Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

Ilusad pühapäevad sisaldavad tööd (mission “Leia vesi”, elu lõpuni loodetavsti ei tegele) ja mängu. Mänguks võtsin küllaltki vähelevinud mängu - jogurtiheite. Prooviga kodus järele. Heitetehnikaid on mitmeid, samuti erinevaid konteinereid (saab ka ilma konteinerita, aga seda algajatele ei soovita) – võimalusi on põhimõtteliselt lõputult..

Mina valisin tüvikoonuse kujulise pooltäis kaaneta Alma 400g murakajogurti, heitestiiliks “püdelate näppude vahelt põrandale pillamise”. Selle stiili eeliseks on kukkumisel lisanduv täiendav pöördliikumine, mis üldjuhul tagab huvitavama ja rohkem pikliku tulemteose. Antud juhul sain tulemuseks ligi meetripikkuse ja väga pilkupüüdva jugurtiraja, millest (vastavalt kuldlõikele) osa paigutus seinale ja osa põrandale. Ilusad kõrvalharud moodustasid tüüptätoveerigulikud kenad kaared, nagu leegid. Jogurtileegid - see on uus must!

Oleks jogurtiheide olümpiakavas, siis ma arvan, et ma oleks selle heitega puhtalt stiilipunktidega B-normi küll täis saanud. Mingil veidral põhjusel aga olümpial sellel alal ei võistelda. Veider, samas usun, et see oleks atraktiivsem ja sisukam kui maidea –teivashüpe? 400m ? kelgutamine ?

Ma pole kunagi aru saanud, mis idee on mitmetel spordialadel. Näiteks teivashüpe, miks on sellel ebamugaval ja ebapraktilisel alal põhjust olla võistlussport, rääkimata olümpiast? Mille poolest on see parem kui näiteks kaugussülitamine või võiduroomamine? Kestvusalad? Keda (peale vastava ala elukutseliste sportlaste) huvitab, milline mees jookseb/kõnnib/suusatab/ujub/jne kõigist teistest mingil hetkel kiiremini, kuuekümne kaheksal erineval distantsil. Tervislike eluviiside propageerimiseks on paremaid, mitmekülgsemalt arenavaid alasid. Näiteks pallimängud – meeskonnatöö, vastupidavus, tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus, adrenaliin. Seevastu näiteks kestvusalad – lihtsalt üks neeger pumpab ennast hormoone täis, tõmbab ennast rihmaks ja siis hingeldab maas ja ajab suust vahtu välja. Suureks saab, siis hakkab poliitikuks, õpib pensioniks sõnadest lauseid moodustama ja annab elulooraamatu välja.

236m roomamine, vabastiil. Maivõi.

Soundtrack: Depeche mode - Master and servant

Sellest, mis sai tegelikult Mary Poppinsist..

Lisa Nova lahkel kaasabil ..

Ja maagiline mitte-araabia-või-hiinakeelne sõna on vist supercalifragilisticexpealadocious (pane ise tühikud?) ja mul pole õrna aimugi, mida see tähendab..

Sellest, et PÖFF poetas veel 12..

Tartu programm hakkab läbi saama. Kohtasin veel neid filme:

EI MIDAGI ISIKLIKKU / NOTHING PERSONAL / Urszula Antoniak

Iirimaa, Holland 2009.

PÖFFi parim film sel aastal. Ilus, aus, individualistlik, lootustandev. Jutuke ka PÖFFI blogis.

Hinnang 9/10.

12.30 / TWELVE THIRTY / Jeff Lipsky

USA 2010
Meeldivalt palju vestlusi ning piisavalt veidrad tegelased. Vaatamise ajal fun, aga üldmulje natuke liiga kerge.

Heietus PÖFFi blogis.

Hinnang 7/10.

ILUS / BIUTIFUL / Alejandro González Inárritu

Hispaania, Mehhiko 2010
Kindlasti vaadatav film, kuid jäi mulje, et kõigega on pisut üle pingutatud: liiga palju teemasid ühte filmi kuhjates ei saa tingimata mitmekordselt parema filmi. Pisut liiga pateetiline, lärmakas ja neurootiline.

