Sellest, et tegelikult olen ma ka psühhopaat..

Räägivad sellist asja:

Disorder	Rating
Paranoid:	Moderate
Schizoid:	High
Schizotypal:	Moderate
Antisocial:	High
Borderline:	Low
Histrionic:	Moderate
Narcissistic:	Very High
Avoidant:	Low
Dependent:	Low
Obsessive-Compulsive:	High
-- Personality Disorder Test -- -- Personality Disorder Information --

See pisut kutsub üles kaitsekõnet pidama ;) Nartsissismi Very High saamine üllatas mind ennastki pisut. Ärge muretsege, tegelikult ei pea ma ennast mitmekülgseimaks, ilusaimaks, targeimaks ega osavaimaks. Küll aga ei raiska ma oma aega ja tähelepanu inimeste peale, kes ei vaevu või ei oska käituda vastavalt mõnedele lihtsatele tavadele. Antisotsiaalne skisoid ja obsessiiv-kompulsiivsus ;) Kõigist neist kirjeldustest ma võtaks vaid pool .. Kunagi mahti saan, siis ehk heietan pikemalt, mida ma suhtlemisest ja inimestest arvan ;)

Lahe test niiehknii.

soundtrack: Amorphis - My kantele

Sellest, kuidas ma Õismäel soola ja leiba väisasin..

Tekkis jälle tunne, et õhtus on asju, mis tahaksid jagamist/jäädvustamist. Võimalik on muidugi ka see, et mul ei ole (loe: ei taha) midagi muud asjalikku teha ja otsin (ja leian) endale vabanduse. Kes täpselt ei tea, kuidas sellised asjad käivad, siis soovitan vaadata sarja Black Books seda osa, kus Bernard peab raamatupidamist tegema.

Nohjah. Mis on vahepeal toimunud ? Kuna algajad liiklushuligaanid tegelevad ka vastutamisega, siis eriti palju ringi liigelda pole õnnestunud. Pisut siiski. Lambist (ülesvaat!) kutsuti mind näiteks tlna soolaleivale. Ei saa ju sotsialiseerumisvõimalust kasutama jätta, eriti kui see annab võimaluse enda veenmiseks, et mitte mõttetuid ületunde toota. igatahes avastasin ma ennast mingi hetk tallinna rongilt, lebaskellemas oma pingikesel, vahtimas inimesi, lugemas "Nälga" ja arvutamas taskurätil, kuidas arvutada aknast nähtu põhjal rongi kiirust. Hea televaataja (ei vigise, võta mis antakse!), selleks on sul vaja

• viibida liikuvas rongis


• teada mõne aknast nähtuva objekti kohta selle kõrgust


• omada nurga- ja ajamõõtmisvahendeid.

Lõpptulemus oli siis midagi sarnast:
,
kus a = objekti kõrgus (teadaolev suurus)
alpha_1 = objekti kõrguse nurga suurus mõõtmisel 1
gamma = nurk objekti ja rongi liikumise suuna vahel mõõtmisel 1
alpha_2 = objekti kõrguse nurga suurus mõõtmisel 2
beta = nurk objekti ja rongi liikumise suuna vahel mõõtmisel 2

See kõik siis muidugi kehtib eeldustel et rong ligub ühtlaselt, et raudteelõik on ideaalselt sirge, vaadeldav objekt on paigal ja tõepoolest teadaoleva kõrgusega. (elektripostide kõrguse veahinnangut mul kahjuks pole). Ja te ei pea mulle ütlema, et ma olen masendav. Vanad uudised.

Igatahes maabusin ma siis tlnas ja asusin välejalgselt mingit õismäe tee aadressi otsima. Balti jaama parmusid ignoreerisin, lippasin paldiski maanteele, aga seal oli tüütu ja lärmakas, seega ma hüppasin edasi kuskile majadevahele.. ja sealt edasi majadevahele ja siis x aega hiljem olin ma tammsaare ja sõpruse ristis - suunas tuli vist pisut korrektuure teha ;) Õnneks jõudsin ma mõistlikul ajal soolale-leivale ja seda saatvale rämedale itiinimeste läbule - buffy (kuues hooaeg, seitsmes osa), lauamängud (Risk) ja hunnik veidramat diskussiooni ;) Riskis läks mul taaskord suhteliselt hästi, kuigi kurjad inimesed (A!) tegid mulle aktiivselt vastupropagandat ja saboteerisid minu rahumeelset kommunikatsioonile, usaldusele ja koostööle orienteeritud poliitikat. Õnneks kõik lõppes hästi ja ma läksin igavesele rahuajale vastu poole maailmaga (ja kurjad said karistada). Pool maailmat on mulle piisavalt hea ka IRL, miks ei peaks siis mängus olema ?!

