Sellest, kuidas magamise asemel tuleb Munamäel käia..

Öösiti kaotsiminek on tore.. Teed on tühjad, kõik on vaikne ja aeeeglane - marurahulik ajatu eesmärgitus, taustaks udu ja pikaldane päevakssaamine kuskil lambikohtades, kuhu kuigi tihti ei satu ..

 

Seekord juhtus siis niimoodi, et sai hommikuks Räpina kanti jõutud.. misjärel leidsin vajalikud tukkumisminutid ühe juhusliku järve ääres..

.. tekitasin ühele jänesele varahommikused spordiminutid, misjärel tõttasin siseturismihoo ajel Haanjasse Munamäele jäätist sööma..

 

Selgus muuhulgas, et keegi on pidanud vajalikuks Helsingi, Kilulinna ja Moskva kõrval ära märkida ühe Adavere-nimelise metropoli suuna ja kauguse (wtf?).

Sellest uuest päevast, mis tuleb sügisel..

Tahtsin vaid ütelda, et öö on uus päev. Oktoober ei ole enam kaugel.
Jei!

Ma lähen vaatan, mis äras toimub.

Sellest, et häid raamatuid on tulnud ja läinud..

.. ja mingi märge võiks neist ju maha jääda, et need mulle lambihetkedel meelde tuleksid ..

"Me tusameele talv" (Steinbeck)

See oli tõsiselt särav raamat, meenutades mulle Fowles'i "Liblikapüüdjast" saadud elamust, kuid märgatavalt rahulikum. Peategelase elustiil oli imetlemist väärt ja tema ausus midagi ilusat. Lõpp oli küll pisut ebaõige, aga loo jutustajal on õigus oma lugu jutustada sellise lõpuga nagu ta ise õigeks peab. Kui ma soovin midagi muud, siis mul alati võimalus raamat sulgeda ja lasta oma orkestril lugu edasi mängida..

"Teemärgid" (Roger Zelazny)

Zelazny puhul on huvitav, et hoolimata tihti üsnagi action-sugemetega tegevusest on lugu terviklikult läbi mõeldud ja pingerikas. Möödaminnes räägitakse täiesti ulmelistest ja mitte-mele-maailmalikest asjadest viisil, mis juba paarikümne lehel järel jätab mulje, et see on midagi kõige elementaarsemat. "Teemärgid" ei olnud erand. Väga Zelazny.
Lilled oli armas. (Jah, ka "Viimane lohutus" sobib siia juurde..)

"Tulesüütaja" (Stephen King)

Stephen Kingi olen ma viimasel ajal üsna mitu raamatut lugenud. "Mist" ja "Misery" olid palju säravamad, kuid ega "tulesüütajagi" polnud kerge raamat käest ära panna.. Praegu hinnates näis ehk pisut liiga palju otsest tegevust olevat ja liiga vähe "oma peas kinni" paanitsemist, mis Kingi raamatutes on nii nauditav.. Mul on veidrad hobid, ma tean ;)

"Üle rahutu vee" (August Gailit)

OI, see raamat ärritas mind! Mäherdune draama ja loll patriotism! Võõras pilusilmne metsik barbar idast tuleb ja lõhub kõik, mis ilus ja hea. Isegi pitslinik laual lahtise piibliga ei pääse. Õnnetu Eestlane (just, suure tähega – ega see mõni väike asi ole!) peab kõigi raskuste kiuste pagema! See oli valus, kuni vint keeras üle ja ma lugesin seda kõike rahvusliku eneseiroonia võtmes. See muutis paljutki! Ma ei ole sugugi kindel, et Gailit seda nii plaanis, aga selle varjundiga oli see isegi aus keskpärane raamat, isegi väärt lugemist. Enesekeskne lähenemine, kuid universaalne tõde: tähtis pole see, mida üteldakse, vaid see, kuidas aru saadakse.

