Sellest, kuidas ma pliiatseid ei tahtnud..

Avastasin eile, et mul on Apollo 500 kr kinkekaart, millel veel vaid mõned päevad aegumiseni jäänud. Lippasin siis poodi ja valisin kaks raamatut. Sõrmuste sarja teise raamatu (eestistamata nimedega versioon!) ja ühe William Gibsoni raamatu. Summa kokku 450 kr.

Müüjale ei andnud kuidagi rahu, et ma tahan 50 krooni "raisku" lasta. Ma küll kinnitasin talle, et mul ei ole midagi selle vastu kui Apollo selle raha saab. Aga ma pidin sel teemal pikemalt suhtlema:

Jah, ma tean et see on 50 krooni.
Ei, ma ei soovi taskumärkmikku.
Ei, ma ei soovi ka pliiatseid. Las ta jääb.
Ei, ma ei soovi kalendreid.
Jah, ma tean, et 50 krooni on suur raha. Sellegipooest.
Jah, tõesti ei soovi kirjatarbeid.
Ajakirju ? Aagh, hea küll, teil "Tarkade klubi" on ?
Jah, ma tean, et 5 krooni jääb üle.
Ei, ma ei soovi tindipliiatsit.

Aega võttis, aga ma sain oma kaks raamatut kätte. Läbitud situatsioon oli pisut tüütu, kuid huvitav sellegipoolest - ettevõte pingutab kõigest hingest, et loobuda väikesest lisakasumist ja püüda anda kliendile maksimaalse kasu. Omamoodi armas ja julgustav, hoolimata sellest, et nende ja minu nägemus kasust oli pisut erinev.

Paraku mul oli tõesti sellest 50 kroonist üsna ükskõik. Selle eest ei näinud olevat võimalik saada ühtegi raamatut, mida ma oleks tol hetkel tahtnud. Need, mida ma oleks tahtud, oleks nõudnud lisaraha ja seda lisaraha ma oleks hea meelega kasutanud raamatute ostmiseks mõnel teisel päeval. Raamatute ostmine ei ole minu jaoks vaid raamatu kojutoomine, vaid sündmus. Sündmus, mis teeb tuju paremaks, sest ma tunnen kuidas head asjad tulevad haardeulatusse ja avardavad mu võimalusi sobival hetkel tundideks (paremal juhul päevadeks) "ära kaduda". Kaks raamatut korraga osta on juba tuju laristamine.

Pealegi, on nõme klammerduda ja väärtustada elukvaliteeti mittemõjutavat rahasummat rohkem kui tunnet, et mis mul on, on piisav. Ma ei vaja rohkem asju lihtsalt selle pärast, et nende saamine on võimalik. Oluline pole mitte asjade hulk, vaid see, et need oleksid õiged ja head.

Sellest, kui tore on vihata..

Kui ma juba juhtusin üle mõne aja Orkutiringil olema, siis sattusin ka kommuuni  "Eesti rämpsmuusika vihkajad" ning ei suutnud taaskord mäletada, miks ma seal liige olen. Ilmselt selle pärast, et anda oma tuhandiksenti väitmaks, et Eestis on artistidelt nõutavate oskuste alampiir mõnevõrra olematul tasemel. No, what can you do, isikuvabaduse osa on ka õigus ennast realiseerida näiteks muusikuna. Andkem neile andeks ja palvetagem, et ühiskond ebaõnnestunumaid liialt ei julgustaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida .. ;)

Hoopis võttis hinges kripeldama see pointless keksimine ja artistide mustamine eelpoolmainitud kommuunis. Kas Bedwetters on meinstriim? Niki on loll ? DAgö on wannabe-muusika? JaagupKreemEiOskaLaulda? Homenjal on aktsent? Hu on liiga tavaline?
Loomulikult toob see kaasa vastuvigisemised, et "oi, miks Cool D on sellesse nimekirja pandud", "Aga The Sun on ikka palju magedam kui vennad Johansonid" jms.
And so on and on and on..

TÜÜTU ja SISUTU on sõnad, mis kargavad selle peale pähe. Ilu on vaataja silmades ja mõte on kuulaja kõrvades. Mulle ka Meie Mees ei meeldi, aga minu arvates on loomulik, et kui leidub inimesi, kellele see meeldib, ja kui nad kuulavad ja kargavad selle taktis kuskil minust eemal, siis palju õnne neile, et nad on vastastikku üksteisele kasulikud. Argumenteerimata bashimine tolles konkreetses foorumis on paraku vaid fleimimise koht, kus mitte-väga-mõtlevad isendid saavad oma ego paitada : sa pead ju olema ikka way cool ja erinev (loe: eriline), kui sa meinstriimi nii innukalt vihkad ja võimalikult paljusid muusikuid suudad avalikult (ja seejuures saamatult) maha teha. Tore, et neil on nii tore hobi ja nii palju aega sellega tegelemiseks! Jei!

