudest. Jätsin selle allkirja küll osavalt kirjutamata, sest ma ei olnud mitte millestki teadlik, aga see tundmatu tädike vihjas, et ma võiks ikka teha näo, et ma tean kõike. (Huvitav, kas seal oli ka väikeses kirjas, et kui mul vale silm ära opereeritakse, siis olen ise süüdi?)

Järgmine peatus - palat, tegevus - tähtajatu ootamine. Kahtlemata on keeruline patsientidele teada anda ligikaudnegi ajakava.. Ma olin isegi tark ja olin kuskilt kuulnud, et lõikama hakatakse vanuse järjekorras. Paraku ma ei teadnud, kumba pidi ja kui vanad ning kui palju on neid lõigatavaid. Eelpool mainitud jutuka isa poeg oli õnneks suhtlusaldis ja lisaks ka male kaasa võtnud, asi seegi. Enne partii lõppu viidi ta minema, males jäi minu käik. Mul oli ka parem seis ja palju aega eriti kurje plaane välja mõelda. Kõrvalhobideks olid motoorne rahutus, kaasavõetud jogurtile külmkapi otsimine ja koridoridraama kuulamine.

MT1: "Jälle sa oled palatis väljas.."
PAtsient: (arusaamatu pobin)
MT1: "AAAGNEEES!"
MT Agnes?: "KUHU SA LÄHED?! Mine tagasi oma palatisse, muidu lähed jälle kaduma.."

Ilmselgelt oli MT'del õigustatud mure, arvestades loogilist majaplaani ja ohtraid panematajäänud viitasid.

Mingil hetkel tuldi õnneks ka mulle järele. Nautisin voodiga sõitu, möödalibiseva lae vaatamist ja enne kui arugi sain, ronisin juba operatsioonilauale, rääkisin kui palju ma kaalun (miks nad vastuvõtus näiteks kaaluda ei lasnud ?) ning et sport on saatanast.. läbisin instruktaaži selle kohta, mida ma ärgates näen ja siuh - saadetigi pilt tasku. Päriselu asemel vaatasin ilusat unenägu. Järgmisel hetkel oli mul juhe koos, sest mulle meenus, et päriselu on ka olemas ja et selles päriselus olen ma ilmselt pisut katki. Väike kontrast selle ilusa unenäo pealt mahatulekuks, I must say. Igatahes, ma otsustasin, et ma ei ärka veel, sest kindlasti on aktiivne ärkvelolemine hullem kui pooluni. Mingi ootamatu köhahoog muidugi lõpetas kiirelt illusiooni unest. Mask peas ja haav kõris ei olnud see sugugi kuigi hea mõte. Btw, sellest hetkest alates olen ma harrastanud uut ja võimalusterohket ajaviidet "Tegelikult ma ei taha köhida".

Igatahes olin ma siis ametlikult ärkvel, kuid ikka veel kindla plaaniga mitte liigutada ja võimaluse korral veel magada. Äkki oli tegemist mingi intensiivipalatiga ? Mingid kaks 80-aastast südameprobleemidega mammit heietasid seal seentest ja sellest kui sarnased nad ikka on .. Ühel neist käis külaline ("minias"), kes tõi uueks teemaks puuviljad ja kapi (?) korrastamise. Eitea, minu eesmärk oli mitte liigutada. Jalad surid ära, ja siis ma tegin päkaringe. Aga õde oli seal meeldiv. Naeratas, tegi valuvaigisteid ja varustas mind paberkäterättidega - mida rohkem oskakski tahta ?!

Ülejäänud haiglasolek läks õnneks kiiresti. Kasutasin endiselt ajaviidet "Ma ei taha tegelikult köhida", laiendasin seda vahelduse mõttes üldise mitteliigutamisega, kasutades abivahendina magamist ja raamatulugemist.

