Sellest kuidas ma telefoniarveid kohtasin ..

Juhtusin täna üle poole aasta heitma pilku oma telefoniarvetele. See ei tähenda, et ma neid teadlikult ignoreeriks, vaid nad saavad ise endaga hästi hakkama, saavad makstuks ja ei vaja mu tähelepanu. Seetõttu ei hakka ma enamasti ülearust initsiatiivi üles näitamagi ja jätan neile nende vabaduse omi asju ajada. Juhuslikult sattusin üle hulga aja neid jälle piiluma..

Arved näitasid mulle näiteks, et minu septembrikuu arve oli 37 krooni, laterdatud kokku 16 minutit. Oktoobris lasin ennast käest ära ja rääkisin tervelt 26 minutit ja väidetavalt hullasin WAPiga kümneka eest (huvitav, mis oli see 48KB) - tulemuseks kohutav arve 66 krooni. See toob kiirelt kaks mõtet..

Esiteks, telefoniside on tegelikult üsna odav. ja on pidevalt odavamaks läinud, hoolimata inflatsioonist ja elektri hinna tõusust, majanduslangusest, kapitalistlikest tõpraist jms. Miks ometi inimesed ei hõiska Postimehe veergudel, et "tühja sest elektrist, ma vähemalt saan helistada!". Erinevalt näiteks elektrist, aga me ei näi teadvustavat seda, et mobiilside teenuse võimalikkus on meile tegelikult tõenäoliselt rohkem väärt kui meie arvelt välja võib lugeda.. (Elektri hinnast, väärtusest ja nende omavahelisest suhtest võiks muidugi rohkem jahuda kunagi.)

Teine idee on see, et nagu eelpool mainitu suhteliselt tagasihoidlik minutite hulk ka vihjab, siis sellest hoolimata on telefon kuidagi ebapiisav suhtlemise vorm. Kui reaalses elus on sul näod, miimika, kontakt jms, IM abil on sul aega, emotikonid, pildid, logi (olen süüdi - login), siis telefonis rääkimine on minu arvates halvem mõlemast maailmast - sul ei ole näoilmeid ega logi, ainult kerge sund vestluses aktiivselt ja jäägitult osaleda, omamata samas tihti selleks piisavat informatsioonivoogu. Lisaks on telefoniga rääkides alati üks käsi hõivatud ja iga sekund tiksub raha..
See ei tähenda, et ma telefoni oluliseks ei peaks, lihtsalt ma kasutan seda suhtlemiseks vaid siis, kui muid võimalusi ei ole. Ehk taaskord situatsioon, kus võimalus tegevuseks on olulisem kui tegevus ise. Konkreetsel juhul võb see võimalus üksigi vahel maandada ohtralt väga olulisi riske. Sellega arvestamine kipub toimima juba automaatselt.

Seega, eerikupoeg - mitte kui elementaarne suhtlusvahend, vaid pigem kui isikupärane mitmeotstarbeline gadget, mis pakub ajanäitamise, äratusteenuse, lisamälu (memo, kalender, foto) jms  kõrval  ka väikest suhtlusvahendi potentsiaali.

Sellest, et kaabakad on jäävad suurused..

Ajalugu näitab taaskord, et ausus on pigem vice kui virtue, ja mida ma ka ei teeks, leidub alati inimene, kes peab mind selle pärast kaabakaks. Oeh-jah, ei hakka parem üllatust teesklemagi.

Aga..

Rohelised jõulud hakkavad lähenema. Ma pole küll käbedaimate kodaratega aga peaks vist ikka ära kaema. Dark Tranquility on miskit, mida ma tahaks näha. Täna õhtul näiteks taustaks Focus Shift:

I think I just forgot
To pick up the shells
From a recent discharge
And you took the blame
Explanations falter
To ears fallen deaf
Wherever I go I get lost

A reference to something
That both of us knew
A nothing that favors the few
In the darkness electric we see
Of the silence that's spoken tonight

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

Your face is a map I fail to discover
Drowned in the sound, so lost in the order
It's an understated word, the un-breaking knowledge
Interlocked and holding, a stalemate to break
I take hold of the flame that unites
In the silence that speaks to me now

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

I struggle to find the words that negate my meaning
I fail to comprehend what message is given

I decline the sleight of hand that leads to rejection
An attempt to find closure with no sense of pride
Drown the fury and swallow the fire
Drown the fury
Swallow the fire

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

Sellest, et kuuldeaparaat oleks hea..

Ärge saage must valesti aru. Kuulmisega on mul kõik korras. Tähelepanuvõime pole just ideaalne, aga ma kuulen asju. Ja näen asju. Täna näiteks investeerisin aega, et näha filmi Savages (ma parem ei hakka oletamagi, kuidas seda eesti keeles DVD kaanele kirjutada annaks). Philip Seymour Hoffman on juba traditsiooniliselt üle keskmise filmi indikaatoriks, sekundeerimas seekord Laura Linney (kelle nime ma pidin imdb'st otsima).

Filmis oli üks stseen, kus õde-venda ei suuda oma vana isa transportides mingit kraaklemist tagasi hoida ja kuidas vana mees selle peale tõmbab vaikselt kapuutsi sügavamale pähe ja aeglaselt, pilk kauguses, keerab kuuldeaparaadi helitugevust maha, kuni tühijutt tema ümber hääbub vaikseks ja arusaamatuks värinaks.. Oh ilus hetk: lihtne ja efektiivne! Keera aga nuppu ja "maailm ja see on teisel pool"..

Kuna mul sellist imemasinat ei ole, siis pean teisi käepäraseid vahendeid kasutama. Näiteks oma orkestrile rohkem tähelepanu andma. Pealegi - maailm on tagasi tulles alati olemas olnud..

soundtrack: Leonard Cohen - Boogie street

Sellest, et aktivism hiilib vaikneolemisele konkurentsi pakkuma..

Aktiivsed inimesed minu ümber tekitavad ajendi ka ise pisut aktiivsem olla.. Mitte nii aktiivne, et kluppi minna, aga ma mõtlesin tõsiselt hilisõhtuse seansi peale: Saag V . Esimese kolme osa peale mõeldes, peaks see suurelt ekraanilt üle keskmise mõjuv olema. Seda küll õilsas lootuses, et sari pole politseiakadeemiaks ära läinud ... Kuna aga pakuti ka alternatiivseid ajaveetmisvõimalusi, siis kino jäi täna ära ja lükkub ilmselt järgmisse nädalasse. Siinkohal üleskutse: kui keegi oleks nõus seltskonda pakkuma, siis tehkem sobivalt häält. Seltsis segasem ;)

Tagasiteel koju mõtlesin tõsiselt ka rokiklubist läbi astuda, kus pidavat keski Talbot ja Smõuk esinema. Paraku soovitas padi mu kõrvade vahel vastavat ust mitte märgata ja sealt oma uru poole edasi kooserdada. Kui mitte Homme, siis Kosmikuid lähen küll rokiklubisse kuulama. Selline üritus nimelt tulemas: 


Soundtrack: Dead can dance - Host of Seraphim
(meenutades eilseid filme The Mist ja Cloverfield)