Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

Ateena on nišikultuuri koht. Ma olen seal käinud kinos, olles kolmandik publikust. Mõne nädala eest lisasin saldosse personaalse kultuuri lõhnaga teatrietenduse ja täna ka kontserdi.

Teatrietendusel (Ivanovite jõulupuu) oli pealtvaatajaid umbes samapalju kui laval näitlejaid. Well, pisut üllatav, aga väga ei häirinudki, sest tegemist oli ikkagi tudengiteatriga absurditükil ja juba kurat-teab-kui-mitmendat-korda. Arvestades ka tavapileti hinda, oli publiku kogus .. ootuspärane. Etendus ise oli muide isegi vaadatav, kuid minu maitse jaoks pisut liiga lärmakas-lahmiv ja kiire tempo ei jätnud aega ideid meeldegi jätta kui juba koonusega uut kraami peale visati. Sellegipoolest, aitäh kutsujale – paar mõtet isegi sai + üks inimene publikus juures. Win-win, I guess.

Täna tuli randomijumal ja sosistas, et Stina Kostinen ja Color Dolor on Ateenas. Ma arvan, et sa tead neist sama palju kui mina teadsin (= mitte midagi), aga põhjamaade film ja muusika on ennegi tühja koha pealt positiivseid üllatusi pakkunud ja ma andsin võimaluse. Ja sain oma senise elu personaalseima kontserdi. Alguses arvasin, et jääbki 3-liikmeline publik, kuid tuli kõvasti juurde. Kokku 8.

Bänd, muide, on väga hea – meeldivalt eristuv sound, mis siiski ei jää omanäolisuses ühtegi stampi kinni ega kõla oma ebaharilikkuses LIIGA artsy, vaid uitab rahulikult hea jazzi, björkiliku, romanssi, folgi ja pop-roki vahel. Hästi seejuures, lihtsalt-lõbusalt-mõjuvalt, olematust publikust (eestlaslikult tagareas + yours truly paremal äras) hoolimata.

Stinal on lahe hääl ja piisavalt skilli, et nii jazzilikud kui ka teatrilikud trikid mõnusalt kõlaks. Instrumendikoosseisust oli üllatavaim trompet! Kui palju neljaliikmelisi bände sa tead, kus figureerib põhikoosseisus trompet?  Ja kus trummar paneb vahepeal pulgad kõrvale ja toob mängu teise trompeti? Kitarrist/bassimees, kes kitarri ümber häälestades seisab ühel jalal, et teise jala küljes olevate kõlinatega algavale loole kaasa mängib, kuni trummid ja trompet aega parajaks teevad.. Ja see väga lahe “perkussiivne” kitarrimängustiil, mida videostki näeb – lisaks sellele, et see efektne välja nägi, see kõlas kuradi hästi.

Stina Koistinen – vokaal
Jan Wälchli - trompet ja efektid
Nicolas Rehn – kitarr (/basskitarr)
Ilkka Tolonen – trummid (/trompet)

Ametlikku koosseisu kuulub ka tšello ja täiskohaga bassimees. Taas boonuspunktid.

Lõpus austatud publikum isegi arutas omavahel (hah!) ja otsustas bändi lisalooks tagasi kutsuda. Lisalugu oli vist ainus lugu, mis ei olnud omalooming ja mida ma enne kuulnud olin - The Passenger + kahe trompeti mõnus võistu-uitamine..

Long story short – see bänd sai teenimatult vähe tähelepanu. Kui sa oled homme Tallinnas, siis mine kuulama. On väärt.

Color Dolor @ myspace

Järgmine peatus – öine roadtrip!