Hiljem tekkis veel üks hästi kaval äriplaan seoses irvikkasside tööstusliku tootmisega konveierimeetodil. Edasiarendused said ka ilma konveierita hakkama ja suutsid toota peale irvikkasside ka irvikneegreid ja irvik-kollase-nahavärviga-inimesi.. aga selles osas ma detailidesse ei lasku. (Kui sa tahad rahastada, võta ühendust!)

Hommikul oli plaan minna Ära. ja Ära ma läksin: mingil hetkel avastasin ennast Märjamaalt ja mingi hetk hiljem veel Haapsalust hullude veinineeludega. Aga üksi võõra linna tänaval (Enno kuju all) jooma ju ometi ei hakka! Oeh. Seega lihtsalt hulkusin ringi ja lugesin raamatut ja põlgasin ära selle laada, mis seal oli, need turistid, kes seal olid, selle pulma, mis seal oli, jne.

Oi, ikka veel heietan ? Täna, õnnelikult tartus tagasi: "home, sweet home" (See tunne oli isegi päriselt olemas), püüdsin kõigest väest mitte tööle minna. Ei läinud ka. Või noh, peaaegu: tööl käisin, aga tööd ei teinud.. Selle asemel otsustasin, et Athena tuleb ära väisata. Eriti kui seal näidatakse tuntud muusiku Edith Piaf'i eluloofilmi. Kulmukortsutav smaili selle filmi peale - mitte halb, aga ärritav. Maisalli lolle ja labaseid inimesi. Filmi põhjal kuulus meie staar mõlemasse kategooriasse. oehjah. Vanainimesed nutvat liigutusest seda filmi nähes ?! oeh!

Afterthoughts Shakespeares oli ka ebaõnnestunud, sest mingi seltskond pidas kõrvallauas sünnipäeva ja üks osaline ei suutnud vaid olla, ja sundis mind kuulma tema targutamist ja muud pläma: "Mul on ikka maailma asjade ja muusika koha pealt pilt silme ees!", "praegu oli septakord... just oli!", "vanad on mul joodikud", "kuula.. KUULA MIND, inimesed sünnivad... tead, sünnivad püromaanina", ".. kris deböö. Iirlased.. ÕU, iirlastele on Burg, inglastele bööö..heheh" jne. AGH! Mind ei sega ebameeldivad inimesed, kui nad taipaksid viibida minust eemal!

"näljast" pajatan ma ehk mõni teine kord..

soundtrack: Amorphis - Day of your beliefs (terve päev kummitanud)

Sellest kuidas tekkis kiusatus usklikuks hakata..

Puhh leitud! Aitäh, J. Tähtede eest ka.

