Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

Täna külastan tumedat kaaslast. Yann Tiersen ja A ton etoile juhatasid mind tutvuma bändiga

Noir Desir

See on bänd, mida on kirjeldatud 90-ndatel kui ühte prantsuse roki säravamat. Ebaoriginaalselt on nemadki nooruses teinud punki, kuid liikunud iga viisaastakuga viimistletuma muusika suunas. Album 666.667  Club (1996) on juba päris hea ja Des Visages  Des Figures (2001) on juba särav. Väga särav. Ausalt üteldes, ma olen lummatud.

Alltoodud lugu on ehk üks kergemini kummitamajäävaid. Kaasa teeb ka Manu Chao. Artist, kelle haipimisega ma muide omal ajal kaasa ei läinud..
 

Pärast väikest googeldamist selgus ka põhjus, miks uut materjali pärast 2001. aastat pole eriti tulnud.

Nimelt aastal 2003 peksis solist Bertrand Cantat surnuks oma partneri, näitlejatar Marie Trintignant’i. Mitte kogemata, kohtus arvati, et ohvrit löödi vähemalt 19 korda näkku ja ta leiti 7 tundi hiljem, koomas. Cantat sai 8 aastat ja suhtevägivalla näidiseksemplariks.

2007. aastal vabastati Cantat ennetähtaegselt hea käitumise eest. Otsus, mis sai vastakaid emotsioone – toetust muusika austajatelt ja kriitikat neilt, kes pidasid õiglaseks karmimat karistust. 2009. aastaks lubati Noir Desir uut materjali, mida aga ei tulnudki.

2010. aastal poos ennast üles Bertrand endine abikaasa Katrina Rady. Cantat ise magas samal ajal mõni tuba eemal. Katrina Rady’l ja Cantat’il on ka kaks alaealist last Marie Trintignant juhtumi eelsest ajast. 

Ei ole selge, mis roll Bertrand Cantatil selles enesetapus oli, kuid on tõenäoline, et Noir Desir endine solist on damaged goods.

Seda kinnitab ka novembris 2010 tehtud avaldused, milles 30 aastat koos Cantat’ga musitseerinud Serge Teyssot-Gay tõdeb, et koostöö katkeb, põhjuseks "emotional, human and musical differences". Päev hiljem on Noir Desir ka ametlikult laiali läinud.

2003.-nda aasta eelset meenudes: L'Agora d'Evry 2002 live Des Visage Des Figures materjaliga..

soundtrack: the obvious.

Sellest, et raamatud saadavad mind kambaga..

Aasta alguses passisin kuskil ja arutlesin omaette e-raamatute idee üle ja leidsin, et ei ole ühtegi head põhjust paberi külge klammerdumiseks. Paber on küll vahel tore, näeb riiulis hea välja ja lõhnab hästi, aga kogu see tiraaži ennustamine, trükkimise kulu, jaotusvõrk, transport, ladustamine – see kõik on ju niivõrd ebaefektiivne, mõttetu ressursside laristamine ja heade asjade leviku takistamine.

Kogu oma e-raamatukogu saad aga seljakotis mugavalt kaasas kanda, sekunditega varundada ja otsida-leida midagi uut lugemiseks kasvõi laupäeva öösel kell 01:19. 01:20 juba tegeleda lugemisega.. Idee on ju nii ilus, et lihtsalt TULEB e-pöörduda.

Igatahes, guugeldasin end riistvara osas pooleks. Ei taha wifit, värve, näritud õuna, kilode kaupa plastmassi, klaviatuuri, ussimängu ja muid mõttetusi. Selgus, et väga konkreetselt tahan seda - Sony PRS-650, mille puhul kõik (peale hinna :P) näis hea. Leidmine küll eestis väga kerge ei olnud, kuid mõned partiid vahel ikka jõuavad ka kohale.

Video: onud internetis näpivad sama liiki isendit..

Pilt on ilus ja lugeda tõesti sama hea kui paberit. Puudustest tooks välja vaid konkreetse isendi tugiteenused. Nimelt Sony raamatute arvutiga sünkimise programm on pisut värdjas. Õnneks seal eriti aega veetma ei pea ja ta on ka piisavalt minimalistlik, et asjad tehtud saaksid - “võta kõik failid sellest kaustast”  ja “sünkroniseeri”.

