Sellest, kuidas Adrian oma hinge ära andis..

Leidsin täna laualt ühe hiljuti läbiloetud raamatu: Thomas Mann "Doktor Faustus". Veider raamat, eelkõige oma pikkade, lohisevate ja väsitavate lausete poolest. Ma ei hakka siia neid dubleerima, kuid neid pisutki kirjeldamaks lugesin esimese lehekülje lausete pikkused sõnades. Need olid vastavalt: 50, 114, 87, 99. Ilmselgelt ei ole see rongis lugemise raamat ja isegi rahulikus keskkonnas oli raske sisse elada. Esimesed 100 lk ma ei kannatanud seda raamatut, järgmised 150 lk oli lihtsalt tüütu. Viimased 150 lk olid aga meeldivalt omapärased. Taaskord ehe näide sellest, et raamatuid ei tohiks pooleli jätta: mõne raamatule tekib sisu ja mulje alles lõpus või takkejärgi.

Tegevustik katab ühe vähesotsiaalse saksa helilooja elu alates sünnist 19. saj lõpus kuni armsa vaimuhaiguseni II maailmasõja hakul. Päris palju oli juttu muusikast. Mu muusikaline haritus on küll olematu, mistõttu mitmed sellised peatükid muusikast olid leebelt väljendudes raskesti mõistetavad, kuid raamatu enda sisu seisukohalt polnud need ka olulised – muusika kui pühendumise objekt oli sellest hoolimata lihtsalt tõlgendatav. Huvitav idee muuhulgas: muusika, mis on kirjutatud ainult lugemiseks. Esiteks on see taas näide sellest, et teadmiste-oskuste tõustes avalduvad uued maailmad oma uudses ilus ja terviklikkuses. Teiseks on selline muusika näiliselt vastuolus oma tavapärase vormiga - helidega. Muusika on rohkem kui helid, on võimalik eelistada ka sisu (ühesus ?!), struktuuri, tähendust, ka matemaatikat. Sellest viimasest ei pääse küll ühelgi alal ;)

Põhjus, miks mulle see raamatu lõpuks ikkagi positiivse mulje jättis, olid huvitavad pea-ja kõrvaltegelased ja nende inimlikud veidrused. Adrian Leverkühn ise oma konservatiivsuse ja eneseteadvusega, jutustaja kui ebaharilikult tagasihoidlik väljavalitu, Kretchmar ja ta entusiasm, Schildknapp oma hirmuga, et keegi teda vähimalgi määral ära võiks kasutada, Schwerdtfeger oma heas mõttes mitmenäolisusega ja mitmed teisedki kultuuri- ja muiduinimesed, neist mõned nii äratuntavalt  ebaratsionaalselt vastumeelsena kujutatult ("Jah, jah tõesti, nii võib ütelda!"). Sekka pisut salongielu koos oma vaidluste ja austuse, aga ka näpuganäitamiste ja võltslikkusega.

Nagu päris, aga aegalasemalt.

(Huvitav, kas ma üldse oskan olla otsustavalt rahulolematu raamatu pihta ?)

Sellest kui pimedad on olnud ööd ..

Samson and Delilah (Austraalia, programm: panoraam)

Oi mulle meeldivad eristuvad filmid. S&D oli teistmoodi inimestest, teistmoodi kohas, teistmoodi elustiilist, kuid muutumata seejuures võõraks. Ka suhtlemine toimus teistmoodi – milleks sõnad? Peategelane ütles filmi jooksul vaid ühe korra oma nime (sedagi kokutades), kuid väljendamata midagi ei jäänud. D sai küll mitme lausega hakkama, kuid filmi kohta pole sedagi ülearu palju. Sellele filmile nii sobivalt jätan sõnadesse panemata, mida vaatamine mulle andis, kuid mulje on vaieldamatult positiivne.

Pilt on pärit filmi veebilehelt. Seal on neid veel, lisaks mõned korduma kippuvad küsimused koos vastustega.

Andsin hindeks 5. Ilus ja veidralt mõjuv.

- - -

Doktor Parnassuse imaginaarum (Suurbritannia, Prantsusmaa, Kanada, programm: panoraam)

Film, mis on kahtlemata hea ja hoolikalt tehtud, kuid paljude teiste pöffi filmidega võrreldes jättis see mulje ameerikalikust staaride ja rahakotiga löömisest, sekka pisut ameerikamaahuumorit - näoli porri, "pilt tasku" pea äralöömisi jms.

Andsin hindeks 4. Vaadatav-hea, aga ei midagi rohkemat.