Analoogia pealt meenuvad mu "topeltstandardid" ja tõsiasi, et ma sageli eelistan näiteks aktiivsete trance'i-huviliste isenditega omal initsiatiivil lähedalt mitte suhelda. Usun siiralt, et see ei ole märk minu erilisusest ega popist meinstriimivaenulikkusest, sest ma ei lähe neile seda näkku karjuma ega kriibi pimeduse varjus võtmega nende bemmi uksele oma Ülimat Tõde. Pigem on see minu vabadus suunata oma kogemusi meeldivamate poole. Nimetage seda eelarvamuseks kui tahate, kuid mina eelistan sõnu "kogemus" ja "tõenäosus". Neist "topeltstandarditest" peaks kunagi veel heietama. Imho on see naljakas mõiste ja potentsiaalselt naljakas on seda tõsimeeli kasutada ;)

------
Hmm. milline peaks olema hea vaste Orkuti mõistele community? Mina kasutan jõhkralt ja alatult sõna kommuun, mis annab küll asjale pisut teise varjundi, aga on vähemalt kõrvuti sõnaga "orkut" piisavalt arusaadav ja mugav käänata. huvitav, kas on paremaid alternatiive ..

Sellest et vahel tuleb asju ümber hinnata..

Käesolev nädal on tõe nädal. Pidevalt selgub mind ümbritsevate inimeste kohta omadusi, mis seni varjul püsinud või vähedomineerivad olnud. Neile, kes tahavad minuga suhelda (ei, väike rumal juhukülaline, sa EI pea tahtma minuga suhelda. .... Ei, väike rumal juhukülaline, sa EI pea selles veendumiseks 10 postitust aiaaugust rääkima. .. JAH, väike rumal juhukülaline, sa võid lihtsalt minna delfit lugema.), järgnevalt pisike õpetussõna ehk loetelu asjadest, mille peale ma ehk teiega suhtlemist väga ei pruugi väärtustada:

• Solvumine
  Kui keegi solvub minu pihta põhjuseta või eriti silmatorkava-kõrvakarjuva (loe:halva) põhjendusega ja plaanib seda kuidagi häirival moel välja elada, siis on täiesti ilmne, et  ma ei taha temaga sel ajal suhelda. Loe ka punkte Labasus, Lollus, Draama.
• Labasus
  Palun, räägi, kuidas sa kellelegi "molli sõitsid" või näita kui osavalt sa oskad tänaval pudelit puruks visata või räägi iga päev teemadel "your favorite ____ sucks" või süüdista kedagi asjades, milles nad süüdi olla ei pruugi, või vaimustu rõvedatest piltides ja edasta neid teistelegi või ..
  Ma parem ei jätka seda loetelu, enamik meist tunneb need seigad ära kui kohtab.. ja püüab ASAP unustada.
• Lollus
  On aktsepteeritav, et leidub palju fakte, mida sa ei tea, ja asju, mida sa ei oska. Mitte keegi ei tea kõigest kõike. Samuti on aktsepteeritav, kui sa ei saa asjadest aru, kui neid sulle käigult läbi tuule-telefoni-pitsa (või muul keerulisel moel või ebamugavas keskkonnas) seletatakse. Lollus väljendub pigem selles, kui sa ei suuda mõista implikatsiooni ja ekvivalentsi erinevust (sisuliselt, sõnu võid mitte teada), seda et fakt A kohta ei pruugi kehtida B kohta jms. Lollust on märgatavalt raskem tuvastada kui labasust ..
• Solvamine
  Solvamine on tegelikult ok. Lase käia, kuid tea, et solvumine on solvuja probleem ja solvajat ei saa süüdistada solvamises kui sellises. Kui solvang (misiganes kujul see ka ei ole) solvatut häirib, siis üldjuhul tähendab see seda, et solvajal oli õigus, aga sa ei taha seda tunnistada või laiemale avalikkusele edastada. Vahel juhtub ka stsenaarium 2: solvajal ei ole küll õigus, aga fakt, et ta ilmse valega solvata üritab võib sundida solvajat ümber hindama. Tasub märkida, et see, kas solvajal on õigus või mitte teab solvatav solvajast enamasti märgatavalt paremini ja solvajale SAAB vastavalt olukorrale ette heita labasust või lollust.
• Draama
  Taas ehe näide sellest, kui loomingulised inimesed oskavad olla. Minu senine praktika näitab, et kui keegi loob tühjalt kohalt mingi probleemi, siis suudab ta neid tekitada ka hulgim. Enamasti kehtib ka ebameeldiv tõik, et ta hakkab SIND nendesse värskelt väljamõelsud probleemidesse kaasama ja ehk isegi ootab, et sa reageeriks neile kuidagi. Sellist tegelast on näiteks kirjeldatud õpetlikus teoses Things Rachael and I argue about (täh lingiedastajale). Draamavaba elu on lihtsalt niivõrd mõnusam .. miks inimesed seda ei mõista ? Sport, maivõi.
  Btw, märterlus on üks häirivamaid draama alaliike. Ma ei talu neid aktiivseid wannabe-kannatajaid!
• Ärakasutamine
  Seda esineb nii harva, et pole ehk siin kommenteerimist väärt. Või siis ma ei saa aru ? Hmm. Kui ma ei saa aru, siis ei ole ärakasutamine ;-)