Järgmisel hommikul pisut lasteaiaeksursiooni arsti juurde, ports retsepte näppu ja koju ära. Siin ma nüüd siis olen: passin kodus, magan, söön jogurtit ja jäätist ja tablette, magan, kütan ahju, magan..

Selline elu! Vaadake ja kadetsege!

Sellest, et läheneb aeg vait olemiseks..

Aaagh! Kas tunda headmeelt info üle või "halba meelt" selle sisu üle  - ei teagi. The Master of Bad Timings olen ma niiehknii. Ilmselt midagi veel. Magagem selle peale:

"Aga kui ollakse noor, siis selges hommikuvalguses säärased masendavad tunded kaovad."
(M.Atwood "Pime palgamõrvar").

Ja kui ma kunagi jõudsin kellelegi vihjata, et see raamat ei saa vedama, siis nagu näha muuhulgas ülalolevalt skeemilt, oli see viga ajutise iseloomuga. Väga meeldiv raamat aeglaselt lugemiseks. Unenägu.

Ahjaa, ja homme on see päev, mida ma olen septembri algusest oodanud - ma saan lipata Eesti kauneimasse linna Jõgevale ja lasta enda kallal teha HIRRRMSAID asju. Auhinnaks võimalus nädala või kaks olla maruvagur mitteköhiv mitterääkiv mittetoituv  pahur tomp. Loodetavasti on kogu sellest kremplist ka mingit kasu.

Soundtrack on täna blues (ilmselt rohkem kui tervislik oleks): 
    J Page Ft R Plant - Since Ive Been Lovin You
    Led Zeppelin - Tea for one

Sellest jänesejahihooajast ja vastutusest..

Täna sõitsin jälle bussiga ja jälle olin ma unustanud kioskist (putkast:P) omale mõni pilet kaasa osta. Ohkasin ma raske elu pihta ja vabanesin mulle eile ootamatult sülle (taskusse) sadanud kahekroonistest. 16 jaaku, et säästa pooltund ja kiiremalt kesklinna saada..

Seega, olles õnnelik piletiomanik ja heljudes ebamäärastes mõtetes, tuikudes bussis, mis loksus mööda Riiat kesklinna poole, läks järsku ootamatuks saginaks. Mingi keskealine tädike spurtis kiirelt minu seljatagant välja, et minu ees olevat piletimulgustajat tarbida ja siis spurtis kiirelt neli sammu mulgustajast eemale. Väga nobe, väga osav. Eriti arvestades, et ma olin tal tegelikult ees. Siis mul tekkis ka väike aimdus, et kollaste kirjadega onud bussipeatuses on vist piletikontroll.

Lehvitasin oma piletit (kaks korda, kahele erinevale kontrollile) ja paratamatult nägin ka kuidas üks kontrollidest uuris hoolikalt eelpoolmainitud tädikese piletit. Pilet oli 8-kroonine, umbes kolmest kohast murdejoonega, servad narmendasid jne. Kontroll vaatas seda paadunud jänese töövahendit oma 10 sekundit, mina niisamuti - seekord olude sunnil oli see augud sisse saanud. Kommenteerisin irooniliselt pool-omaette, et "see olevat küll päevinäinud pilet", aga leidsin, et tädike pääseb sel korral puhtalt. Mina tean, et ta on jänes, aga tal on mulgustatud pilet!

Kontroll lahkus üsna nobedalt, võttes kaasa eemalt leitud "saagi", buss jätkas oma teed.. Mina mõlgutasin ikka veel, mida sellest tädikesest arvata. Põrnitsesin teda avalikult ja siis küsisin piisavalt avalikult kuuldava häälega, kas tal häbi ka on. Enne kui ma suu kinni jõudsin panna tuli kiirelt õpetlik lause sellest, kuidas talle olevat minuti eest trahvi tehtud ja ta tahtis tegelikult kesklinnast kuukaarti osta. Hmm. That makes sense, right ? Ega kuni sa alles plaanid kuukaarti osta, ei ole ju mingit põhjust bussiga sõites sinu juba olemasolevat üksikpiletit koledate aukudega lõhkuda. Eriti kui see selline teeneline perekonnameene..

