Sellest, et foorid on kiuslikud tõprad..

Stseen 1

Ristmik. Pime, õhtu, hilissügiselikult rõske ja külm. Ootan foori taga ja närin jäätist. Mingil hetkel avastan, et paar enne minuga koos oodanud inimest on juba üle tee läinud. Fooris on punane. Ootan, närin jäätist ja mõtlen, et mul peaks olema külmem..
Järsku avastan, et eelpoolmainitud inimesed on lonkival sammul juba silmapiiri taha kadumas, kuid foor näitab mulle endiselt punast, olematutele autodele rohelist.. Kahtlustan oma puudulikku tähelepanuvõimet, kuid igaks juhuks vajutan foori tule tellimise nuppu. Reibas piiksatus ja tuluke vihjavad, et mu soovist saadi aru. 5 sekundit hiljem tuluke kustub, kuid foor näitab mulle endiselt punast. Ma ei viitsi mängida ja kindlaks teha, kumb on ebastabiilsem - kas minu tähelepanu või foorisüsteem. Seega otsustan, et olen liiklushuligaan ja astun teele..

Stseen 2

Järgmine ristmik tervitab mind. Ootan ja vaatan foori, mis loetleb numbreid. .. 5 .. 4 .. 3 .. 2 .. 1 ... Sel hetkel on autodele punane ja kolme sekundi pärast antakse jalakäijatele roheline. Veidral kombel üks džiip kimab minu arvestuse kohaselt oma kollase/punase ajal üle. Mõtlen “kaabakas!” ja astun teele. Silmanurgast vaatan autode foori ja mõtlen, et see roheline valgus küll sobib talle, aga midagi häirib. Nagu ka see ebameeldiv katkendlik krigin-krudin, mis meenutab .. hmm.. näiteks mõõdukalt rahulematuid rehve haakumas märja asfaltiga. See ei olekski ju ristmikul viibides väga ootamatu! Praegu võib isegi natuke libe olla. Vaatan vasemale ja näe – ongi auto! Pidurdab ja lärmab. Püüab vist vältida mulle otsasõitu. Kuradi nolk raisk, niimoodi punase tulega teele hüpata! Purjus nagunii!

- - -

Jäätis ja foorid otsas, kõmpisin pori, jää ja inimeste selgade seltsis koju.

Soundtrack (kuku lahke abiga): Standfast – Carcrashes

“Car crashes deeply shows
A drunkard on the side of the road
People running (running)
Fantasy or reality
Analysis and theories
What does it matter really”

Sellest, et naistepäev väärib unustamist..

Seekord oli siis naistepäev ja lendas kümnete kaupa vihjeid, et kui sa ikka kõigile naistele lilli ei vii, siis sa oled mölakas (ja ei tohiks saada rahuliku südamega jalgpali vaadata). Mina otustasin olla mölakas ja ei soovinud mitte kellelegi head naistepäeva ja kohe kindlasti ei ostnud ühtegi lille.

Küsimus ei ole niivõrd minu hoolimatuses või naiste alahindamises, vaid vastupidi. Oleks solvav, kui sa tuleksid meelde vaid traditsiooniprintsiibi tõttu ja sotsiaalse surve tulemusena ning olla sunnitud vastu võtma “austusavaldused” osavuse eest naisena sündimise näol. Austus ja meelespidamine on ju seda olulisem, et austamise sihtgrupp on kõigest umbes pool inimkonda. Lillede kinkimine ja muu palaganiga kaasaminek on sellisel “tähtpäeval” on solvang kas viijale ja saajale – viijale, kui saaja tõesti eeldab lillede saamist, ja saajale, kui muidu mõistlik inimene tuleb koos teiste 10 pudulojusega, äbarik tulp näpus.

Mõistan, et kunagi oli naistepäeva pidamine oluline, aitas pöörata tähelepanu tõigale, et naised teevad ka tööd ja et koduperenaised on ka inimesed. Jah, 19. sajandi keskpaigas oli naine ja naise töö ehk meestest ja nende tegemistest automaatselt vähemtähtis ja meeldetuletus naiste rolli olulisusest oli ehk omal kohal. Aga praegu? Sama sisukas kui “head aasta 67.-ndat päeva!”..

Järgmisena võiks kaaluda ka teiste kaasasündinud ja levinud füüsiliste tunnuste alusel tähtpäevade moodustamist. Samasse sarja sobiks hästi veel:

• Statistilisest keskmisest pikemate inimeste päev
• pruunisilmsete päev
• blondide päev
• jne.

Oleks ju tore, kui me kõik saaksime veel rohkem tunnustust? Äkki isegi väike riigipüha eriti blondide auks? Või kaotaks üldse tingimused ära ja lihtsalt sooviks õnne kõigile, kes meile vastu tulevad ja jagame kõigile rinnamärke kirjaga “inimene, vist” ..

Soundtrack: Screamin’ Jay Hawkins – I put a spell on you