Sellest, miks inimesed vannuvad ja ropendavad..

Sattusin orkutis ringi surfama ja nagu vahel harva juhtub, on asised inimesed jaganud linke huvitavatele asjadele. Seekord siis õpetlik artikkel Bonost ja sõnast fucking:

Steven Pincher - "What the F***?"

Isutekitajaks üks meeldejääv lõik Pincheri kirjatööst:

"Language has often been called a weapon, and people should be mindful about where to aim it and when to fire. The common denominator of taboo words is the act of forcing a disagreeable thought on someone, and it's worth considering how often one really wants one's audience to be reminded of excrement, urine, and exploitative sex. Even in its mildest form, intended only to keep the listener's attention, the lazy use of profanity can feel like a series of jabs in the ribs. They are annoying to the listener and a confession by the speaker that he can think of no other way to make his words worth attending to."

Ilus kokkuvõte.

Sellest, et parim aastaaeg on siin..

Kas ma olen juba rõkanud, et sügis on hea ? Eriti selline varasügis, ca 15 kraadi sooja, tuul ja pilved ja hämarus ja lehesahin ja lõhnad jne. On hea. Kõik lapsed õue.

Sain omale ka uue sõbra, kes räägib mulle õues Locke'st ja Hume'st, sekka väike sense of purpose.

Sel nädalal kunagi peaks ka väikese äratripi tegema. Just because I can.

Soundtrack: In Flames - Alias

Sellest, et su unejutt ajab kõigil hirmu nahka..

Täna on peied.

Vaatasin House'i viienda hooaja viimase osa. Hea. Lihtsalt ilus oli vaadata, kuidas orkester sujuvalt reaalsust üle võtab. Some things change, some things don't.

Segagem komplekti sügise pilved-värvid-lõhnad, väike vihm ja oletus, et aeg võib olla  olemas. Sekka ülevoolav usk Leekidesse ..

Pisut kurb, et reaalsus vahel pead tõstab.

Soundtrack: In Flames – Your bedtime story is scaring everyone

Sellest, et asotsiaalidel on elu kui Chicagos..

Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis

Ma longin varaõhtusel lõunapausil jõe ääres ja naudin sügiselikult tumekollast-rohelist valgust ja vastu-mööda liikuvaid pildikesi juhuslikest inimestest. Tüüpilised isendid: uudistavalt kõrvalevaatavaid vanakestest turistid, ma-olen-nii-asjalik-seega-ma-kiirustan-inimesed, sekka mõni allameetri-beibe ja salk silmnähtavalt esmakursuslastest-tudengitest.

Ootamatult avastan aga kõnniteelt laisa ilmega politseikaubiku. Saan seda paar hetke silmitseda, kui märkan ka kahte vastavas vormis tegelast kõrvalt nõlvakust üles auto poole ronimas ja endi vahel, kumbki ühest käest haaranuna, ühte eluheidiku ilmega kodanikku auto poole lohistamas. Lohistatav vaatab selili olles ükskõiksetena näivate silmadega kõigist mööda - jõe ja taeva vahele, ei näi hoolivat värskeilmelisest läikivast roosast marrastusest päikese poolt põlenud otsaesisel, veel vähem oma lohistajatest, kes vastavad samasuguse mittemärkamisega. Seda kõike saadab vastu kõnniteekive hõõrduvate riiete üllatavalt vali kraapiv heli. Ja politseinik sõnab vaikselt ja rahulikult, peaaegu ohke saatel:

"Tule siia sisse".

Sellest, et vigiseks pisut..

Tööl on motivatsiooniga "kergeid" probleeme. Hurmiga surmani, sekka mõned tuuleveskitega võitlemised.

Inimestest on kopp ees. Ei meenu millal ma viimati kelleski positiivselt üllatunud oleksin.

Ja ma ei tea, mida ma tahan. Üks poolaasta valutamist kuluks ära, paneks asjad jälle paika. Mittemillegi nautimise võlu oleks hea lihtne.

Bah.

Et ma ära ei unustaks, loetud sellised asjad:

Iain Banks "Wasp factory"
Korduslugemine, seekord siis inglise keeles. Teistkordsel lugemisel (üllatusmomendita, põnevuseta) on see raamat märgatavalt erinev kui esmalugemisel. Kahjuks kehvem. 

