Sellest kuidas möödus HRL2008..

Esiteks kiire kommentaar kommentaaride kohta. Situatsioon:
- "Kuidas oli?"
- "Oli kah."
Sisutu, eks? seega skipin kahesõnavastuse ja kommenteerin pisut rohkemate sõnadega.

Tegelikult oli HRL ok. Mõõdukalt pessimistlikult olin ma valmis kogemuseks stiilis Kevadtorm (kahtlane militaarüritus, kus meeldejäävaimaks osutus läbimärg olemine ja kaevikupõhja 20 cm vedelat pori).  Tee Vigalasse oli paljutõotav: Tartus sadas, teel sadas pisut vähem, siis jälle pisut rohkem, hetk selget, siis jälle sadu, siis veel suurem sadu jne. Olin juba mõttes valmis selleks, et auto tuleb kuskile kilomeetrite kaugusele jätta, sest HRL parklapõld on läbitamatu. Siis aga selgus, et Fickel tervitab meid kuiva ilma ja põlluga. Kena temast.

Esimene päev oli tõeliselt tore. noorband ja Catafalc olid küll kuulatavad mitte-midagi-erilist bändid, kuid edasi oli midagi minu maitsele.. kodumaine Leech pakkus mõnusa kerge chill'i etteaste, rahvas pikutas lähikonnas murul ja nautis päikest ja niisama-olemist. Mina lugesin raamatut (Thomas Harris - "Hannibal rising") ja tundsin ennast marumõnusalt.. Btw pildil on näha taustal see paljumainitud teletupsumaastik Simponsi- või navitrolla-pilvedega ;)

Edasi tuli minu jaoks positiivne üllatus Charon, kes olgugi et ma nende lugusid eriti ei teadnud, suutis tähelepanu köita ja hoida. päris kobe oli ka venelaste Stigmata. Sound oli ilus, aga peagi (ilmselt minu puuduliku keeleoskuse tõttu?) muutusid kõik lood üsna liiga ühesugusteks, et neist rõõmu tunda. Lootustandev sellegipoolest. Muide, Stigmata oli vist ainuke välismaa bänd, kes leidis, et nemad suhtlevad publikuga mitte-eesti või inglise keeles. My bad, aga mitte kuraditki ei saanud aru. Mõttes olin ma siis juba järgmise esitaja juures ja väga ei hoolinud ka arusaamise vajadusest.

Witchcraft.  Olles neid kodutöö korras mõnevõrra kuulanud, oli mul põgus paranoia, kas nad suudavad live's kuriinimeste keskel seda atmosfääri luua, mis on nende viimasel plaadil. Nad tulid sellega kenasti toime mängides võimsamalt ja kvaliteetsemalt, kui ma uskusin neid võimelised olevat. Terve set'i kohta oli minu jaoks tundmatu ainult üks lugu, paremad palad said kõik ka ära mängitud : "Walk between the lines", "If crimson was your colour", "hey doctor", "Leva", jpt. Puudust tundsin ainult loost "What I Am". noh, juhtub. Piiratud aeg ka.. Witchcrafti solist oli ka meeldivalt viisakas ja küsis luba enne rootsikeelsete lugude esitamist - päris kena žest, arvestades, et enamik publikut suure tõenäosusega seda keelt ei räägi.. Igatahes, Witchcraft osutus festivalil kategoorias My Favs austavale positsioonile 2. Positsioon 1 tuli kohe järele:

Primordial oli suutnud mulle viimase nädala jooksul mõõdukalt meeldima hakata, ja plaadikõla järgi uskusin neid ka väga hea ka "elusast peast" olevat. Olid ka, kuigi kehtis vana tõde: "helimees on pede". Üsna pettumustvalmistav oli kuulata nende avalugu (üht võimsamatest lugudest, imho) "Empire falls" vaiksemini kui ma tööajal kontoris seda kuulan! ALATU!

Aga nende viimane album ON hea ja nad suutsid selle väga kaasahaaravalt ja võimsalt ära mängida.. Solist oli hingega asja juures ja suutis ka mind väga hästi kaasa haarata. Väga tuus oli ka solisti keha- ja näomaalingud. miskipärast meenus mulle KOTOR2: Sith lords ;)  niiehknii, minu lemmik selleaastasest laagrist. Olin hea fänn ja ostsin särgi. Peaaegu oleks olnud veel parem fänn ja oleksin ka plaadi ostnud, aga sain pidama.

Horricane ja No Big Silence esinemisest palju meelde ei jäänud.. need olid pigem sellised warm-down artistid minu jaoks ;) Kuigi tasub märkida et mingi väidetava kohaliku superstaariga tehtud Lacuna Coili kaver kõlas NBS esituses väga mõnusalt.

Teine päev algas aeglaselt ja uniselt kuriasjadega. Mitmed neist ei pakkunud enam pärast Witchcraft-Priomordial duublit erilist emotsiooni. Samuti otsustas ilm regulaarselt tilkuda. Kiss-paroodia Tiss üritas (ebaõnnestunult) staaritseda ja (ebaõnnestunult) publikuga suhelda ja laulma panna. No teise päeva lõuna on ilmselt pisut vara, eriti kui muusikaliselt eriti särav ei ole. Seborrhea ja Melmac'i magasin sõna otses mõttes maha ;) järgmine peatus oli Taak, kellest lootsin päris head heavy-kraami saada. Hea, kuid mitte nii hea kui üleeelmisel laagris. Pärast seda oli minu jaoks "vaba aeg", sest ükski järgnenud esitajatest ei kvalifitseerunud minu ärahellitatud kõrvade jaoks piisavalt huvitavaks, seega peamiselt toitumise, hulkumise ja raamatu seltsis veetsin aega kuni Tölluni. Metsatöll tegi oma.

Mõnevõrra üllatuslik esineja Laagris oli Sõpruse Pst. Küll tahaks helimeest taas süüdistada, et sünt ei tohiks olla domineeriv instrument ja et kitrarri võiks ka vahel kuulda olla, aga see oleks vist ebaõiglane - elektrooniline diskolik heli vist ongi Sõpruse pst'le omane. Saksofon oli hea. Samuti lugu "Oota mind ära" (?). Üllatavalt meediv esitajavalik eelnenud kuriasjade järele..

Amorphist püüdsin lava ees oodata, kuid sattusin mingite kahtlaste sägade lähedusse, kes ajasid mingit nii labast möla suust välja ja alkoholi näost sisse, et pärast esimest paari lugu otsustasin lahkuda kuskile kaugemale meeldivamasse seltskonda. Kalmistukünkalt oli ka päris hea kuulata, kuigi Amorphis oli igavam kui ma lootsin. Pisut erksamaks läks alles lõpu poole, kui tulid lood "The smoke" ja "My Kantele". Minu lemmik "Day of your beliefs" jäigi neil mängimata. Vägisi jäi ikkagi kahtlus, et Amporphis on pigem stuudio kui lavabänd. Samas see arvamus võis ka minu tuju pealt tulla.

Selline lühiülevaade siis. Ilm oli kesisem kui varasemal kahel aastal + paremad esinejaid jäid esimese päeva keskele, mistõttu jäi ootuse asemele pisut rohkem aega ärrituda inimeste ja asjade pihta. Näiteks selle pihta, et lagastamine näib tulevat mõnele loomulikust :S Wäääh!

Aga.. kiired tänusõnad KK pihta, kes täitis mu auto kenasti lastekoduga, mis pakkus vahelduva eduga seltsi ka kahe autosistumise vahel. Abiks üsna mitmel rindel.

Soundtrack: Tiamat - (Judas Christ) - Too Far Gone