Sellest, kuidas Haapsalu linnuses pakuti taaskord muusikat..

Ei saa ilma Saatpalu peale mõtlemata, aga näed – olen hea kultuuritarbija (-tarbur?) ja võtsin selle suve kolmanda festivali – Augustibluusi. Mitte, et seal oleks bändinimekirjas olnud midagi kohutavalt avatlevat, kuid ettekäände mitte-tööle ja mitte-koju minemiseks peab ju leidma! Pealegi, ajalugu on õpetanud, et muusikaliselt lausäpardust pole seal karta, hirmsuured inimkogused on üsna vähehäirivat sorti ja Haapsalu linn muidu tore koht aja veetmiseks. Isegi mingi seltskond tekkis üsna minimaalse vaevaga kaasa..

Päev 1

Eneselegi üllatuseks jõudsime ka esimese bändi ajaks kohale. The Rude Grooves jättis isutekitaja kohta (avalik kohvikukontsert) igati soliidse mulje. Päike paistis ja elu paistis ilus.

Käisin kaemas ka Africa lava, kuid stiil polnud eriti minu maitse ja kaupsi ees parklas päikeseköetud sillutisel passimiseks ma erilist entusiasmi ei leidnud. On arusaadav, et korraldajad soovivad linnas rohkem tähelepanu, kuid see koht oli ikka väga ebaõnnestunud. Võtke parem mõni väike tänav või pargike. Ükskõik mida!

Linnuseprogramm algas terve orkestri lavaltleidmisega. - teoorias küll bluesilugude esitamiseks omapärane lähenemine, aga praktikas mitte kõige õnnestunum. Blues on ikka rohkem individualismi nõudev žanr ja orkestritekitatud heliline küünarnukitunne ei olnud kindlasti see õige ..

Järgmised kaks esinejat tegid seda, mida ma Augustibluusist ootasin – varemtundmatud artistid tõmbasid festivali minu jaoks käima ja panid rütmi kuskil mõtete taustal tiksuma.  Vladimir Rusinov & The Jumping Cats Venemaalt oli mõnusa soundiga, kitarrist sai on instrumendiga hästi läbi ja trummar-chick nägi ka hea välja;)

Kui Venemaa kamp oli laval kuidagi vaoshoitud, siis brasiillased Fernando Noronha & Black Soul tundsid ennast laval palju vabamalt. Raske hinnata, kumb mulle rohkem meeldis, kuid positiivsed üllatajad olid mõlemad. Pisut isegi kahju, et ma nii palju aega kaamerat vahtisin ja rohkem muusikale ei taibanud keskenduda.

Õhtu tõi endale kaasa veel Ivo Linna, Tanel Padar ja teisigi tuntud muusikuid koondnimetuse all Estonian Dream Boogie Woogie Band. Tundus pisut bluusikauge kohatäide ja fookuseta, kuid kitarristid olid ausad ja inimestele näib Iff endiselt meeldivat..

Õhtu peaesineja oli Kirk Fletcher. Kuna fotopiti ei olnud, siis ma olin ettenägelikult reerveerinud koha ees reas, kuid ebaõnn asukohavalikul ja armas helimees peksid mind seal bassiga nii kiirest läbi, et pidin taanduma. Kaugel jälle ei saanud õiget kontakti ega pilti ja meelde jäigi vaid see, et taustabänd oli päris tore, kuid lood ise ega Kirk väga sügavat muljet ei jätnud. Trummar oli veidralt tuttav, kuid ma ei tea siiamaani miks.  

Järelürituseks oleks läinud hea meelega kuulama ka Taavi Petersoni nägemust Doorsist, kuid selgus, et nad tahavad festivalipassist hoolimata saada selle eest ootamatult suure hunniku raha. Pettumus! Kallid Augustibluusi korraldajad, ärge enam nii tehke! Selle asemel leidsin endale ühe laternaposti ja selle all oleva auto, mille istmel tukkudes end järgmisest hommikust leida.

Päev 2

.. andis kogemuse, et Augustibluus toimub ka vihmaga. Otsisime taaskord müstilisi lavasid mööda linna parklaid taga, seekord siis facebookiski kirutud Selveri parklat. Ei taha ennast küll korrata, aga ikkagi – korraldajad, kas teil ei ole ühtegi paremat pinda esinejatele pakkuda kui parkla kaubanduskeskuse sissepääsu ees?

Kollektiiv nimega Tulv rõhus teiste poolt tuntuks mängitud lugudele ja päris edukalt. Vihmast, vähesest rahvast ja nukrast asukohast hoolimata oli üsna meeldiv algus festivalipäevale ja sissejuhatus kodanikele kellele imagole parklas mängimine sobis – Tomahawck Brothers. Humoorikas parukate ja kuldsete kuubedega paraorkester, mis ei taotlenudki veatut ettekannet, vaid oma sõnuil hoopis rekordit parkla tühjaksmängimises (loe:head äraolemist õlle, regulaarse ülevoolava high-five ja mahlaka huumoriga). Ootamatu ja mitte väga bluusilik, kuid taaskord ootamatult positiivne üllatus.

