Sellest, et keskendumissõltlasi on mujalgi..

Pole ammu raamatutest kirjutanud. Kuna ma olen nii konservatiivne, et ei saa traditisioone murda (mis on ka huvitav teema, aga sellest paraku praegu ei heieta), siis kommenteeriks põgusalt ühte hiljutiloetud raamatut:

Iain M Banks “The player of games”

Loomulikult ei olnud see mu esmakohtumine selle teosega, kuid esimene kord inglise keeles lugeda. .. ja esimene kord OMA raamatust lugeda. Ma tean, et see viimane argument on uuestilugemise ajendiks pisut ebaratsionaalne, kuid õige friik leiab igale veidrusele põhjenduse. Näiteks minu jaoks on raamat pärast ostmist minu oma alles siis kui ma olen seda lugenud. Raamat ei ole vaid sõnad, mille see või teine autor on kunagi kirjutanud, vaid midagi enamat – kaaslane. Õiguslikult võib see pärast ostmist olla küll minu, aga kuni ma ei ole piisavalt palju aega temaga koos veetnud, on ta külaline. Võõras. Mistõttu ma tegelikult tunnen pisut ebamugavust, et päevalehe sarja ajal sai raamatuid ostetud kiiremini kui ma neid lugeda jõudsin, osa on siiamaane lugemata ja see teenib mult regulaarselt iseendale peavangutuse ja etteheitva kulmukortsutuse.

Kuna eelmisest Mänguri lugemisest oli mõnevõrra palju aega möödas, siis ma oluliselt palju detaile ei mäletanud - mälu puudumine on vahel eeliseks. Mitmed pildid ja momendid olid väga tuttavad, kuid huvitav oli sellegipoolest. Mis mulle Banksi teostes alati on meeldinud on see loomulikkus, millega kujutatakse harjumuspäratuid asju. Mitmed ulmekirjanikud on oma futuristlikest gadget’itest ise nii vaimustusest, et need saavad rohkem tähelepanu kui peaks. Banksil sellega probleeme ei ole ja olgugi, et maailmad on alati veidrad ning täis veidraid asju ja kombeid, siis Banks käsitleb neid nii loomulikult ja möödaminnes, et need täiendavad käsilolevat lugu. Seejuures teevad seda hästi.

KR rõkkas selle raamatu kohta (kergelt liialdades), et seda võiks pidevalt lugeda (piibliks?). Kahtlemata oli tegemist hea lugemisega, aga nii sügavat muljet see mulle ei jätnud, et kohe uuele ringile minna. See ei ole 10 lk kaupa lugemise raamat, kuid paraku selles rollis ma teda tarvitasin. Need, kes võtavad selle raamatu ette ja saavad kohe kaanest-kaaneni läbi lugeda, saavad loomulikult palju parema elamuse. Seda efekti võimendaks ka minu arvates peategelase üks põhiväärtuseid – keskendumisvõime, mis jätab kogu muu maailma väljapoole, lahendamaks vaid konkreetset mängu/probleemi/ülesannet, seejuures lahendus ise osutub vähemoluliseks kui selle leidmise protsess. Sellise keskendumise saavutamine on ilus, see on ülim tunne ja Banks andis seda päris hästi edasi. Raamatulugemisel samaväärne keskendumine suurendaks seda äratundmist veelgi..

Ei saa ka jätta mainimata raamatus esinevad huumorit, mille parimateks pärliteks olid minu arvates pea kõik nüansid drone’ide ja Mind’idega seoses. Näiteks laevade nimed on juba väärtus omaette, näiteks:

• Just Read The Instructions
• Limiting Factor
• Gunboat Diplomat
• Unfortunate Conflict Of Evidence
• So Much For Subtlety

Mingi kogumik culture-sarja raamatutes kasutatavatest laevanimedest on ka wikis.

Loomulikult Banks kaldub vahel ka pisut brutaalsustesse, aga see on vist osa stiilist ja ei ole üldjuhul häiriv. See on umbes nagu vägivald mõnedes koomiksilikes filmides  (Sin City, Pulp Fiction jne).

Kulmukortsutuse teenib ära ka veel üks Culture-sarja raamat, mis riiulil (ah, keda ma petan? pärandal!) oma järge ootab..

Soundtrack: Alien Ant Farm - Attitude

Sellest et augustiks saab eeltööd teha..

Kus on eesti suvi? Ei taha seda praadimisilma, tahan 20 kraadi ja tuult ja regulaarseid sademeid. Juuli on olnud liiga surmpalav, et puhatagi. Kontoris on vähemalt konditsioneer..

Vigin tehtud, nüüd reklaam. Lopez tuleb augustibluusile.. Olen siin mõned päevad kuulanud ja tõsine WOW-efekt: ta on hea, kiire, kuid meloodiline. Steve Vai meets BB King. Nagu Jimi Hendrix aga parema vokaaliga. Erinevalt teistest nobenäppudest näib ta suutvat ka kiiresti mängidest ikkagi lugu mängida, mitte lihtsalt võimalikult kiirelt sõrmi liigutada. Wow. Ootan augustit.

 

Btw, kui keegi tahab ühineda Haapsallu minekul, siis andke teada, ruumi on. (Ja ei, ma ei siuna praegu).

sountrack: slow blues, ofc.

Sellest, et teletupsumaa sai viienda linnukese ..

Aastast 2006 olen igal suvel ennast ühel juulikuu nädalavahetusel Vana-Vigalas Hard Rock Laagris leidnud,  kus karvased ja sulelised kogunevad ja kaks päeva mängitakse ohtralt elusat kurimuusikat. Nii ka sel aastal, hoolimata jalgpalli MM veerandfinaalidest ja tavapärasest mõnevõrra vähemhuvitavast esinejate nimistust – olin kohal.

