neljapäev, märts 30, 2006

Üsna karm suvi tulemas..

Pahad-pahad inimesed panevad mu pähe erinevaid suveüritusi. Lisaks sellele, et mul on Hard Rock Laagri pilet juba olemas (TIAMAT <-- WHOOAA!), ja plaan külastada Sziget'i festi ja siis tullakse välja veel, et võiks ju ometi ka Rabarocki ette võtta.

Kiire vahepala:
"I don't give a shit who saw what, who did what or who did who .. "
(Dead man)

niiet, suvel tulevad siis ilsmelt festid:
09.06-10.06 Rabarock@raba,
30.06-01.07 HRL @Vana-Vigala,
09.08-16.08 Sziget@Budapest
..
crazy!

ja reklaami ka, kui keegi peaks soovima HRL'i Tartust autoga saada, siis annab ehk korraldada ..

pühapäev, märts 26, 2006

Piduritest, mõlkidest ja hokist

".. ja nurgal eduka debüüdi kõrri torkab küüneviil .." (dagö)

Minu õilis plaan veete mõnus pühapäev NRG lahtistel ustel, kuulata Jansa promot ja näha uut põlvkonda nõguhuvilisi luhtus kuidagi ootamatult. Prk F leidis, et nad vist ikka eelistavad poole päevani magada ja mina dumbass ei taibanud selle riski maandamiseks muud seltskonda sebida. dämit. Ilmselt pean ma hakkama masendusest siis tegema asju, mis ma viimaste nädalatega tegemata olen jätnud.
d'mit.

Aga eile oli tore päev. Möödus peamiselt Lõunakeskuses (Mallrats, I know). Lugesin lehekülje veaparanduskoodidest lürpisin tassi Mate Lemonit (kahtlaselt hea oli Gurmans'i kohta), vaatasin hoki EMV esimest kohtumist ja kohtasin naeratavaid inimesi. Võrdlemisi positiivne.

Hoki oli iseenesest ka lõbus. näiteks selline lõbus pisike kõvalefekt, et istusin vahekäigu astme peal ja minust vasakul olid venelased ja minust paremal olid venelased ja minu taga olid : venelased ja EESTLASED (wow). Venelasest vanamees ohkis ja hädaldas, saates Tartu meeskonna hädistele üritustele saateks ühmatusi, ebamääraseid kräunatusi ja üldlevinud venekeelseid "sidesõnu". Samut huvitav diskussioon tekkis tal ühe pasunaga naisterahvaga (slaavi päritolu otseloomalikult). Niipalju kui ma oma haleda vene keele teadmistega aru sain, oli teemaks see, et kes kuhu läheb. Vähema tähtsusega olid vist ka küsimused "kas" ja "kui sügavale". Sellest osast ma nii hästi aru ei saanud.
Minu taga oli hoolitsev pereisa (slaavi verd), kes üritas oma tütart veenda, et ta peaks ikka lisaks minu riiete peal tammumise veel karjuma "saibuuu, saibuuu". Ta siis karjuski. Kohati ei tulnud päris välja ja selle asemel kriiskas niisama.
Eestlased olid mingid päälinna hokipeded. Päris tore oli kuulata kui MEHED nemad ikka on, ja kui loll on ikka Filippov ja kui mõttetuid sööte keegi andis ja kui kõvad mehed nood teised ikka trennis olevat, aga näed, nüüd ei oska ikka midagi! So macho..

"Vastu tulevad, mööda lähevad..
inimesed ja hetked lähevad..
suud soojad ja laulud kähedad..
heihoo, heihoo" (dagö)

ahjaa, mõlgid.. Alati on ju hea olla avariis osaline, nii et sa ise terveks jääd ? Mulle ka meeldib. Keski naisterahvas pani Rimi parklasse sissesõidu mulle kinni ja suutis seda teha nii õnnestunult, et keegi tutvus tema auto tagaosaga lähedalt. Muhahahaaa, minu kahju: pidin teisest mulgust parklasse lipsama ja pärast nende üle irvitama.

teisipäev, märts 21, 2006

Raamatust ja mälestustest..

Taas juhtun siia skribama siis kui kell näitab midagi 1 kanti öösel, pea hajali otsas ja jõllitan teekannu. Sekord siis inglise patsient @k2.
http://www.imdb.com/title/tt0116209/

Eneselegi üllatuseks ei olnudki tegemist lääge ollivuudi oskariprojektiga vaid tõesti õnnestunud filmiga. Või siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult, kurat sedagi teab ( kui temagi). Jäänud mõte on siis see, et mida me ka ei teeks, asjad saavad ikka valesti minna. Mitte et see mind oluliselt segaks, ilma ebaõnnestumiste varjuta ei oskaks keegi meist õnnestumisi hinnata.. Pealegi, aeg on nii lineaarne. Vähemalt näib. Igat ajahetke on võimalik vaadelda eraldiseisvalt, see mõjutab ainult tulevikku.

Palju huvitavam on aga minevik. Hääbumine on nii lihtne. Ja see tundub ebaaus. Inglise patsiendi raamat jäi mind kummitama. Inimesed on läinud, lugu püsib - Hana, Carvaggio ja raamat on selle kandjad, viimased ilmselt. inimeste mälu ja prioriteedid muutuvad juba enne nende hääbumist, ja raamat ei tähenda teistele enam midagi. Paras trepi parandamiseks kasutada.

I,
ma ei ole veel su raamatut lugenud. Aga ma mõtlen sinu peale. Mina olen Hana ja Caravaggio, kes aimavad, mida see raamat tähendab.. ja hoiavad seda meeles.

laupäev, märts 11, 2006

Kal-ee-for-nee-a

Elagu filmid, mis viivad katuse. d'mit. Õige. Sissejuhatus.
http://imdb.com/title/tt0107302/

Vaatasin just sellist filmi, David Duchovny ja Priit Pätt ja Juliette Lewis aastal 1993. Soovitan soojalt.. kindlasti mitte ideaalne film.. Priit ei oska paha hullu inimese moodi naerda ja Juliette Lewise tegelaskuju oli liiga ebareaalne ja mulder jääb mulderiks ja vahet-pole.. Oluline on see, et film jätaks mingi tunde, ja sellega saab see küllaltki hästi hakkama. Kaameratöö ja "scenery" olid midagi hingele.

Oluline osa oli ilmselt ka teel /the jook, asi/. Pole praeguses urus vist sellist tee&film&sõidan-ära üritust veel teinudki. Nüüd on siis linnuke kirjas.
Kui haige peab olema, et pärast kahte liitrit teed vaatad nukra pilguga tühja teekannu ja avastad end mõtlemast, et kas peaks kannutäie juurde tegema. Eriti arvestades seda, et käed värisevad ja veidrad asjad ajavad naerma.. Ja siis ootamatult ei ole enam naljakad.

Trip.

Aga homme sõidan Vilsand... ptuih, maale.

kolmapäev, märts 08, 2006

Kollane, põrkega

Niisiis... Mind kui algajat ploggerit vaevad piinad. Kopp on kallal. Selline kollane ja vastik. Ning mina olen kui hüpnotiseeritud, jõllitan seda koppa ja "naudin" passiivsuspuhangut. fukitool. või midagi.