Antud loetelu ei ole kindlasti lõplik, sest universum suudab toota määramatuses koguses rohkem ebameeldivusi kui oleks võimalik loendada, veel vähem kirja panna.

Draama vältimisega seoses meenub ka üks õpetlik katke filmist (või ka raamatust):

Patrick Bateman: I don't think we should see each other.
Evelyn Williams: But your friends are my friends and my friends are your friends. I don't think it would work. You have a little something...
Patrick Bateman: I know that your friends are my friends and, uh... I thought about that. You can have'em.

Kontekst on täiesti erinev, aga oluline on punchline: "You can have'em". Ma ei vaja draamat, lollust ega labasust jms.. Ja mulle ei valmista probleemi nende vältimiseks loobuda ka mõnest positiivsemast nüansist.

Kunagi saan mahti siis tekitan tasakaalustamise huvides nimekirja asjadest, mille peale ma väärtustan teiega suhtlemist veelgi rohkem kui enne. Aga mitte täna. Ma olen juba niigi hoogu sattunud..

soundtrack : õhtune kontori vaikus (näritud kondi aaaeeeglaane krõbin?).

Sellest, millest Imre mõtles Tartuff'i viimasel päeval..

Tartuff siis selleks korraks läbi. Tuleb rahulolevalt möönda, et jõudumööda sai filme vaadatud (vist 17) ja isagi mitu head või õpelikku linateost nähtud. Reekojaplatsi filmidest sai vaadatud täpselt pooled, enim meeldnuiks "Ükskord" ja "Veenus" - esimene ja viimane film ;) Stiili poolest tahaks ära märkida ka "Loomu poolest metsikud", mida ma tahan kunagi kindlasti näha ka nii et ma ei peaks pidevalt mõtlema sellele kui külm mul parajasti on. Samuti oleks abiks kui ma ei peaks filmivaatamise ajal nägema liigjoogiseid mõttetuid sägasid mölisemas, konisid maha loopimas, värava najal urineerimas jms. päh.

Religioonifilmidest jäi ainult kaks filmi vaatamata: mina ei ole ju süüdi, et mul on tööjuures nii-hirmus-huvitav (panna või mitte panna jutumärke?), et ei taipa kella vaadata. Igatahes märgiks ka ära paar õnnestunumat teost..
Näiteks "Hamburg Lectures" üllatas kõige rohkem. Seda nii stiililt, mis jätab linklaterigi seljataha (üks mees loeb paberitelt kõnet 2,5h. vaevalt liigutab ennast..) kui ka sisult: koraani tähtsus moslemi jaoks, selle lihtsus, karmus ja rakendatavus islamiriigi relvana uskmatute vastu. Pisut veider on kuulda, miks koraan ei keela moslemil mind tappa või omastada minu vara (k.a. naised-lapsed).
Meie. ja Nemad.

Meeldivate üllatuste sekka kannaks ka filmi "Devils playground", mis tõstis amisheid minu silmis märgatavalt: lihtsus, valikuvabadus, usaldus. Nende tehnofoobsuski on mõistetav ja isegi pisut imeteldav. Lihtne ja hästi jutustatud lugu, informatiivne pealekauba.

Ilmselt peab mõnda aega veel mediteerima saadud informatsioonil, kuid ma olen üsna veenunud, et minu religioonitolerantsi määrab küsimus vastava religiooni suhtumine enda ja teiste vabadusesse valida. Kuni religioon tegeleb iga inimese sisemusega, muutmisega või muutumisest hoidumisega, ma aktsepteerin seda.. veenvamaid ehk kiidan heakski. Kuid need, kes tahavad muuta maailma või teisi inimesi, ärritavad mind ja tekitavad paranoiat. Lolle ärakasutamiseks ja ärakasutama leidub alati ja igal pool. Murettekitav. Mul on hea meel, et ma elan domineerivalt ilmalikus riigis ja et mul on olnud religioonisunduseta kasvatus ja haridus.

Kunagi heietan ehk veel pisut ühest kindlast poliitilisest testamendist ja selle tähendusest ja mõjust ühele kindlale indiviidile..

Ööd.