Hinnang 5/10.

LIHASÖÖJA AASTA / YEAR OF THE CARNIVORE / Sook-Yin Lee

Kanada 2009

Kerge ja humoorikas film. Piisavalt napakas, et kunagi ehk veel vaadata. Peategelane oli oma miimikaga pisut klounilik, kuid veidral kombel see ei häirinud.

Hinnang 6/10.

ARMADILLO / Janus Metz

Taani 2010

Dokumentaal Afganistaanist, mis jälitas ühe üksuse 6-kuulist vahetust. Dokumentaal on raske žanr, kuid see film kandis vabalt välja ja suunas mu mõtteid vähemalt õhtujagu.

Hinnang 8/10.

 

KAWASAKI ROOS / KAWASAKI’S ROSE / Jan Hrebejk

Tšehhi 2009

Aeglane, kuid päris huvitava lõpplahendusega film võimu poolt tagakiusatute ja tagakiusajate saatusest. Aeglane ja pisut laialivalguv, kuid mulle väga meeldis peategelase kõne auhinda vastu võttes ("meenutamaks minu ebaõnnestumist").

Hinnang 6/10.

KUSAGIL / SOMEWHERE / Sofia Coppola

USA 2010

Pettumus. Sisu oli teisejärguline ja peategelane sümboliseeris mulle vaid rumalust. Mainisin kolm sõna ka Pöffi blogis.

Hinnang 4/10

RÕHUV ENAMUS / MAJORITY / Seren Yüce

Türgi 2010

Üsna jõhker film karmi isakujust ja tema mõjust oma pojale. Ebaõnnestumine isa silmis, allaheitlikkus poja poolt ja selgrootu voolamine stereotüüpi. Nukker.

Hinnang 5/10

PAABELI POEG / SON OF BABYLON / Mohamed Al-Daradji

Iraak, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Palestiina ala,
Araabia Ühendemiraadid, Egiptus 2009
Sealse piirkonna elu ja inimesed näivad kui teiselt planeedilt. Kui kultuurišokist üle saada, siis päris huvitav lugu ühe režiimi tegevuse mõjust inimestele, sh teadmatus lähedaste saatusest ja vajadus lunastuse järele.
Hinnang 7/10.

PÄRIS KOOPIA / CERTIFIED COPY / Abbas Kiarostami

Prantsusmaa, Itaalia, Iraan 2010

Linklaterilik talkfest, kuid tõsisem. Loomulikult olin lummatud. Väike kommentaar ka Pöffi blogis. Tahaks uuesti näha.

Hinnang 9/10.

NÄHTAMATU SILM / THE INVISIBLE EYE / Diego Lerman

Argentina, Prantsusmaa, Hispaania 2010

Ootasin jõhkravõitu kujutust autoritaarsest ühiskonna minimudelist, kuid sain hoopis ühe veidravõitu loo ühe naise hingeelust ja mitte kõige õnnelikumast saatusest.

Hinnang 5/10

KONG 211 / CELL 211 / Daniel Monzón

Prantsusmaa, Hispaania 2009

Särav põnevusfilm mässust vanglas ja ühe uue töötaja sulandumisest kinnipeetavate sekka. Väikestest rumalatest (rasedatest) inimestest hoolimata väga hea film. Haarav ja tempokas lugu, lisaks mõtlemiseks teemasid inimelude väärtuste võrreldavuse kohta ja usaldusest.

Hinnang 9/10.

----

Tartu filmidest sai siis vaadatud vist 22 teost. Olen nõrk. Näiteks kodanik Korsten võttis vist ca 30 filmi.

Takkajärgi tarkusena oleks sellel perioodil puhkus abiks olnud.. Filmide "seedimine", nende kohta lisa uurimine ja kirjutamine toimus enamasti öötundidel ja igahommikune koosolek tööl ei sobinud siia komplekti just liiga hästi.

Nüüd läheb natuke kergemaks. Vist võtan lähilinnades kaks-kolm filmi veel ja siis ongi PÖFF selleks korraks läbi.

Soundtrack : Yann Tiersen