Olin sel nädalavahetusel paha ja ei läinud maale õele appi, sest mulle ei meeldi bussid. Ja ilmselt ei tahtnud piisavalt minna ka. Olen süüdi. Selle asemel leidsin, et ma vajan puhkust uueks töönädalaks, et olla produktiivne, kirgas kui kurgike ja tuua tulu. Peamiselt seisnes see vajadus siis kuskil pargis külg maas lebaskelles raamatulugemises ja püüdes mitte magama jääda. Kohati saatis mind edu. Vahepeal sai ka niisama hulgutud ja püütud aina paremaid ja paremaid lugemiskohti leida. Nii kõndisingi rüütli tänavat mööda. Põikasin vasakule, eemale lõunaks kohvikuotsimisest tüütuks muutunud tänavast, rohutirtsu manu (Tõnisson). Seal aga ei olnud varjulist kohta, Ülikooli ees turistid, kiire põige ja kiirendus paremale. Sprint 50 meetrit ja jälle: turistid! põige jaani kiriku varju, lahtisest uksest sisse ja ... viiulimäng tervitab mind. Elus. Muusika. Hea ka lisaks kõigele. Istusin siis pingile ja nautisin pooltunnikese (ehk? üsna ajatu värk oli). Herr padre liikles vahepeal (mind õnneks ignoreerides), vahel keegi tädi assisteeris viiulile oreliga (mitte kõige ebaõnnestunumalt), vahel keegi jagas mingeid lehti ringi (mind õnneks ignoreerides), vahel keegi käis ja teretas kedagi kättpidi (mind õnneks ignoreerides) ja mina istusin kirikus raamat põlvel lugesin "Vähktõvekorpust" ja kuulasin viiulimängu.
Idüll.
Mingiks hetkeks kogunes inimesi rohkem, nende seas üks naine väikelapsega, kellel oli pikk valge asi selga pandud. Sellest ja salamisi kogunenud rahvamassi suurusest järeldasin, et kohe läheb palehigis ristimiseks ja imbusin välja ..

Muuhulgas mõlgutasin mõtteid enda läbisaamisest religiooniga. Leidsin näiteks, et tegelikult ma ei ole usuvaenulik või aktiivne ateist. Pigem kirikuvaenulik agnostik. Kirik on organisatsioonina nagu Venemaa - kunagi suur, ülbe ja tugev, nüüd .. keegi ei tea kui tugev täpselt, aga enamiku ajast naljanumber, mis võiks eksisteerida vaid koomiksites ja delfi uudistes. Tegelikult, ei, seda teemat praegu rohkem avalikult edasi ei arenda..

soundtrack: Beatles - smth

Sellest ootamatust populaarsusest ja taamal terendavast Puhhist..

Tegelikult olen ma tahtnud juba ammu kommenteerida inimeste kombeid orkutis. Teate küll, see on see õpetlik reiti aseaine, kus saab heietada teemadel, millest sa midagi ei tea, inimestega, kes midagi ei tea. nohjah, mõne erandiga. Näiteks ilmselt FS teab nii mõndagi stereotüpiseerimisest ja Jaak religioonidest ja kurat teab, mida mõned nilbemad tegelased teada või osata võivad. Ohjah, läheb vist käest ära. Tagasi teema juurde.. Etsiis avastasin täna, et ma olen nii populaarne! Mul olevat 19 fänni!

(mediteerige selle mõtte üle)

19 fänni? ("lushikas? EIOLELUSIKAS, hoopis laualamp on!"). Ma mõistan, et ma olen misantroopiakalduvustega ja pean iga teist inimest lolliks ja/või labaseks (loomulikult ei kuulu sina, armas lugeja, nende hulka), kuid .. Miks fännivad mind inimesed, kelle tänaval äratundmisega tekib mul tõsiseid probleeme või keda ma põgusalt teadsin eelmisel kümnendil? Inimesed, kellega ma pole 5-7 aastat suhelnud eelmised ja nähtavasti ei suhtle ka järgnevad 5-7 aastat. Veider statement see orkuti fännivärk. Tekib vägisi mulje, et:
A) Fänni definitsioon on ümber mängitud (ehm, not likely)
B) Ma olen veidralt populaarne veidrate inimeste seas (ehm, not likely)
C) "fännid" tahavad veidral moel tähelepanu saada - rohkem linke nende profailile, rohkemates kohtades pilt üleval vms. (ehm, likely ?)
D) "fänne" on tabanud veider meeltesegadushoog, mille käigus on nad juhuslikult sattunud arvuti taha, juhuslikult orkutisse, juhuslikult klõpsinud ühel kindlal lingil ja juhuslikult pärast sellest mitte midagi mäletanud. (ehm.. ehm..)

Ehm.. Ehm. ("Ehm.. Would you .. "). Maidea, lihtsalt veider.

