Nendest, kes elavad ja surevad..

Osa I - "Elavad"
Ateena on tore. Sa võid lambireedel läbi vihma nende ukse taha lonkida ja avastada, et nad näitavad mingit müstilist põhjamaade filmi. "Teie, kes te elate" ehk "Du Levande". Head seejuures.

Milleks raisata ressurssi alguse, kulminatsiooni ja produtsentide poolt heakskiidetud publikule meeldiva häppiendi peale, kui sa võid keskenduda ideele. Meelega ja teadmatusest rahulolematusehuvilised, uurige kust te seda teost näha võiksite (Tartu Ateenas näidati eile viimast korda) ja mine naerge enda üle ning kurvastage enda pärast.
Käigult saate ka nautida ilusaid kaadreid ja mõtiskleda inimsuhtluse võimalikkusest.

Osa II - "Surevad"
Temaatiliselt sobivalt lõpetasin eile raamatu "Kutse tapalavale" (E.Nabokov, juhuks kui kellelgi pole meeles ja pole ka raamatut riiulil spikerdamiseks). Ma mingil hetkel kommenteerisin juba, et vene kirjandus ei ole ikka mulle. Ma jään selle arvamuse juurde, kuid sellegipoolest tunnen rõõmu oma harjumuse üle raamatu lõpuni lugeda. Nimelt olgugi et mulle ei meeldinud see, kuidas lugu oli räägitud, ja kolmanik sellest loost, mida räägiti, oli see ikkagi tugevalt loetav teos (mida muud tegelikult oodatagi Päevalehe raamatusarjast?). Pierre' tegelane oli hea ja pilkas rohkemaid inimesi ja olukordi kui ootasin, para-utoopilise vangla (?) idee huvitav. Kuid ikkagi ei tabanud ma seda ülistatud Nabokovi meisterlikkust ja ülimuslikku mõttelendu. Võib-olla on mu teadmised puudulikud. Võib-olla ma olen liiga juhm ja ei suuda näha ridade taha ja vahele. Võib-olla on see meisterlikkus vene kirjanduse huviliste või mõne teise mitteminulikku sihtgrupi inside-värk.