Sellest kuidas Franz käib raamatust raamatusse..

Nagu eelmises postis juba õrnalt vihjasin, on lauanurgale kommenteerimiseks kogunenud raamatuid. Seekord näpus Emil Tode "Piiririik". Autor esinenud ka nime all Õnnepalu, nagu ma ähmaselt mäletan keskkooliaja kirjandustundidest. Ambrele jäi ta rohkem kui korra ette ja iga kord ka mainis midagi nende nimede kohta. Kordamine on sellesamusegi sugulane.

Paari aasta eest ma lugesin sama autori teost "Raadio", mis oli piisavalt köitev, et jätta autori nimi heakskiitva noogutuse saatel meelde.. Paraku seekord tuli pisut pettuda: ei saanud ma pihta "Piiririigi" fenomenile. Jah, idee oli paljulubav ja päris mitmed detailid ja lõigud meeldivad, kuid seekord ei saavutanud ma "Raadio" lugemise sarnast mõnusat aja aeglustumist. Ehe näide sellest, et häid võtteid üle kasutades hakkavad need endale vastu töötama – kaootilisus kombineeritud peategelasekesksusega sõi võimaluse sisse elada, jättes tarbimiseks vaid  sõnad, laused, lõigud. Sellest on kahju..

Kunagi ma loen seda korra veel. Äkki mul ei olnud "õige" meeleolu.. Või siis, ma parem loen "Raadiot", mis on peaaegu sama raamat, aga ilma karjuva sügavus-taotluseta.

Soundtrack: Leonard Cohen - Avalanche