- - -

Prohvet (Prantsusmaa, programm: screen international kriitikute valik)

Pisut kurb kui eredaim mälestus filmist on korralduslikud apsakad. Esiteks algus viibis tehniliste probleemide tõttu. Valdavalt usutavasti prantsusekeelne film oli varustatud suurte kollaste venekeelsete subtiitritega pildi peal, inglisekeelseid subtiitreid esialgu üldse ei olnud, siis tulid kuskile kõrgele üles, kust oli neid ebamugav lugeda. Siis nad kadusid ära, tulid tagasi, kadusid ära, läksid sünkist välja, tulid tagasi… jne. Pool tundi vaevalist filmivaatamist, siis jäeti film pooleli, tehti saal valgeks, et küsida stiilis: "Tahate siis näha vaatust teist ? Vaadake!". Mõistan, et apsakaid juhtub, aga korraldajate kala sellegipoolest. S&D ajal apsakad vähemalt ei domineerinud filmi. Ahjaa, film? Polnud paha, aga gängsterid, vangla ja võimumängud ei ole päris minu thing.

Jäi hindamata. Ju ta 3-4 kanti oleks saanud.

- - -

Triaaž (Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, programm: panoraam)

(pilt pärit @ http://triagemovie.wordpress.com/, seal on ka intervjuusid ja muud huvitavat)

Pöffi kava lühikirjelduste järgi minu kõige oodatum film. Tegelasteks sõjafotograafid ja sõda. Viimane polnud küll peategelane, kuid oli sellegipoolest hästi kujutatud – ebaisikuliselt, kuid käeulatuses ka siis kui näib olevat eemal.. Meeldejätmist väärib ka kurdistani välihospitali arst oma steriliseerimist vajava püstoli ja kollaste-siniste lipikutega, loendamas sõdu oma eluajal. Colin Farrell tegelane meenutas pühendumise võlu, jõudu ja ka ohtlikkust.  Ta taandab ennast optika abil reaalsest maailmast väljapoole, kuid see ei tee reaalsust vähem reaalseks. Sel on aega oodata ja valida vahendeid, kuidas oma üleolekut maksma panna. Tugevad murduvad lihtsalt harvem.

Andsin hindeks 5.

Sellest, mis tunne on kaotada ennast..

Kuu (Suurbritannia, programm: eurasia)

Kaitsja ja Mammuti kõrvale veel üks särav teos. Seekord siis ulmeteemadel – kuu ja kloonid. Üsna huvitav on ette kujutada, mis tunne võib olla kogemata teada saada, et sa oled kloon. Nagu masin – kindlat ülesannet täitma, igaks juhuks mitmekordselt dubleeritud.  Avastada ennast keset "näitemängu", mis pidi sind isoleerituna ja töökorras hoidma. Mis saab sinu unistustest ja mälestustest? Need ei olegi tegelikult sinu enda mälestused, heal juhul on need läbi elanud sinu originaal, kuigi ka selles ei saa kindel olla. Kas mäletatu tõesus on üldse oluline? Sinu jaoks jäävad nad ikkagi sama reaalseks, kuigi su elu on tegelikult kellegi teise elu ja tal on sellele suurem õigus kui sul endal..

Huvitav oli näha sama originaali kloone suhtlemas (ja kaklemas). Neil on ilmselt täpselt sama stardiplatvorm, mäletavad paljuski samu asju, mõtlevad samamoodi. Kuid ometi on "elu" olnud alates äratamisest erinev ja nad ON erinevad. Taaskord väike meeldetuletus, et iga päev mõjutab ja muudab meid, kuud ja aastad seda enam. Enesekeskse tõprana meenuvad mulle ka need inimesed, kes ma olen olnud viimase kümne aasta jooksul.. Neid on päris mitu.

Hoolimata vahel tajutavalt tagasihoidlikust eelarvest, oli see film veenev ja ilus. Efektide asemel kandus rõhk sisule, mis kandis selle probleemideta välja. Kiidusõnad saavad ka GERTY (Kevin Spacey häälega, muide) ja soundtrack.

Hindeks 5. Lihtne kuid mõjuv.

- - -

Võimu piirid (USA, Hispaania, Jaapan; programm: 13 valitud teost)

Jarmuschilt ootasin Coffee&cigarettes jätkumist, võib-olla aeglasemat ja ilusaid kaadreid (nagu Dead Man!). Paraku tuli pisut pettuda. Esiteks oli Ateenas heli pisut kehv, neist vähestest dialoogidest ei saanud mitmetest piisavalt hästi aru, sest see oli liiga vaikne ja kerge aktsent viis sisu endaga näitleja habemesse. Hispaania ja muudes mitte-inglisekeelsetest osadest ei saanud muidugi peaaegu mitte midagi aru. Rahvas siiberdas ringi, hilines, lahkus, trampis ekraani ees paremalt vasakule ja siis vasakult paremale. Tädike mu kõrval "nokkis" ja ärkvel olles krõbistas kommipaberiga. Lisades juurde väga aeglase ilma konkreetse loota filmi ja mu kerged peavalu-alged, siis ma olin pissed off ja head muljet ega arusaamist ei tekkinudki. Vana hea internet küll hiljem pisut kompenseeris.

Hindeks 3. Ilus, aga liiga aeglane ja liiga diip minu jaoks.

- - -
10 filmi vaadatud, 6 minna. Tuleb tunnistada, et Pöff on mu üsna ära väsitanud. Õnneks on homme puhkepäev..