"Spioon kes pääses külma käest" (John le Carré)

Trust no one! Spioonilugu, mis ei olnud just ülemäära uudne, kuid kahtlemata haaravalt kirjutatud. Lugu on juba mälus hägusemaks jäänud, aga ma mäletan mitut tegevuskohta vägagi hästi – visuaalset pilti, kuid mitte seda, et ma oleks kirjeldust lugenud. huvitav, kui palju ma ise juurde olen mõelnud ?

"Sügisball" (Mati Unt)

Kui ma samanimelist filmi nägin, siis ma olin tõsiselt raputatud, käisin seda kino veel vaatamas ja mõtlesin ennast pooleks. Miskipärast ma eeldasin, et film oli raamatuga tihedalt seotud, kuid selgus, et raamat kirjeldab vaid keskkonna ja tunde, sisu on suures osas erinev. Kuid tegvus ei ole üldsegi oluline. Ei olnud ei filmis, ega ole raamatus. Tegevus kirjeldab vaid seda, mis tuleb, on hetkel ja saab minevikuks. Esiplaanil näis endiselt olevat inim-väline vaatenurk inimesele. See loob illusiooni objektiivsusest, mis muudab nähtu ja äratuntu tõenäoliselt jõhkramaks kui see on väärt.

Kuid võib-olla ka mitte.

---

Inimesed, poest saab veel päevalehe sarjas Mihkel Muti "Hiired tuules". Mul on see kasutatuna ostetud juba olemas, aga see on hea! Tõtake!

Põgusalt on vetikad sellele viidanud ka ammuses viginas "Sellest kuidas hiired tuules kohtusid"..

(Aususe huvides, tuleb tunnistada, et ma olen antud raamatut kunagi juba ühele inimesele reklaaminud, kuid kellele see raamat üldse ei meeldinud. Oeh.)

Sellest, kuidas Rock Ramp on YAÕS..

Möödunud nädalavahetusel toimus see hiljutireklaamitud Rock Ramp Viljandis, kus üllatavalt mitu paljulubavat koosseisu pidavat esinema. Eriti veider oli see, et ebaharilikult palju inimesi oli minuga sinna liiklemas. Ilmselt odav piletihind ja lähedus meelitas vms. Olgem ausad – 175 krooni eest oli lineup veenvam kui oleks oodanud.

1. päev

Viljandi seega. Harjumatult lähedal, ma tundsin ennast peaaegu imelikult kui viljandis aru sain, et ei peagi hakkama mõtlema Suurejõe silla või Pärnu vm veidra marsruudi väljavalimise peale. Selle asemel sai kuskil maalikumas piirkonnas pakid maha jäetud ja longitud ootusrikkalt kultuuri järele.

EMERALD
Igati tavapärane esimene bänd – toores, veider ja hull staaritsemine, mis loomulikult kellelegi eriti korda ei lähe. Tuntud tegelasi naljalt esimeseks ei panda ja isegi parmud ei ole ehk nii purju jäänud, et suvalisele asjale kaasa kargama hakkaksid. Sellest võiks ju aru saada, et kui esimesed paar korda keegi provokatiivsetele stamp-ergutuste peale häält ei tee, siis ilmselt pole band ennast tõestatud ja võiks möla asemel rohkem muusikale rõhuda. Antud bänd aga lehvitas olla-tahtja lippu lõpuni ja tekitas rohkem haletsust kui tšilli olemist. Mis on tegelikult kurb, sest kunagi 10 aasta pärast nad ehk oleks kuulatavad ka vabatahtlikult.

SPITBLOOD
Neid tegelasi ma olen vist kunagi HRLil kohanud, samuti päevaalustajate seas. Kas nemad olid need "kas saame kümme inimest lava ette kokku"-tegelased ? vot ei mäleta. Isegi hale ei olnud. Sai hoopis kuskil päikeselisel kolmnurgal Sügisballi loetud ja marukannatlik oldud – parem on tulemas. Hankisin ka ühe Rock'i, kuid see oli endiselt soe, mistõttu viskasin selle õige pea minema ..