 

Seekord oli siis lineup selline:

REEDE, 2. juuli 16:00    Paean    17:00    Saviours (usa) 18:00    Goresoerd    19:00    Black Cobra (usa) 20:00    Evestus    21:00    Pedigree 22:00    Weedeater (usa)     23:00    Demonical (swe) 00:00    Finntroll (fin)

LAUPÄEV, 3. juuli 12:00    Kantor Voy     13:00    Lassie The Cat (lat) 14:00    Sõjaruun    15:00    Cantilena 16:00    One Dollar Project     17:00    Ocularis Infernum (lat) 18:00    Crionics (pol)     19:00    Recycle Bin 20:00    Mad Sin (ger)     21:00    Throes of Dawn (fin) 22:00    Metsatöll    23:00    Horricane 00:00    Mayhem (nor)

Positiivset sel aastal ?

Ilm – suurem suvi kui Eestile enamasti antakse. See on kusjuures igal aastal nii olnud, et Tartust lahkudes ja teel sajab vihma ja kohapeal on suvi. Sel korral isegi nii suur suvi, et ma isegi hetkeks kartsin, et rohkemeksponeeritud kehaosad nagu nägu ja käed võiks ära põleda.. Mingi päikesekreemi kasutama ma ju pea kunagi ei vaevu :P

VIhm oleks muidugi ka tore, aga niiväga kui mulle ka meeldiks mudas hullata, ei tundu see mitte universaalselt hea. Eriti kui vihma peaks tulema kõik 2,5 päeva järjest, mis vist juhtus kunagi Rabarockil..

Väike valik positiivselt meelde jäänud esinejatest:

• Saviours – Usa punt, kvaliteetne ja samas kuidagi pretensioonitu. Just selline  kraam mida laagrist ootaks.
• Weedeater – taas USA. Kui imago kahtlane meelemürgilembus kõrvale jätta, siis sound oli mõnus. Mittekiire ja jõuline – that’s the way I like it. Ehe näide sellest, et kolm instrumentalisti on täiesti piisav ja ei ole vaja kuut kitarristi üksteisest üle mängima..
• Evestus – päris mitme bändi korral häiris mind eristumatus lambisuvalisest mörr-bändist, siis Evestusel sellega ilmselgelt probleeme ei olnud. Lisaks napakale muusikale (dramacore :P) olid tegelased ka show’ga vaeva näinud, tehes näiteks rohkem kostüümivahetusi kui läti eurolaulikud, püüdes tähelepanu lugude vaheaegadel vaheshow’dega, jagades publikule nänni jms ;) Väga fun!
  
• Kantor Voy – rahulikum bänd teise päeva alustuseks, soliidne lead-kitarr ja päris hea sound. Peaks täitsa kunagi lisa uurima.
• Metsatöll – No ei saa ikka maha salata, et töll on kvaliteetne live-band. Seekordne live oli imho minu nähtuist üks viimaste aastate õnnestunumaid.  Hea tasakaal vähetuntud ja vanade lugude vahel. Kui isegi nende halval päeval suudavad nad ok olla, siis õnnestunuma live korral on nad suisa meeldivad. 

Negatiivset ?

Ma ei hakka siin praegu näpuga näitama ja siunama nende inimeste pihta, kes ära hüppasid ja tulemata jätsid, kuigi võiks. Vähemalt autosse leitud suvalised asendus-kuriinimesed olid täitsa toredad. Samuti oli traditsiooniliselt kohal KK oma peredega, kes sisustasid ka paar hetke..

Mayhem – nii “norra metal” kui olla saab, kirikupõletamiste, pealuude, poomisnööri, vere imiteerimise jms. Muusikaliselt üsna mittemidagiütlev. Seda kurvem, et algselt tulema pidanud Rotting Christ tundus palju-palju huvitavam. Dämit.

Fotod. Kui eelmisel aastal oli võimalik karvastest mööda hiilida ja otse lava eest oma pildid teha, siis nüüd seda õnne enam ei olnud ja pidi pildi saamiseks rämezuumiga läbi käte-peade-juuste trügima. Loomulikult jättis see jälje teravama pildi saamisels vajalikule avale/säriajale/ISO’le ja paljud lootustandvad kaadrid läksid pisut vasakule ära. No samas on Kaidost ka võimalik aru saada – press on profid ja muud on ju lihtsalt turistid. Pööbel tulebki hoida tara taga ..

- - -

Selleks korraks siis seljataga. Huvilised kaegu ka teisi pilte @ skydrive:

View Full Album

Järgmine muusikaline laagripeatus ilmselt Augustibluus & Haapsalu, pilet istub mul juba laual. Praeguse seisuga on potentsiaalsetele kaashuvilistele autos veel ruumi. Kes on huvitet, see andku teada..

Sellest, et on jagada kutsikaid..

Õel on maal hetkel rohkelt koeri. Rohkem kui pikas plaanis oleks mõistlik või jaksaks toita. Nimelt õnnestus teenekal esikoeral maha saada 7 kutsikaga, kellele oleks nüüd vaja uut omanikku .. kuulujuttude järgi on 3 jaoks huvilised olemas, aga päris mitme saatus on veel ebamäärane.

Täpset vanust peast ei tea, aga väga enesekindlalt nad ringi veel ei jookse, tatsavad ema läheduses – karvased kohmakad pätakad.

.. ja traditsiooniline üleskutse: kui sa tead kedagi, kes võiks olla huvitatud, siis jaga sõna/linki. Ma jagan hea meelega vastu omaniku telefoninumbrit/meiliaadressi.

Esmanädalaid veedavad need pätakad üsna Tartu lähedal - Tabivere vallas.

Veel klõpse pesakonnast ja esivanemast siit albumist.