Soundtrack: Sõpruse puiestee - Kaotaja

Sellest, et pooled filmid on seljataga..

Täna sain Pöffi planeeritud filmidega täpselt poole peale. 8 vaadatud, 8 veel minna. Äravaadatud said järgmised teosed:

Van Diemeni maa (Austraalia, programm: panoraam)

Kamp vange putkab metsa. Rohkelt metsa ja vett. Ja veel metsa. Väike jõgi, mets ja vihm. Mets. Isegi taevast ei ole ilma puudeta. Kuskil oli ka nälg, võimuvõitlus, paranoia, aga maastik võitis ikka ja jälle. Ma ootasin sellelt filmilt rohkem kui vaid vihma ja puid. Paar ilusat kaadrit, mõni napakas aktsent, mõni üksik sähvatav mõte, aga päris kaasa ei haaranudki.

Andsin 4. Lubas head, aga kõigest jäi midagi puudu.

- - -

Ahv (Rootsi, programm: põhja valgus)

Mida arvata ? Närviline tegelane, tõmbleb üksinda ringi, kihutab mööda linna edasi-tagasi, vahel kõõksub natuke. Käib kodus, kus on verine, oletatavasti surnud naine ja verine, kuid elus poeg.. ja siis tõmbleb veel ringi, kõõksub veel natuke ja ongi film läbi. Mittemiski. Ei tundnud ka midagi. Isegi tühjust mitte.

Andsin 3, ei mäleta mille eest nii palju.

- - -

Mammut (Rootsi, Taani, Saksamaa, programm: panoraam)

Raske on kirjeldada selle filmi haaret. Ütelgem, et see oli väärtustest: tähelepanust, mõistmisest, vabadusest, kohusest, kindlustundest, usaldusest, ainulaadsusest, isegi rahast.. Täpsemalt nende tegelikust väärtusest erinevate inimeste jaoks ja omavahelisest "konkurentsist". Iga indiviidi jaoks on asjad erineva väärtusega ja neist oluliseimate nimel peame me pidevalt pingutama, et neid hoida ja kaitsta. Kui vaja, siis paratamatult teiste inimeste ja ka enda arvelt.

Hindeks 5. Imeline oma lihtsuses ja ilus.

- - -

Põgenik (Prantsusmaa, programm: 13 valitud teost)

Film, mis koosnes eranditult ebasümpaatsetest ja mõistetamatutest tegelastest. Peategelane näiteks oli neurootiline ja rase junkie. Kõrval oli veel raske lapsepõlvega ja "tundlik" omasooihar seltsimees, rohkem kui korra figureerisid ka lambitegelased, kes olid veidralt vaimustunud rasedatest. Whatever! Tüütuks läks ka see vennaste-meloodia pidev leierdamine. Seda lauldi ja mängiti igas veerandtunnis vähemalt korra ja lõputiitrite ajal veel. Ma mõistan, et sel oli ka sisuliselt väike tähendus, aga ülekasutatud oli see vahend niiehknii. Hoolimata tegelaste, sisu ja paari võtte vastumeelsusest oli film hästi jälgitav..

Andsin hindeks 4. Madalama otsa keskpärasus, uuesti ei vaataks.

- - -

Nanjing, elu ja surma linn (Hiina, programm: päike tõuseb idast; tavaline sõda, tavalised inimesed)

Võrdlus "Schindleri nimekirjaga" pani mind pisut muigama ja ootasin haledat allajäämist - nutt'n'hala filmi koos Kangelaslike Märtrite ja muu säärasega. Ei saa ütelda, et ma oma ootustes paljuga oleks eksinud, kuid üllataval kombel päästis filmi ühe jaapanlasest tegelase vaatenurk, kelle läbielamised ei olnud hiinlastest ohvrite omadest oluliselt kergemad. Erinevalt hiinlastest oli tal tihti valik, kuidas käituda ja mida teha. Paratamatus on sellega võrreldes kerge saatus.

Huvitaval kombel jäi tapmine ja vägistamine nii ebaisikuliseks, et väga eredaid emotsioone ei tekitanud. Vähemalt ma tunnen ennast pisut süüdi, et ma nii kalk olen. Ma usun, et selles ei ole konkreetne film süüdi.

Filmist jäi täiesti arusaamatuks jaapani imperiaalse armee motivatsioon sellises ulatuses tsiviilidega üldse tegelda ja hunnikute kaupa naisi vägistada. Mõistetamatu. Eriti see, miks see kõrgema auastmega ohvitseridele nii oluliseks oli tehtud. Sarnaseid (minu arvates) lihtsustamisi  nii sündmuste kui tegelaste suhtes esines mitmeid. Kui teha ajalooline taust ja tegelased vähemoluliseks, siis mis sellisest filmist järele jääb ?
Sellegipoolest oli filmis ilusaid stseene ja pisut kaasa aidates ka huvitavaid mõtteid.

Andsin 4. Eepilisena planeeritud kuid paraku mitte 100% õnnestunud.