Augustibluusi parim osa on alati olnud raudteejaama kontsert. Ei tea, kas vihmasest ilmast, tujust, muusikamaitsest või ilmselgelt liiga ohtrast publikukogusest, kuid ükski bänd päris õiget tunnet seekord ei tekitanudki. Blue Deja Vu oli küll lubav ja ka Black River Bluesman & Bad Mood Hudson polnud paha, aga eelmise aasta Bullfrog Browni kontserdile ei saanud nad lähedalegi. Raamatut lugeda oli aga päris hea. Vähemalt kuniks raamatut jätkus.

Linnuselaval ootasin pikisilmi Trampled Under Foot’i, mis kodutöö andmetel pidi kindlasti aus ja hea olema. Enne seda oli vaid soojendus (kuigi Vaiglad olid päris toredad). Trampled Under Foot ei petnud lootuseid ja OLI päris võimas, peamist oma solisti Danielle Schnebelen’i võimsa hääle tõttu.

Päeva lõpetas Tõnis Mägi, kes sugugi mitte üllatavalt jättis üsna vana ja väsinud mulje. Esimest toetavad õrnalt ka faktid ja teist poolt selgitavad kuuldused, et see oli tal sel päeval juba teine kontsert.

* * *

Teisi minu tehtud pilte festivalist saab kaeda @ skydrive:
http://tinyurl.com/Augustibluus2011Photos

Pildistamiseks olid üsna rasked tingimused, photopit’i ootuspäraselt ei olnud, lavatellingud ja läbipaistvad lavaküljed moodustasid väga tihti ebasobiva tausta ja lava oli pidevalt mingit mittevajalikku tavaari täis, mis varjas esinejaid mitte ainult kaamera, vaid ka publiku eest. Õnneks ma usun, et tavakülalist häirisid need vähem kui mind ja et mina häirisin tahvahorde vähemalt sama palju kui nemad mind :D

* * *

Silmaga hinnates näis augustibluusil sel aastal olevat rahavast omajagu rohkem kui eelmistel, kuid emotsioon ja atmosfäär oli pigem lahjem. Oma osa oli selles mängida ka teise päeva sombusel ilmal, kuid ausalt üteldes oli esinejate nimekiri varasematest aastatest ka tublisti lahjem. Minu maitsele sobilikku B.B. Kingilikku blues’i oli ikka väga vähe.

Soovitaks ka tuua parklakontserdid kuskile õdusamatesse kohtadesse ja kaaluda, kuidas saaks vältida neid pikki seisakuid esinejate vahel. Kõige tähtsam on aga line-up – vähemalt Bullfrog Browni tuleks varakult asuda veenma..

soundtrack : BB King – The thrill is gone.

Sellest, et Ana tegi Lance’ile ära..

Olen ma juba rõkanud, et mulle meeldib Haapsalu (turistidest hoolimata)? Tõenäoliselt. Hiljuti sai taas kord seal mõned päevad aega veedetud, sest toimus taaskord Augustibluus ja taaskord viisin ma enda sinna kohale ja kogesin kuidas Ana Lance’ile ära tegi (ei, see ei ole kroonika stiilis uudis!)..

Selle aasta vaieldamatu lemmik oli Ana Popovic, kes klammerdumata liigselt tüüpilisemasse bluesimustritesse või mängutehnikasse, pakkus väga meeldejääva esituse: õige ja vaheldusrikas sound, hea vokaal, head lood + mul oli imehea positsioon lava ees;). Väga mõnus oli ka Ana bänd. Bassimees hullas, viskas silda, mängis selili ja pikkis publiku rõõmuks sisse ka näiteks riffe a’la “We will rock you” ja "Smoke on the water”. Väga fun! Eriti arvestades, et ma eelnenud põgusa kodutöö põhjal ei osanud antud esinejast midagi väga säravat oodata. Head asjad on veel paremad, kui nad ületavad su ootuseid!

Traditsiooniliselt oli parimate hetkede seas ka raudteejaama kontsert ja (samuti traditsiooniliselt) Bullfrog Brown. Taaskord üks kodulinna seltskond, mis kunagi pettumust ei valmista. Isegi kui mõned neist on segastel ajenditel habeme ette kasvatanud. Seekord tuli ka plaat koju (autosse). Ja jälle olen rahul..

Päris pettumusteta paraku selgi korral läbi ei saanud. Youtubist kodutööd tehes väga hea mulje jätnud Lance Lopez oli hale vari võrreldes mu ootustega. Kui sa oledki staar ja osav kutt ja suudad kiiresti mängida ja nõuda bändikaaslastelt “mitte ettejäämist”, siis (kurat) kanna see ka välja. Lopez tegi küll trikke: käis publiku seas, mängis väääga pikalt vaid vasaku käega, mängis keelega ja näitas oma näpuosavust vasakule ja paremale ja iga nurga alt,aga muusikaliselt oli esitus selle võrra haledam. Heast bluesist või riff-rokist oli see ikka väga kaugel. Kõige masendavam oli aga Lopezi band, mis ei torganud mitte ühegi originaalse käiguga silma, küll aga ainitise staaripõrnitsemisega. Tõsiselt! Nad vaatasid kitarristi rohkem kui oma instrumente või publikut! Ok, tunnistagem, et kõlbas kuulata, aga pärast Ana Popovici kogemust oli see ikkagi hale. Pettumusest putkasin paar lugu enne seti lõppu linna peale, ostsin kolm pirukat ja kobisin tundmatu kiriku aiale ukerdama ja ämblikke loendama.

Veel jäädvustatud kilde Augustibluusist:

View Full Album