Teine  miinus on see, et Sony oma raamatupood toimib ainult USA & Kanada residentidele. Õnneks vahet ei ole, sest ega ma neile oma infot väga anda tahtnudki ja DRM’iga raamatuid on plaan nagunii rangelt boikoteerida. Seejuures My Sony registreerimisel EI OLNUD võimalik asukohamaaks Eestit isegi valida, sest nad leidsid, et ma olen Lätis. EI mingit vaidlemiskohta, sest nemad ju teavad paremini.

Kõik, mis puudutab lugemist on aga väga mõnus ja nädalaga on mul paarkümmend raamatut juba igapäevaselt kaasas, üht-teist loetudki.

DRM-ita raamatuid leiab ka. Senikohatuist parimad ettejäänud kohad:

• Project Gutenberg – avalikus domeenis olevaid tasuta e-raamatuid, sh palju klassikat.
• FictionWise – Barnes & Noble company raamatupood, kus leidub ka uuemat-popimat kraami. DRM-vabad asjad on tähistatud märgendiga “MULTIFORMAT”.
• SmashWords – Lightweight e-raamatute kirjastus-pood. Indie, aga leidub ka päris huvitavaid asju.
• + eestikeelne kirjandus @ DIgikogu, kriso, Rahvaraamat, Apollo jm. Valik on neis vist identne. Btw Eesti e-kirjandus on DRM-vaba EPUB, jee!

Eriti poppe mitte veel surnud kirjanikke on ilma DRMita küll pisut keeruline leida. Näis. Ei ahvatle ka purjedega abimeeste kasutamine, aga alternatiive napib.. Oh, kust ma Banks’i saan ?!

Ehk kunagi kilkan ka loetud teostest (ja sõiman põhjalikumalt ja emotsionaalsemalt DRMi).

Soundtrack: Noir Désir - Si rien ne bouge

Sellest, et Kingpool näitab teed..

Mõne päeva eest osutas üks tähelepanelik kaaskodanik, et mul on raske elu – pole raha terveid saapaidki muretseda. Eelmisel kevadel juhtusin talle demonstreerima, et minu saapaid ei tasu märja ilmaga kadestada ja näitasin, mitu sõrme aukudest korraga läbi mahub. Aastajagu hiljem on seisukord veelgi õhulisem. Ajend Sitsiiliassesõiduks jalaga katsuda..

Eestimaisest regulaarselt ligasest ilmast hoolimata ei vaja ma tingimata veekindlaid saapaid. Täiesti kindlalt ei taha ma suvalisi uusi-terveid ja ka vähemsuvalistesse suhtun kahtlustavalt. Uus või terveolemine ei ole piisav, ma tahan midagi muud. Mõned võivad ju head välja näha ja üksikud ehk meeldivad katsudagi olla, aga kui ei ole seda usku neisse.. Uutel on ikka mingi poe- ja pakendilõhn man’ ja pole kuigi selge, kuis passib, kust paindub, kust torgib ja kust toetab. Õige arusaama saaks alles värske omanikuna päevi, öid, kilomeetreid ja vihmasahmakaid eemal.

Kuidas teada, mida sa tahad ja mis on hea, aga vältida valedesse saabastesse hüppamist ja enda uputamist väheväärtuslikesse asjadesse ja kogemustesse?

Seega lihtsam on praegu veel usaldada hetkel kasutatavaid vahendeid nende ilmsetest puudusest hoolimata. Säilub võimalus teha kunagi intensiivset luuretööd, näha vaeva ja leida midagi head. Miskit, mis lööb silma särama, on minulik ja koostööaldis.  Loodetavasti juhtub see enne, kui tallad mõnes koledas kohas otsa saavad ja ma pean valima sokkides lompides kekslemise ning laadapäevadel plastmassist jõulukaunistuste ja peldikuharjade vahelt  leitud numbri jagu liiga väikeste kalosside vahel.

Soundtrack: Bullfrog Brown – Road