Sellest, et ma olen õnnelikult jõulud üle elanud..

Punkt üks :
jõul läbi selleks korraks. Jõuluvana tänavu ei tulnud (teinud).

punkt kaks:
rahvatarkus: kui kuus päeva kodus ei ole, siis kodu-kallis on "bloody cold". Alustan igaks juhuks hommikut kütmisega. Seda õilsas lootuses, et pärast koju tulles on siin pisut soojem kui 6 kraadi.

Õhtul ehk kommenteerin griini ja jõulu ja muid asju ka pisut.

Ehk

Sellest, kuidas kultuuriprogrammid päästavad päevi..

Kiire-kiire on koguaeg.. Fortran&MPI vasakul (aaaeeea... eip. eisaaaru. ei viitsi ka enam), magistritöö plaanid paremal (tekib kerge põnevus), ootamatu haak keerukusteoorialt (viimane kohustuslik aine - selle peab koju tooma), järjepidev paanika offitsas (.. sõimama, ei hakka sõimama, ei hakka..) ja kõige selle peale tahaks puhata ja mängida ka. Ja ehk järjekordse MS eksami ära teha.

Nohjah. Vähemalt ei vaeva mind igavus. JA alati saab jõuga aega võtta teiste asjade jaoks. Näiteks täna kohtasin sellist üritust Vanemuise kontserdimajas nagu "Eesti keeled". Ja tuleb tunnistada, et oli meeldiv - selline vaikne chill rahulik muusika.. ainult paar üksikut hetke oli, kus "mida kivi näeb" läbi peksis.. ja uni tahtis tulla. Uni heas mõttes, mitte igavusest, vaid selline "oih, kus ma olen?"-tüüpi nokkimine. Vot. Ma loodan, et sellised kultuurikülastusürituste korraldamine mulle harjumuseks ei saa: EK juba kurtis, et ma olevat aktivist. See ei ole küll räme solvang, kuid igaks juhuks tasub vist muret tunda..

Homme saab jälle tööle minna ja reedel griinile. Kõik teie, kaabakad, kes te ei tule Rakverre (või lähete hoopis Mansonit kaema), olge süüdi! Ja üks Jei J pihta, kes mulle rataste vahel koha organiseeris. Nüüd tuleb veel mõelda, milline raamat griinile kaasa haarata, mis samamoodi hästi sobiks kui eelmise aasta American psycho ;)

Sellest kuidas ma midagi ei vaja..

Pole siia ammu midagi kirja pannud. JA suisa pikka aega pole vigisenud. Ilmselt täna on see päev, kus ma püüan sellekohast linnukest kirja saada.

Tahan ära. Draama ei sobi mulle. Tahan hoopis lihtsaid asju ja usku nendesse ideaalidesse, mille ma olen endale välja mõelnud. Paraku on see ilmselt vanadus, mis tuli, pani käe vaikselt mulle õlale ja sosistas, et ma võiks rohkem mõelda, mida ma tegelikult tahan. Või täpsemalt - mida ma tegelikult vajan. Vägisi tekib tunne, et hullult lahe oleks käed taskusse suruda ja minna, leida omale suvaline Bulgaaria ja vabrik, kus aastake panna loorberilehti kurgikonservidele. Selline "stressless expectation-free zone", kui alatult tarbida Jaye väljendeid (ebaoriginaalsus elustiiliks). Ma ei vaja tervislikku hommikusööki, sooja ahju, terveid pükse, valgeid pilvi, ülikooli, tühivestlusi, elektriarvet, villaseid sokke, hispaania veini, haigeid filme ja neid inimesi siin. Need ei ole olulised.. Sellistel hetkedel võiks Jumal mulle anda ühe vabatahtliku, kellel ma saaksin nina peast ära hammustada kõigi asjade pärast, milles ta süüdi ei ole. Elu ei olegi õiglane, too bad!

Alati on Homme.

Ja kui keegi midagi aru sai siis ..
1) palun vabandust, polnud plaanis
2) sa eksid
3) iseoled

soundtrack: while(true) { ruby tuesday }