Sellest, et Ana tegi Lance’ile ära..

Olen ma juba rõkanud, et mulle meeldib Haapsalu (turistidest hoolimata)? Tõenäoliselt. Hiljuti sai taas kord seal mõned päevad aega veedetud, sest toimus taaskord Augustibluus ja taaskord viisin ma enda sinna kohale ja kogesin kuidas Ana Lance’ile ära tegi (ei, see ei ole kroonika stiilis uudis!)..

Selle aasta vaieldamatu lemmik oli Ana Popovic, kes klammerdumata liigselt tüüpilisemasse bluesimustritesse või mängutehnikasse, pakkus väga meeldejääva esituse: õige ja vaheldusrikas sound, hea vokaal, head lood + mul oli imehea positsioon lava ees;). Väga mõnus oli ka Ana bänd. Bassimees hullas, viskas silda, mängis selili ja pikkis publiku rõõmuks sisse ka näiteks riffe a’la “We will rock you” ja "Smoke on the water”. Väga fun! Eriti arvestades, et ma eelnenud põgusa kodutöö põhjal ei osanud antud esinejast midagi väga säravat oodata. Head asjad on veel paremad, kui nad ületavad su ootuseid!

Traditsiooniliselt oli parimate hetkede seas ka raudteejaama kontsert ja (samuti traditsiooniliselt) Bullfrog Brown. Taaskord üks kodulinna seltskond, mis kunagi pettumust ei valmista. Isegi kui mõned neist on segastel ajenditel habeme ette kasvatanud. Seekord tuli ka plaat koju (autosse). Ja jälle olen rahul..

Päris pettumusteta paraku selgi korral läbi ei saanud. Youtubist kodutööd tehes väga hea mulje jätnud Lance Lopez oli hale vari võrreldes mu ootustega. Kui sa oledki staar ja osav kutt ja suudad kiiresti mängida ja nõuda bändikaaslastelt “mitte ettejäämist”, siis (kurat) kanna see ka välja. Lopez tegi küll trikke: käis publiku seas, mängis väääga pikalt vaid vasaku käega, mängis keelega ja näitas oma näpuosavust vasakule ja paremale ja iga nurga alt,aga muusikaliselt oli esitus selle võrra haledam. Heast bluesist või riff-rokist oli see ikka väga kaugel. Kõige masendavam oli aga Lopezi band, mis ei torganud mitte ühegi originaalse käiguga silma, küll aga ainitise staaripõrnitsemisega. Tõsiselt! Nad vaatasid kitarristi rohkem kui oma instrumente või publikut! Ok, tunnistagem, et kõlbas kuulata, aga pärast Ana Popovici kogemust oli see ikkagi hale. Pettumusest putkasin paar lugu enne seti lõppu linna peale, ostsin kolm pirukat ja kobisin tundmatu kiriku aiale ukerdama ja ämblikke loendama.

Veel jäädvustatud kilde Augustibluusist:

View Full Album

Sellest, et Tartuff andis Haridusega pärli..

Eile jätsin kõik filmid vahele. Tööl tõmbas rihmaks ja kui raeplats oli rahvast nii paksult täis, et isegi mõistlikku maasistumiskohta ei leidnud, siis lõin käega – filmivaatamine ei ole eesmärk omaette, vaid see peaks olema meeldiv ajaviide. Sorry, aga pea aknast väljas kõõlumine või läbi postide-lillede-patside vaatamine või pidev hõõrdumine vastu inimesi ja nende parfüüme-pudeleid-sigarette ei ole mu ideaalsed filmivaatamistingimused. Oeh. Tartuff vajab rohkem nišifilme, et inimesed mahuksid vaatama.  Või lükata tegevusaeg oktoobrisse, et enamik inimesi külmakartlikult eemale hoiaks ;)

Tänane päev, minu jaoks Tartuffi viimane, tõi aga selle aasta pärli..

HARIDUS / AN EDUCATION

Igihaljas ja nii lähedane.. Kuidas leida tasakaalu ettevaatlikkuse ja julguse vahel ? Kui palju elada homses ja kui palju ohverdada seda tänase nimel? Kui ilusama homse nimel on täna raske ja igav, siis kas see üldse kunagi muutub? Homme ei saabu ju ise kunagi, kunagi peab tulema päev ja otsus, et just NÜÜDSEST on oluline täna. Tahtlik, initsiatiivi nõudev otsus. Või jääda tänase ja homse vahele ja saada mõlemast maailmast vaid riismeid? See meenutas väärtuste pidevat konkurentsi: kõike ei saa, mõned valikud nõuavad sillapõletamist, või nõuavad tööd iseendaga, et ümber hinnata  oma seniseid veendumusi. Või just vastupidi - usaldada oma veendumusi ja vaadata kahtlustava pilguga, kulm kortsus, sinust möödalibiseivad präänikuid ja veenda ennast, et just nii on parem ja õigem.  .. ja tulla toime sellega, et vahel sa eksid.

