Sellest kuidas eestlased ei tõttavat küsimusi esitama ..

Meenus täna jälle üks korduv situatsioon, kus MD mainib, et "Okay, estonians do not ask questions. It's a cultural thing.". Situatsiooniks siis näiteks mingi välismaalasest ettekandja peab mõõdukalt huvitava ettekande, aga eestlastest publikum ei kipu aktiivselt Q&A osa kasutama. Veider, aga see tundus kuidagi etteheitena.

Ma tean, miks mina enamasti küsimusi ei küsi: austusest teiste inimeste ja nende aja vastu. Küsimusi tekib enamasti iga ettekande jooksul, aga enamasti langevad nad ühte järgmistest stsenaariumitest:
1) Ma sain kõigest aru, aga mingi väike detail jäi ebamäärasesse seisu.
Enamik vastuseid sellistele küsimustele on ju iseseisvalt leitavad! Kas midagi järele proovides, dokumentatsioonist või vähemalt wiki+google abiga. Oleks nõme kulutada 100 inimese või isegi 10 inimese aega küsimaks asja, mis ei ole suure pildi juures oluline ja 1-30 minutiga piisava huvi korral kindlaksmääratav. Seega milleks küsida ? 
2) Ma ei saanud midagi aru.
See on minu draama ja minu lollus. Mul ei ole õigust kulutada teiste aega lihtsalt sellepärast, et mina olen loll. Eriti kuna ma siis ilmselt ei oska ka oma mitteteadmist mingiks mõistlikuks küsimuseks vormida. Huvi või vajaduse korral on mõistlikum investeerida aega, elada teemasse sisse ja kui SIIS küsimusi tekib, siis pommitada pädevamaid isendeid.
3) Ma sain aru, aga tahaks suurt pilti laiendada mingis suunas.
Analoogiate loomine ja mõtisklemine on tore, aga mitte kõigi jaoks. Küsimused sellest stsenaariumi korral enamasti väljuvad ettekande teemast. Küsimused "eesmärgi piiridest välja" kipuvad tihti olema kas liiga üldised (d'oh-minutid) või just vastupidi, tegelema liiga spetsiifilise nüansiga..

Ehket küsimuste küsimine on kunst, mida võiks enne "lavale tulekut" pisut osata. Muidu juhtub nii nagu matimajas on vahepeal mõne isendi korral näha olnud: mängu tulevad vanaema, mingi kuuris oleva kapi jalad ja "tegelikult on ju kõik suhteline"-sõnavõtud.

Sellest kuidas mul on giikluses veel arenguruumi..

44% Geek

OnePlusYou Quizzes and Widgets

Bugger. Arenguruumiga.

Sellest kuidas koguda liblikaid ..

Mida teha kui sul on kopp ees inimestest ja asjalikkusest ? Mina otsustasin lugeda raamatut. Mul on väidetavalt või esmamuljelt häid raamatuid seoses Päevalehe kampaaniaga ilmselgelt liiga palju kogunenud ja nendega lähenemist ei tohiks niiehknii liiga kaugele tulevikku lükata. Valituks osutus kõige viimane ost:

John Fowles - "Liblikapüüdja"

Hea oli! Tegin enda kohta üsna ebahariliku tempoka lugemise ja investeerisin raamatu tagakaaneni tutvumiseks kaks õhtut. Fowles suutis mind veenda iga ca 50 lehekülje kohta erineva domineeriva emotsiooniga.  Lisaks oli seal selline meeldiv-napakas tegelane nagu G.P.. Loe ja imetle, kuidas teadmised kombineeruvad lihtsuse ja aususega. Muidugi tõenäoliselt Miranda hinnang ei olnud kuigi objektiivne ja MrClegg oleks teistsuguse arvamusega olnud.

Teine huvitav temaatika oli liikumine rahulolematus-rahulolu teljel ja väikekondanlikkuse probleem. Tõmmata joon endast ühele või teisele poole, rahulolematusest see ei päästa. Väikekondalane vihkab ja väikekodanlast vihatakse. Umbes nagu näiteks "emo" praegusajal. Kasutu vägivaldne sildistamine, kus iroonia ja absurdiga peab lisatähenduste pärast juba ettevaatlikum olema kui need tühised sõnad seda väärt oleks.

Lisaks üks veider seik raamatu viimaste lehekülgede kohta.. Lugesin seda selles raamatulugejavaenulikus kohas ZPPange vastas. Moka vms. Mitte püüdest rebel olla või muud seesugust, lihtsalt mujal oli liiga palju rahvast, reedeõhtulikult liigläbusas tujus. Wilde's oli vist suisa karaoke. Fuih! Tulles tagasi raamatu lõpu juurde.. Viimaste lehekülgede lugemise ajal kostus kõlaritest Michael Bublé - Feeling Good:

"It's a new day
It's a new life
For Me
And I'm feeling good
I'm feeling good"

Ilgelt äraleierdatud lugu, aga miskipärast tõstis see mu mõttes Mr Clegg kingadesse. Antud isiku ja raamatulõpusituatsiooni korral oli see jabur tunne.

Nüüd ma pean ennast ainult veenma, et ma järgmine kord raamatupoodi sattudes ei ostaks järgmist Fowles'i raamatut õilsa lootusega, et see on samavõrd mõtteainet pakkuv kui "Liblikapüüdja". Ma olen neist mitut käes hoidnud. Ma tean nende nimesid. Ma tean kus nad elavad.

Tunne või muret.

Sellest, kuidas head filmid ei hoia must eemale..

Aagh. Ei viitsi rohkem rõkata kui ainult niipalju, et ilmad on ilusad ja elu on lill. Selline kiiremat sorti. Mitte päris Indy500 (žesti tehke ise!), aga kohati jääb mulje, et palju pole ka puudu. Filmide jaoks saab ja peab sellegipoolest aega võtma. Seda enam, kui eriti paadunud meist ei suuda pidurdada filmikogumist. Viimaste päevadega on näiteks mu kogusse lisanudud:

• Hannibal - Mmm. Dr Lecter'i sarja filmid tahaks kunagi kõik kätte saada ..
• Departed - üle keskmise vaadatav twist-twister.
• Clockwork Orange - Tähh tekitajaile. See on klaasika.
• The Gathering Storm - pole õrna aimugi, aga kui kaanel on Ridley Scott ja DVD maksab 19 eeku siis ma olen nõus ka pimesi ostma ;)

Reklaamiminutid vol2: Ateenas näidatakse Steve Buscemi direkteeritud (kiunuge) ja näideldud teost Interview . Ma olen seda küll juba näinud, aga ma tahan seda ka suurel linal kaeda. Kui peaks leiduma vaba aega ja assisteerimishuvilisi noori, siis.. noh, oleks päris tore.

Ja kui juba filmide pihta kilkamiseks läks, siis vaatasin täna õpetlikku filmi Before the Devil Knows You're Dead. Seda soovitan ka. Pisut haige, aga ilmselt taiplikumaid see ei üllata - miks muidu ma sellele reklaami teeks ;) Philip Seymour Hoffman ei ole vist üheski mitte-lahedas veidras filmis mänginud.

Oeh, ja siis on veel mai lõpul tulemas Hispaania filmid! Oi kui keeruline on leida motivatsiooni ületundide ja kooliasjade jaoks :P Aga ma ei kurda, läheneb ära-kompatiibel hooaeg ja mul on Tiamati uus album ..

Marurahul.

soundtrack: Tiamat - Will they come