Sellest kuidas viginat ei saa vaka all hoida..

Seekord siis minu südamlik kaastunne neile, kes peavad erinevatel asjaoludel minuga suhtlema ;) Täna taas jonnisin ja tajusin ka ise, et mu käitumine ei olnud ehk väliselt päris 100% mõistetav, aga mida sa hädaga teed, kui no lihtsalt ei ole sellist tunnet, et nüüd selgitaks mis või miks või kus või kuidas. Tundub kuidagi .. mitteoluline.

Igatahes, hulkusin siis pisut linnas ringi ja mõlgutasin erinevaid mõtteid. Muuhulgas teadvustasin, et ma tunnen mingit haiglast uhkust selle üle, et ma ei vaja peaaegu midagi (mida demonstreerib ka minu aktiivne passiivsus korterisse asjade muretsemises - raamaturiiul, gaasiballoon, lauanõud..). Inimesed lähevad seejuures samasse lahtrisse - "mõni teine homme".

.. ja aknad on nõmedad. igaühe taga võib varitseda üks või mitu inimest. Uhh.

Võtaks hoopis soojemad ilmad, siis võtaks magamiskoti ja läheks mitmeks päevaks kuskile linnast ära. MK on süüdi, tema tuletas meelde! bugger!

soundtrack: Scorpions - But the best for you.

Sellest situatsoonist motellist Luckee Star..

Kujutlegem situatsiooni ..

Sa oled üks ääretult stiilne kõrgema sordi vampiir, kes on just saabunud Hollywoodi, et leida juhtlõngu leidmaks salapärast sarkofaagi, mis alatult varastati enne kui sa jõudsid selle ise varastada.. Õnneks sa tead, kust leida kedagi, kes teab varga asukohta. Aga enne.. Enne on vaja minna ja ajada korda paar vana asja motellis "Luckee Star", heheh.. Sa leiad õige aadressi, ja pärast seda kui oled veendunud, et keegi sind ei jälita, lipsad motelli. Receptionist on üksinda - kui sobiv! Vaikselt hiilid sa talle selja taha ja .. Mmmm! Nii just peabki! Aga.. Endalegi üllatuseks tabad sa äkki kõrvalruumist hääli. Sind ei ole siiski veel märgatud. Sa ligined vaikselt uksele, surud kõrva vastu ust ja kuuled järgmist.

Aga ära muretse.. Keegi ei saa teada, et sinusugune noor ja lootustandev vampiir raiskab oma aega selleks, et pühendunult raadiost reklaame kuulata.

Las see jääb meie vahele.

Sellest keerukusteoreetiliselt õudusloost..

Ärgates jõulust ja aastavahetusest ja töömaratonidest leidsin ennast täna situatsioonist, kus kiirelt-kiirelt on vaja hakata tegelema jälle keerukusteooriaga.. Nagu harilikult läks juhe kokku, ei saanud aru mida küsitakse, alustasin juba olemasolevates teadmistes kahtlemisega ja tundsin vastupandamtut kihku guugeldada õilsas lootuses, et elu muutub siis kohe ilusamaks. Seda on vahel isegi juhtunud, muide. Nii seekordki. targaks ma küll ei saanud, küll aga leidsin Scott Aaronsoni pajatused elust ja asjadest ja .. ühe matemaatilise sisuga õudus-pseudo-uudise: Polynomial Hierarchy Collapses: Thousands Feared Tractable

Pisut kergemat lugemist veel sellest kuidas võita mängu "nimeta suurim arv":
Who can name the biggest number? ;-)

Kellel on pisut aega ja õrn matemaatika-taust võib üht-teist leida ka teiste kirjutiste seast siin.

soundtrack: Genialistid - Ma kolin ära koju.