Sellest, et sinustki võib saada ilus töötu!

Veetsin öösel oma uneaja alateadvusega.. Tegevuspaigaks vana räämas ja lagunenud mõis, seintes ja põrandates olid augud ja põrandal tehti lõket (sest külm oli). Seltskonnaks valik väga erinevatest tuttavatest, endistest koolikaaslastest, sugulastest, töökaaslastest ja lihtsalt võõrastest.. Väikese, viieliikmelise seltskonnaga (täiesti jabur komplekt inimestest, loomulikult) sai hiilitud kõrgemale korrusele kiikuma. Trepi asemel tuli leida mõni auk kust roomates jõuti kõrgemale korrusele. Mõisahoone ees aga liikusid inimesed pikas rivis nende “kõrgemal-kõndimise”-karkudega ja deklameerisid järjekorras veidraid lauseid..

Mingil hetkel tuli hommik ja “klubi” roomas mõisahoonest välja ja eksles suures mõisapargis, arutades, kuhu autot parkida.. Päike paistis ja ma viskasin ennast murule kummuli ja otustasin, et “See on hea, ma nüüd rohkem ei liiguta”, vaatasin taevast, millest pool oli helesinine, teine pool aga läks sujuvalt üle hallikas-oranž-sinakaks Bordeaux-taevaks. See, et ma nüüd rongis olin, oli taas täiesti üllatumist mittevajav seik. Kõlgutasin vagunitrepil jalgu ja vaatasin taevast ja kõrbe enda ümber. Üks mägi taamal meeldis mulle – see sobis mu taeva juurde. Mõtisklesin mälupildi üle, kus ma olin üks kolmest hukatavast, järjekorras teine. Kuid midagi läks vist valesti, sest vahetult enne mu oodatavat loojakarja minemist sattusin ma siia trepile. Isegi unes pani see pisut mõtlema, peamiselt küll selle üle, miks esimene, oletatavalt edukalt hukatu, ütles:

“Ignore Beck and Plant, do whaddeva you want.”

Liikusin ööda rongi ettepoole. Ühes pooltühjas reisivagunis lesis keegi kenamat sorti inimene vahekäigus ja keegi sõber ütles kaadri tagant:

“Ah, kõigist meist võivad saada ilusad töötud!”

Taustal oli mingi tüütuvõitu muusik, kes korrutas, et ta vajaks pisut maagiat, sest tal on õhtul esinemine (ma sain aru, et siinsamas rongis). Kehitasin õlgu, kuid olin veendunud, et maagiaga tal ei vea (ma olin kindel, et keegi ei vaevu seda jagama). Istusin taas vagunitrepile..  Rong läks kurvi. Ma põrnitsesin rahulikult vedurit, möödalibisevaid raudteeliipreid, kõrbe ja taevast, mis endiselt läks erksinisest üle oranžikaks ja loomulikult oma mäge.

Ma olen meelitatud, et mu unenäod üldse on nii kuradi ilusad.. ja huvitavad. Huvitavamad kui mingi lambi-laupäev päris elus.

soundtrack: http://www.rainymood.com/

Sellest, et 59200/5 teeb oma elu huvitavaks..

Seos pealkirja ja tööl kohatud totrate numbrite-murdude vahel on täiesti juhuslik. Antud murd vähemalt kajastab midagi positiivset, hiljuti loetud raamatut:

Graham Greene “Meie mees Havannas”.

Kuskilt kuulsin, et Greene liigitas oma teosed ajaviiteraamatuteks ja pärisraamatuteks, äsjaloetud teos kuulus sellesse kergemasse kategooriasse. Õigustatult. Leebe, pisut jabur ja krimkalikult sirgjooneline. Isegi häppiend oli, aga kõik see ei seganud üldse, sest see oligi KERGE lugemine. Peotäis napakaid tegelasi (näiteks kapten Segura oma inimnahast aksessuaaridega, või “naine, kes Segura märjaks kastis”) ja veidraid situatsioone (koeramürgitumine), näpuotsaga ka parastamist inimeste pihta (Unesco kutt, lõpplahendus). Meeldiv, eriti see viimane osa ;)

Teinekord leidmiseks veel ühe vanakese elu meeldejäävaim hetk:
”Ja keiser ütleb Hasselbacherile : “Ma mäletan teid, Te olete kapten Müller.””

Soundtrack: The Yardbirds – New York City Blues