Ehk taaskord küsimused sellest, kas ühiskonna igal liikmel on kohus valet hukka mõista ja õiget aktiivselt kaitsta. Paraku on ju niipalju lihtsam vaikselt omaette pead vangutada või keerata lihtsalt selg ja mõelda, et see ei puutu sinusse. Ma andsin vähemalt oma kaks senti, et tädike pisut häbigi tunneks. Ma pole üldse kindel, et see oli piisav..

Sellest soojast talvekuust (loe: detsembrist)..

Oi, tegelikult mulle meeldib, kui mind kinno kutsutakse. Vahel oled mingi nüri tampimisega ise nii ametis, et ei teki seda hetke vaatamaks, mida head lähikonnas näidatakse.. Rääkimata sellest, et kui ükskord see hetk tekib, siis on sobivamat sorti sidekick vajaka. Etsiis sai K initsiatiivil meie uut seikluslikku ajaloohõngulist draamat kaetud: "Detsembrikuumus".

See film on taaskord üks neist, kus tahaks tegelikult toimunust rohkem teada, et mõista kui palju näidatust on propaganda. Väga ameerika mekk jäi küll juurde, vaadata kuidas vaprad kangelased jõuavad kõikidele pahadele pasunasse andma, lehvitavad selle kõrvale pisut lippe ja teevad seda, mis meil harjumuspäraselt hästi välja tuleb - teeme vihjeid sellele, kuidas meie idanaaber meisse hästi ei suhtu. oeh jah, poliitilise korrektsuse tagab stseen lausega "Mina olen venelane, nemad on kommunistid!". Kas pole mitte ilus ? kõik on jälle hea :D

Visuaalselt tuleb tunnistada on film ilus, samuti näib üsna stiilipuhas. Niiet kinoskäik kindlasti mahavisatud aeg ei ole.. Vaadata üht-teist on. L.Koikson sobis ka sinna hästi oma partneritest kasinama näitlemispraktikast olenemata. Mingi väike püstolifetišiga nagamann läks ainult pist tüütuks. Aga ma saan üle ;)

ja btw, Ekraanis on istmevahed ikka liiga väikesed võrreldes cinamoniga.

Kunagi peaks ka Ateenasse jälle kinno minema.. ;) oehjah.

soundtrack: Primordial - Glorious Dawn

Sellest kuhu loll saab oma raha jätta..

Täna anti mulle link uuele ja väidetavalt populaarsele oksjonikeskkonnale: http://www.sendikas.ee

Oksjon toimub pmslt järgmisel põhimõttel:

• Alghind 0.0 EEK
• pakkumise tegemine tõstab hinda 0.07 EEK võrra.
• pakkumise tegemine maksab 6.50 EEK või 15 EEK  (vastavalt pakkumise tegemise viisile).

Allpool kiire ülevaade oksjonil toimunud suvalise "õnneliku võitjaga" lõppenud oksjoni kohta. klikkisin lihtsalt regioonis "viimane võitja" ja nägin sellist infot:

"Mikrolaineahi, Electrolux

Väärtus	2,495.00 kr.
Toote lõpphind	71.68 kr.
Võitja pakkumisi kokku	197 tk
Hind võitjale*	1,647.68 kr.
Kokkuhoitud summa	847.32 kr

* "Hind võitjale" summa on kalkuleeritud statistilise keskmise pakkumishinnaga 8,00 krooni"

Pärit aadressilt http://www.sendikas.ee/oksjonid/136, igaks juhuks jäädvustasin ka pildina.