WINNY PUHH
Antud tegelastest olin ma vähemalt nime kuskilt kuulnud (mitte ainult Väga Väikese Aruga Karu, vaid ka mingit muusikalist kooslust). Ehm. Ükski kelluke ei helisenud. Mingi wannabe-provotseeriv kamp. Maidea, Ku-Klux-clani sarnaste rüüde kandmine ei päästa, kui muusikaliselt nii õõvastav vokaal isegi kitarre kuulata ei lase. 1,5 lugu pidasin vastu, siis läksin linna peale, et fotoaparaat ära tuua. Because I had nothing else to do.

ULTIMA THULE
See on seltskond, kes on osav iga ilmaga. Paraku, ma ei tea, kas ainult mina olin kehvas tujus või oli helimees peaesineja. Kitarri ei olnud pool ajast üldse kuulda, pool ajast oli liiga vähe kuulda. Sünti oli liiga palju ja see ei mänginud just sooloosa :( Basstrumm käis ka vahepeal ära. Ja ega bändki väga vaimustunud ei olnud. Kokkuvõttes mulje, et neil oli kihlveo korras vaja kiirelt 15 minutit midagi teha, siis saaks kuskile jooksu panna vms. Päh.

VELIKIJE LUKI
Täiesti üllatavalt peaaegu kuulatav kraam. See on üllatav, sest enamasti mulle säärane padupunk ei istu. Viinaloopimine jm show võttis isegi pisut muigama. Eriti kaua aga pinget ei pakkunud. Mingi tatikakari jookseb ringi, raisk. Sügisball jätkub..

LOITS
Noh, selgub, et Metsatöll ei olegi IGAL üritusel, aga Loits ilmselt on. Nad ei ole küll päris minu muusikamaitse jaoks, aga tugevalt kuulatavad ja ilmselgelt publiku soosingus. Mis on tegelikult tore – näeb vahel ka mitte inimesi, kes sellest üritusest rõõmu tunnevad (need "huilgame kõige pihta, mida näeme"-inimesi ei arvesta, loomulikult).

KOSMIKUD
Antud seltsimehed ei valmista vist kunagi laivis pettumust. Ma olen neid vist mingi pea kümmekond korda "elusast peast" näinud ja alati on omamoodi tore olnud. Ma ei tea, kas asi on minu teadlikuses või on neil tõesti hästi komplekteeritud meeskond, kus kõik on muusikas silmatorkavad  (või kõrvapaitavad ?) ja näivad lahedad inimesed olevat. Paraku antud juhul mingi 16-18a. nolgikari leidis, et kosmikud on just õige moshimuusika, mingi seltskond suitsetas mu ees non-stop ja teine seltskond lasi klaaspudelist viina, mahl peale. päh. F'king loomaaed, maivõi. Kadusin kaugemale, leidsin mingi pingi, vahtisin taevast ja kuulasin niisama. Vaatan Vana vingerdamist mõni teine kord, kui nad esinevad kuskil mittelaadal.

So, esimene päev läbi .. see oleks siis epic fail ?

Skippisin inimestega suhtlemise, laadal oli neid isegi liiga palju. Kuulasin autos pisut head muusikat (Katatonia "Viva emptiness"), vahtisin tänavavalgustit ja sinna ka kustusin. Loodus senikaua töötles mu kohal kirsse.

2. päev

Teine päev algas palavusega, mis on tegelikult üsna ootuspärane suvisel ajal. Kuna inimesed olid ikka veel out, siis matkasin Viljandi lähiümbruses. Nautisin ilusat ilma, mingit lambi-heinamaad, lagunevat talukohta ja Sügisballi .. Mingil hetkel hakkasid sealgi heinategijad oma tööviljadega liiklema, mispeale läksin maruaegalselt linna tagasi ja lugesin Ugala ümbrsuses veel .. Sügisball on hea. Teistmoodi kui film, aga teistmoodi hea. Laada teise päeva kava ma ei teadnud, seega lonkisin näiliselt sobilikul pärastlõuna hetkel tagasi varemetesse.