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

700+ lk "perekroonikat", kuid nii haarav, et ei ole kerge käest ära panna. Ja mõtlik-piltlik, mida ma nüüdseks juba oskasin oodata. Märgiks ehk seegi, et see raamat sai läbi loetud ca 48 tunni jooksul, mis minu lugemiskiiruse ja –harjumuste juures on .. ootamatu.

 

Soundtrack: Allan Vainola - Argipäev

Sellest kuidas Franz käib raamatust raamatusse..

Nagu eelmises postis juba õrnalt vihjasin, on lauanurgale kommenteerimiseks kogunenud raamatuid. Seekord näpus Emil Tode "Piiririik". Autor esinenud ka nime all Õnnepalu, nagu ma ähmaselt mäletan keskkooliaja kirjandustundidest. Ambrele jäi ta rohkem kui korra ette ja iga kord ka mainis midagi nende nimede kohta. Kordamine on sellesamusegi sugulane.

Paari aasta eest ma lugesin sama autori teost "Raadio", mis oli piisavalt köitev, et jätta autori nimi heakskiitva noogutuse saatel meelde.. Paraku seekord tuli pisut pettuda: ei saanud ma pihta "Piiririigi" fenomenile. Jah, idee oli paljulubav ja päris mitmed detailid ja lõigud meeldivad, kuid seekord ei saavutanud ma "Raadio" lugemise sarnast mõnusat aja aeglustumist. Ehe näide sellest, et häid võtteid üle kasutades hakkavad need endale vastu töötama – kaootilisus kombineeritud peategelasekesksusega sõi võimaluse sisse elada, jättes tarbimiseks vaid  sõnad, laused, lõigud. Sellest on kahju..

Kunagi ma loen seda korra veel. Äkki mul ei olnud "õige" meeleolu.. Või siis, ma parem loen "Raadiot", mis on peaaegu sama raamat, aga ilma karjuva sügavus-taotluseta.

Soundtrack: Leonard Cohen - Avalanche

Sellest, et mul on hiirtega mingi thing..

Lauaserval on meeldejätmiseks jäädvustamiseks jäänud raamat. Tegelikult raamatud, aga ma veenan ennast marurahulikuks ja valdavalt mitte kärsituks ja mõtlen praegu neist ainult ühte. Steinbeck, taas.

Minu esimene kokkup uude SteinBeckiga oli juhindudes ei-tea-kust orkestri meelevälja jäänud "This is the winter of our discontent", mis viist raamatuni "Meie tusameele talv", siis mingil ilusal suvepäeval, kui mul va kollane vaateväljas juhtus olema, siis .. oeh.. ostsin jälle raamatu. Steinbeck "Hiirtest ja inimestest". Takkajärgi noogutan isendale kiitvalt oma head valikut, sest tegemist on imehästi investeeritud Tobiasega.

Püüan pingsalt mitte sisu jutustada. Kuna tegemist on ikkagi pisut reklaamiga (kas või mulle endale, kui ma peaks kunagi skännima blogi-riiulit, otsides seda nii tüüpilist "midagi head"). Oluline on aga ära märkida, kui osav on Steinbeck kujutamas olulisi asju nii lihtsalt ja .. isegi ilusalt. Au, usaldus, unistused.. sekka inimesi nagu mina ja tema ja nemad. Läheb aga nii nagu enamasti.. 

Inimesed räägivad (ja raamat kirjutab ise ka kuskil jutu-ümber-tekstis), et eesti teatrid on seda etendanud suuremates kogustes. Ma etendust paraku ei näinud, aga ma usun, et see oli hea, sest lisaks huvitavalt sisule olevat Steinbeck selle draamaromaaniks kirjutanud – tegevustik igas "pildis" piiratud alal (näiteks üks ruum), piiratud hulk tegelasi, "lavatagused hääled" jne. Päris lahe idee .. tasuta tase täiendamaks head sisu.

Tahan veel Steinbecki.

Soundtrack: Tom Waits – Emotional Weather Report
(ma ei tea, miks ma seda kuulan)