Matik minus tahaks siinkohal üht-teist arvutada, usaldades nende pakutud üllatavalt täpse arvuna väljenduvat statistilist keskmist 8EEK/pakkumine:

• Kokku tehti 71.68EEK / 0.07EEK = 1024 pakkumist
• pakkumiste tagastamine, eeldusel et 2. ja 3. pakkumise teinud isikud on teinud ca sama palju pakkumisi kui võitja = (200tk * 10% + 200tk * 5%) *8.00EEK = 240 EEK
• kokku sai oksjonikorraldaja tulu 8.00EEK * 1024 + 71.68EEK= 8263.68 EEK
• Oksjonikorraldaja teadaolevad kulud (oksjonil olnud asi + transport + pakkumiste tagasimaksmine) = 2495 EEK + ~150 EEK + ~240 EEK = 2885 EEK
• Oksjonikorraldaja võit = 5378.68 EEK
• Mittevõitnud pakkujate summaarne kahju = 8.00 EEK * (1024-197) = 6616 EEK.
• Oksjonikorraldaja tagastab kokku mängijatele erinevate hüvedena 2885 EEK/ 8263.68 = 35% inimeste kulutatud rahast. 65% läheb seega oksjonikorraldaja taskute täitmiseks.

Juhuks kui keegi veel arvab, et sendikas on koht, kus lihtne inimene saab turuhinnast odavamalt asju, siis palun vaadake neid arvutusi veelkord. Tegemist on pesueht loteriiga, kus korjatakse kõigilt osalistelt raha, aga tagasi antakse sellest vaid kolmandik. Selliste tingimustega loteriis osalemine on rumal. Suisa loll. Miks ei ole eestis inimestel ideid, mis looksid lisaväärtust ? Selle asemel mõeldakse välja uusi ja põnevaid viise kuidas müüa 2500 kroonine mikrolaineahi ühiskonnale 8000 krooni eest

Siis on see koht, kus keegi pobiseb "Nemad on lollid ja pakuvad, mina pakun ja võidan ja säästan sellega palju-palju!". Kuidas on võimalik antud oksjonil võita ? Parim taktika, mille ma suudan välja mõtelda (kui mittemängmine kõvale jätta), oleks:

• Paku vaid siis kui pakkujate arv on minimaalne, soovitavalt kui oled ainuke.
• Sekku pakkumisse võimalikult hilja.
• Kui juba pakud, paku kuni võiduni või maksimaalse summaarse kuluni (pakkumiste kulu + oksjoni hind), mida oksjonil olev asi on sinu jaoks väärt.

Antud taktikal on ka mitu ohtu, eriti kuna antud taktika on ilmselt üsna loomulikust järgitav paljude mängijate poolt. Tõsiseltvõetavad pakkujad tulevad võivad tulla pakkuma siis kui sinagi, sul ei ole sellest mingit eelist. Vaevalt korraldatakse oksjoneid kui pakkujaks oled vaid sina.
Millal on õige hetk sekkumiseks ? Liiga hiljaks jäämine võib tähendada oksjoni kinniminekut, liiga vara sekkumine viib aga kiirelt kahjumisse.

Eriti ebameeldivaks läheb olukord kui hakata mõtlema kolmanda taktika punkti peale: sina pakud oma ülemise piirini, kuid piisab vaid ühest sama meelekindlast oponendist, kes on kas sekkunud hiljem (ta on vähem kulutanud) või kelle silmis on oksjonil olev asi rohkem väärt (NB! mõlemad võimalused on sinust sõltumatud). Tulemuseks on see, et sa oled sunnitud võidu korral maksma rohkem kui asi oli sulle tegelikult väärt või kaotama kõik pakkumisele tehtud kulutused ja jääma tühjade kätega. Mõlemal juhul - you lost!

Lõpetuseks veel julgustav punkt sendioksjoni kasutustingimustest:

"8. Oksjoni- ja kasutustingimuste muutmine

Oksjonikorraldajal on õigus muuta oksjonite kasutustingimusi, pakkumisaegu ning muidu oksjoniga seotud tingimusi käimasoleva oksjoni ajal. Uued tingimused jõustuvad koheselt hetkest, kui need avaldatakse oksjoni internetileheküljel."