Ja loomulikult läbivad usalduse-austuse teemad.. mul on nendega vist mingi thing. Tuju läheb heaks kui intelligentsed ja “head” inimesed saavutavad omavahel mittetriviaalse puute. Isegi kui see on ainult filmis.

Ilus film, veatu cast, hästi jutustatud ja ma tahan seda kindasti kunagi uuesti näha. Väga väikeses seltskonnas, väga mugavalt..

Andsin 5/5.

----

Kuna häid asju ei tohi rikkuda asjasse mittepuutuvate (ja eriti küsitava väärtusega) elamuste pealekuhjamisega, siis jätsin hilisõhtuse filmi ära. Ma ei näe, et Emmanuelle võiks parema elamuse anda.

Homme on aga juba augustibluus ja Haapsalu. Mul on palju aega, et sõita aeglaselt ja ükskõik kui suure ringiga. Ja kuulata ohtralt Zep’i.

soundtrack: Led Zeppelin – Achilles last stand

Sellest, et Tartuff jagas esimesi palu..

See kole suvi hakkab õnneks mööda saama. Toas on võimalik hingata, vajadusel magadagi. Ööd on ka pimedamaks läinud ja Tartuff on taas kohal.. Sel aastal olen ma küll mõnevõrra passiivsem ja olen kahe päevaga vaid 4 filmi näinud. Nuooruses sai ka kaks korda aktiivsem oldud.. oh aegu. Senitabatud filmidest ei ole seda õiget pärli veel tabanud..

Paha Pere

.. oli mu esimene ja tervitasin seda esimesest (istmeta) reast, nina vastu piirdeaeda. See jättis hea mulje, kuigi soomepäraselt (?) raskemeelne. Atmosfäär oli pisut sarnane “Paha maa” ja ”Valkoinen kaupunki” omaga, samuti see näiliselt paratamatu ja pidev allakäik, kaugenemine soovitust-planeeritust ja kommunikatsiooni raskusest. Jutustamise stiil mulle väga meeldis ja pilt oli hea, aga MIDAGI jäi “väga hea”-st puudu. Kahtlustan, et Dani on süüdi. Tegelane või näitleja – seda ei tea.
Andsin 4/5.

MA OLEN ARMASTUS / I AM LOVE

Kui palju korraldajad seda itaalia filmi ka ei kiida, no ei näinud mina seal seda poeesiat ja meisterlikkust. Aeglane, 80-ndate maiguga pilt, meeldejäämatu heli, hunnik seostamatuid stseene (mis nagu taotluslikult vältisid liine ja tegelasi, mis mind huvitasid), tegelased, keda ma ei mõistnud, ja  sekka mingi seebiooperilik rikkuseihalus ja pseudodraama. Tuleb möönda, et mõned stseenid olid tehniliselt võttes ka head, aga need ei suutnud muuta fakti, et ma ei põrnitsesin kella sama palju kui filmi. Mis ei ole iialgi kompliment filmile.
Miinimum hääletussedelil on 2/5 ja eeldasin, et kuna ma ikkagi suutsin lõpu ära oodata, ju ta siis veel madalamat hinnet polnudki väärt.
Andsin 2/5.

MIKMAKID / MICMACS

Prantsuse komöödia? Tehniliselt väga ilus, kui komöödial on väga raske olla pärl, sest ta on kerge ajaviide, mis pärast tiitreid enamasti midagi ei paku. Antud teos oli ses osas tüüpiline – polnud paha, aga ma ei usu, et ma selle filmi peale mõelda tahaks või kibeleks uuesti vaatama. Stiili ja visuaali poolest oli sarnaseid jooni tabada näiteks filmidega “Amelie”, “Vidocq” ja “The city of lost children” (mida ma küll mäletan pisut kehvasti). Samuti ei saa jätta märkimata, et antud filmi huumor oli minu jaoks pisut lihtne/labane ja läks üsna kiirelt tüütuks.
Mul polnud sedelit, aga kui oleks hinnanud, siis oleks usutavasti andnud 3/5.

LAHKUMISED / DEPARTURES

Aasia kino näib alati balanseerivat huvitavalt teistsugususe ja liiga teistsugususe vahel. Jaapan tundub selles osas mingil põhjusel pisut usaldusväärsem kui Hiina või Korea vms. “Lahkumised” jättis hea mulje, kõndides ja puudutades mitme nurga alt austuse mõistet: kuidas see tõmbab inimesi üksteisele lähemale või hoiab distantsil (samas lahti laskmata). Läbi käis ka väikesed niidid eneseusalduse teemadel ja loomulikult surma teema (mida ma suutsin hämmastaval kombel peaaegu mitte märgata). Positiivsena jääb meelde veel tegevuspaik ja need uduga kaadrid, sagedane tšellomängimine ja muusika ning jaapani keele veidralt meeldiv kõla.
Andsin 4/5

Huh, aga nüüd on küll uneaeg, sest homme on ikkagi tööpäev ;)