NIKNS SUNS
Sellest olin ma ilma jäänud. Olles paranoiline, ma seda väga ei kahetsenud (mõelgem Emeraldi peale).

I.Q.ZERO
Miski häiris, õnneks ma ei mäleta enam mis. See-eest mul oli Sügisball. Prioriteedid on paigas.

ROCKCRIME
Ee.. žanr kriminaalrokk ? Leebe ja igav. No suprises there. HRLil jäid nad muide vahele, sest oli mingi mixup kellaaegadega ja ilmselt magic tuli vahele :P

STEM
Stem kõlas hea, aga mingi tüütu kauplemine ja muidu möla tappis positiivset muljet. Äkki olid ikka nemad need "See paks mees võiks oma nelja naisega lava ette tulla, siis saab kümme inimest täis" vms. Ei mäleta. Vahepeal mingi järjekorda allameetri tegelane põrgatas nööri otsas õhupalli: minust vasakule, minust paremale, minule pihta. kräunatasin, tirts isegi vabandas .. ja jätkas samamoodi. Siis tuli papa, ja plika hakkas midagi muud kopsima. Miks kurat inimesed impordivad lasteaia sellisele üritusele ? nagu loomaaiast veel vähe oleks. Võeh.

TANEL PADAR & THE SUN
Eelnevatega võrreldes oli TP&sun rahustavalt asine. Mängisid hästi, rahvas oli rahul, suhtlesid publikuga parajalt. Pooltunniga läks aga tüütuks. Üsna täpselt see, mida ma neilt ootasin.

 

 

THE BELKA
Belkast teadsin ma vähe. Pakkusin, et mingi punk samasse auku Velikija Luki, Psühhoterrori jms koledate asjadega. Osutus, et pärast kahe päeva jooksul kohatud ollatahtjate (mõne erandiga)paraadi, oli Belka huumor ja sound õige koha peal. Kerge, iroonilise alatooniga muusika, tüübid tundsid ennast laval vabalt, suhtlesid publikust visatud teemadega, sekka veidrad salmikesed. Miskipärast Dagölik kõla, ma oletasin, et see on ainult minu peas. Või kes teab, märgata oli sarnaseid n apakaid sõna- ja lauseväänamisi, stiil näis küll pisut vähem viimistletud aga sugugi mitte halb.. Päris mitu lugu jäi positiivselt meelde.. huvitav kust plaati saaks ?

JA mingi habemik vanamees huigatas napakalt iga natukese aja tagant: JAJAJAJAJAAAAAA. Jabur :P

COMPROMISE BLUE
Compromise Blue osas olid mul kõrged ootused. Eelmisel aastal Augustibluusi ajal oli minu jaoks kultuurišokk see, et Rutiku on nii osav laulja. Sel korral aga ei olnud neil alguses seda chill'i bluesi kõla.. Publik oli häirivalt distantsil, vähehuvitatud – üllatuslikult ei kippunudki seekord moshima (ilmselt oli alkohol/raha lõppenud).  Ja kuna minu transpordile toetuv armee oli juba teada andnud, et nad on juba äraminemisvalmis kuskil ootamas, siis ma kandsin CB seekord maha ja nimetasin ürituse lõppenuks.. Tagasiteel auto juurde muidugi oli kuulda, et kiire kraam sai läbi ja CB hakkas meeldivamaid lugusid tegema, aga tagasi minema ei hakanud..

HORRICANE ja NO-BIG-SILENCE jäid kaemata. Mõlemat ma olen laivis näinud ja kumbagi ma väga ei igatse. NBS on küll aus kuulata, aga vähetõenäoline, et ma neid sel korral nautinud oleksin.