(http://www.sendikas.ee/Kasutustingimused/)

Palun inimesed, rakendage oma kujutlusvõimet, mida kõike selle punkti abiga teha saab..

Ma tean, et patt on jätta lollile tema raha, kuid pisut kurvaks teeb ikkagi, et sellised üritused leiavad üldse kasutajaid ja mängureid. Mängigu siis juba parem viking lotot vms, vähemalt on iga piletiga teoreetiliselt võimalik võita. Samuti on võidufondi minev protsent peaaegu kordades suurem ja võidu saab rahas, mitte mikrolaineahjudes.

Sellest Jumalast harjakapis..

"Küllap peitis Jumal end harjakapis. See oli kõige tõenäolisem paik.Ta varitses seal nagu mingi iseäralik ja ilmselt ohtlik onu, kuid Laura ei võinud kunagi kindel olla, kas Jumal on parajasti seal, sest ta kartis kapiust lahti teha. "Jumal on su südames," ütles pühapäevakooli õpetaja, ning see oli veel halvem. Harjakapiga sai vähemalt midagi ette võtta, näiteks ukse lukku keerata."
(Margaret Atwood - "Pime palgamõrvar")

Mul on hea meel kui asjad koguvad hoogu ja osutuvad paremaks kui alguses oli näha, tunda või arvata..

Ja uus hobi on ootamine. Ootame kuu lõppu, paremat õnne, päikest, selgust ja kurat (Al Pacino!) teab mida veel. Vahel sekka pisut mõtisklusi minu mitteminulikkusest ja kellegiteiselikkusest.

Btw, hakkan vist vanaks jääma: kuulan jälle kuuekümnendate kraami..

Soundtrack: Led Zeppelin I

Sellest et sügis on mitu filmi mu teele toonud..

Bad luck happens. Vähemalt on meil ilus värviline sügis (ja ilusad pühapäevad).

Kui viitsiks, siis heietaks pikemalt ka filmidest. Kõigi meeleheaks teen lühidalt.

• Lions for Lambs (2007)- Eestikeelne pealkiri oli vist "Kes liigutavad ettureid" vms. Hoolimata ülekohtuselt nadist imdb skoorist (6.2) on tegemist igati vaatamisväärse filmiga. Vanake Robert Redford pole mul varem millegi ülemäära positiivsega silma jäänud, aga nüüd on linnuke kirjas.
  
  Film ise on talkfest. Erinevalt linklaterilikust kaosest on fookuses küll vähem teemasid, teemad konkreetsemad ja päevapoliitilisemad (sõda Afganistaanis näiteks) ja moodustub mingi tervik, mida toetab ka mingi reaalne tegevustik (on püssid, mis teevad ka pauku - action!), kuid meeldiv sellegipoolest. Läbiv küsimus oli minu jaoks "inaction-action-reaction" omavahelised suhted. Kas inimestel on kohustus mõtestada oma elu ja tegevust ? jms.
  