Järelsõna

Ja kuna ma endiselt olen loll, mäluta kapsas, siis:

a) HRL ajal mälukaardi vaba ruumi nappuse tõttu oli kaamera JPG peale jäänud. Osalt seetõttu on pildid seekord crap. Mai hakanud neid isegi pettumusest näppima (mis oleks ilmselt vähemalt mõne pildi andnud, millega ma ise rahule oleks jäänud).

b) Ma unustasin pärast oma plaaniväliseid mulgimaa retki tankida, siis oli pisut põnevust, et kas enne keskööd Viljandi-Tartu vahel kuskil tankida saab või peab diisliaurudega üritama tartu jõuda (me küll ei proovinud, aga ilmselt oleks hädaga jõudnud) :P Olen süüdi, taaskord (s.t. endiselt).

Peaks tegema ettepaneku, et Rock Ramp nimetada ümber YAÕS (Yet Another Õllesummer) – rahvalik kogupere läbu.

HRL vastu nad ikka ei saa. Go, Kaido!

Sellest, et kapsa elu on raskem kui mittekapsa elu ..

Kapsas-jõmmid näiteks saavad trahve. Mina näiteks sain hiljuti oma esimese parkimistr.. brrr-see-tähendab-viivistasu nõude. Ülbelt parkisin 12 minutit üle mägitud aja, sest mul olid auto juurest lahkudes käed kraami täis ja ei saanud endale äratust panna :P Mälu omamine oleks ju nii igav!

Samal päeval sõitsin lõunakeskusest kesklinna ja tagasi, et oma taskust rahakott välja võtta.

soundtrack: pilvede liikumine akna taga (õnneks väljaspool).

Sellest, et ma vorpisin HRLil pilte teha..

Ennemuiste sai Hard Rock Laagrit külastatud, neljandat aastat järjest. Heietada praegu ei jaksa. Kuna ma olin sel aastal üsnagi vähesotsiaalne ja panin rohkem tähelepanu lihtsalt hingamisele ja ettejäävate asjade jäädvustamisele, siis lihtsalt panin hunniku pilte üles. Huvilised kaegu: Esimene päev, Teine päev.

Nagu ka piltidelt selgub, siis tipphetked minu jaoks olid:

• Kosmikud – lõbus kamp kes on laval traditsiooniliselt head.
• Septicflesh – Suutis head atmosfääri tekitada (Anubis!)
• Morigan – ei, asi ei ole ainult naissoost solistis, parajalt kerge(raske) muusika, lõbus esitus ja miski tajumatu veel.

EEEEEERRROOOOOOO !

 

 

Ja btw, alanud on registreerimine kohtadele transpordis sellistele üritustele nagu
Augustibluus (14-15 august) ja Rock Ramp (17-18 juuli)
:)

soundtrack: Bob Marley – No woman no cry
Tegelikult tahaks kuulata hoopis seda: The Cure – Fascination street

Sellest kuidas vahel tuleb ennast tegudele lükata..

Näiteks leidsin, et mu diivan ei meeldi mulle.  Arvestades seda ruumi, mis ta võtab, peaks ta kordades mugavam olema. Pealegi -  see, et antud ase lihtsalt OLI juba enne minu tulekut toas olemas, ei ole ju mingi põhjus sellega leppimiseks. Naiivne on loota, et asjad saavad paremaks kui ise ei tõuka. Seega ma .. TÕUKASIN

.. ja ütlesin orkutis, et ära anda diivan ja 24 tundi hiljem on mul toas palju rohkem ruumi ja valik, millisel põrandalapil ma magada võiks. Magic. Boonusena sai ehk üks tudeng omale vajaliku mööblitüki.

Enne talve muretsen omale uue koiku. Loodetavasti.

Soundtrack: Animals - House of the rising sun