  Võib-olla selle filmi nägemise nimel tulest ja veest läbi ei roniks, aga üle keskmise vaadatav kindlasti.
• Devils Advocate (1997)- (7.2 @imdb) Keanu Reeves ei ole imho just parim näitleja, kuid see-eest antud filmis ei suutnud ta väga häirivaks muutuda, sest Al Pacino säras tast lihtsalt üle. Ei saa just iga päev näha kedagi kuradit mängimas ja seda usutavalt, huvitavalt ja igal muul moel õnnestunult.
  Mõtteisse kõlama jäänud fraasiks sellest filmist oli "Free will - it is the bitch". väike randomimoment ilusatesse plaanidesse. Dialoogid olid üldiselt head ja neid oli rohkesti. Lots of talk - that's the way I like it!
  .. ja Al Pacino tegelane - lihtsalt võrratu!
• Eagle eye (2008) - Sattusin siis reedest tööpäeva lõpetama pisut mugavamas toolis. Cinamoni kino sai töökaaslastega ära kaetud. Õnnetuseks sattus siis selline film :S nii raske, nii raske oli seansi ajal mitte ohkida, kui ekraanil toimus täielik crap. Raske on mõista seda tehnika müstifitseerimist kombineerituna sisutu tagaajamise, lollide inimeste ja ebaloogiliste eriefektidega. Seda kõike lehvivate ameerika lippude saatel. Olles eneselegi ootamatult optimist, meenub takkajärgi et film oli vähemalt tehniliselt ilus vaadata. Operaator ja helitehnik ei ole süüdi - neil on ilmselt lapsed kodus näljas. Stsenaristil aga võiks küll häbi olla. Ja miks Billy-Bob Thornton nii sisutus asjas osales, ei mõista.
  
  Kuna imdb hinnang oli antud filmile 7.0, siis see on ehe näide sellest, kui palju seda reitingut usaldama peaks.

Krt, niipaljukest siis lühidalt tegemisest. Ma lihtsalt ei oska seda kunsti. Ilmselt.

Ja Videoplaneti kliendikaardi tgemine oli ka vist saatanale sõrme andmine.

Soundtrack: Minr Majority - (In That) Premature Way

Sellest lahterdamisest: let-it-happen vs make-it-happen..

Tegelegem täna taas joonetõmbamisega ja inimeste lahterdamisega. Joon olgu selline ilus ja valge, piisavalt lai, et keegi saaks ka pisut joone peal tolkneda..
Joonest vasakul (*trummipõrin*) - "let it happen"-inimesed ja paremal (*trummipõrin*) - "make it happen"-inimesed.

Mõlemal poolel on kahtlemata hea olla. Joonest vasakul olevad inimesed on rahul, sest nad ei vastuta mitte millegi eest. Saatus lihtsalt viskab neile asju näkku: enamasti halbu, vahel häid. Need, kes on paremal pool joont on rahul, sest nad enamasti saavad, mida nad tahavad või vähemalt veenduvad, et nad tegelikult ei tahagi seda piisavalt (sest muidu oleks nad ju rohkem pingutanud)..

Nukker on aga siis, kui inimesed, kes hinges kuuluvad paremale poolt joont, käituvad mõnes küsimuses nagu nad oleksid vasakul pool. Põhjuseks näiteks mõni ebamäärane komme, "reegel" või "ühiskonna tava" - suvaline põhjendamatu traditsiooniprintsiip. Neile jääb siis ju alati üles küsimused: "millest ma olen loobunud tänu sellele reeglile? " ja "Kas tõesti olen ma selle reegli järgimisest rohkem võitnud kui kaotanud ?".

Üks minu imelistest omadustest (märgake palun kerget iroonianooti) on paraku see, et ma ärritun, kui ma näen ilmselget ebapraktilisust ja (ilmselt oma saamatuse tõttu) ei suuda inimesi veenda nähtu puudujääkides. Reegel, mille kehtimise ainus kasu ja eesmärk on traditsiooniprintsiip, peaks olema hoopis soovitus. Soovitusi teatavasti võib eirata .. Ebapraktilised "reeglid" aga toovad paratamatult kaasa elamise tundmatu kuju ja otstarbega karbis. Jah, seal saab elada! Aga on seda vaja ?!

Kui ma suureks saan, siis ma õpin vähem küsima "miks?" ja "mis on tegelikult oluline?". Mul on tunne, et see teeks leppimise nende karpidega kergemaks.

Ahjaa, olulistes asjades olen ma mitme sammu jagu "make it happen" poole peal .. Väheolulistes asjades tolknen joonel. Piisavalt hea koht olemiseks: mõlemad äärmused on minust kaugel..

soundtrack: Placebo - Pierrot the clown