Ok, next topic. Otsisin täna linna pealt Karupoeg puhhi. Nagu hästitasustatud IT-töötajale kohane, alustasin loomulikult raamatupoest. Matiisenist. Kuna sealt ise midagi üles leida tundus ülejõukäiv ülesanne, siis pöördusin abipalvega klienditeenindaja poole, kes näitas mulle ilusaid värviliste piltidega ja suurte trükitähtedega disney-kirjadega asju ;) jee! (with respect for Dean from San Francisco)

Next stop oli skännida telefoniraamatut, et leida tuttavaid Tartus, kellel võiks selline raamat olemas olla. Puhh, The Karupoeg, endiselt. Inimesed ei olnud abivalmis. JAH, ma tean, et raamatukogu on olemas, aga mulle ei meeldi UTLIB, mulle ei meeldi see nõme otsing ESTERis, mulle ei meeldi see aeglus, millega seal asju aeti kunagi (oletan pessimistlikult, et see pole muutunud). Seda eriti võrreldes kodukoha õdusa personaalse raamatukoguga ("näed, äkki midagi siit nimekirjast pakub sulle huvi", "Ahjaa, ja ma tean, ma pikendasin need sul juba ära", jms). Aitäh, Tiina.

Igatahes puhhi ma ei saanudki. Ostsin hoopis Solženitsõni päevaleheraamatu "Vähktõvekorpus", pudeli punast veini (KWV, pinotage, 2004) ja keerasin pargis külje maha ja nautisin laupäeva. Vein osales siis ürituses passiivselt seljakotis ;) Alkoholismini on ikka veel pisut minna. Oh, so sweet denial.

Siit siis kaks üleskutset:
Puhh, vein.

Tervitaks abi mõlema puhul. Võib ka ainult üks korraga.

Sellest mida arvata säästuDVD'st ja ühest saksa filmist..

Seekord siis teeks reklaami ühele säästufilmile: Gegen die Wand. Mida on oodata filmilt, mille DVD maksis 1Tammsaare ? Tundus, nagu garanteeritud hea diil, arvestades, millist crappi ma olen saanud 3Tammsaareliste filmide seast. See pidi olema parem. Lihtsalt PIDI.

Seega, jõudnud koju, selgus säästu-DVD boonusprogramm: asjad ei ole kaugeltki nii lihtsad, et paned plaadi masinasse ja vaatad. Eiei, kuhu jääks nii sport ja pinevus? MPC leidis nimelt, et audio-only on mulle hea küll. Olin pisut teisel arvamusel ja otsustasin, et VLC-player on mind sellistest olukordadest alati päästnud ja päästis ka. Pilt ilus ja korralik, menüügi toimis, sain valida eestikeelseid subtiitreidki. Valimikute tegemise rõõmuga peaaegu sama suur rõõm oleks näha neid valikuid rakendumas. PAraku mulle seda au ei pakutud, ja need subtiitrid kadunuks jäidki. Isegi lätikeelseid ei antud mulle. Kuna mul ei olnud mingit kiusatust lapsepõlve meelde tuletada, kus sai vaadatud saksakeelseid filme ja ise sisu juurde mõeldud, siis tuli legaalselt soetatud filmi vaatamiseks DVD aviks rippida ja veebist subtiitreid otsida. Millega ma ka mõningase viivitusega kenasti hakkama sain.. Aga point: ei ole olemas tasuta lõunaid või odavaid filme, vaid on lõunad, mille teised on ära põlanud ja mis sulle endale ka ei meeldi ja DVD'd, mille vaatamiseks on vaja enne tunde tööd teha.

Aga film ise ei olnudki paha, millele võib viidata ka rida imdb'st:
Awards: 23 wins & 11 nominations

script: 6/10
spoilereid ei jaga, ütelgem vaid: veider, mõned üllatused, mõned head kohad dialoogides.. aga selle filmi parimaks küljeks ei ole skript.

visual 6/10
Lihtsad asjad mõjuvad alati. Valgus ja lage maastik vs pimedus ja hämarad tänavad. Mittehärivuse oleks isegi võinud punkte juurde anda.

music 7/10
Kellele meeldib türgi muusika, käsi püsti. näed kätemerd? mina ka mitte. Arvestades filmi sisu ja vastava kultuuri rolli selles, siis see ei häirinud üldse (ma olen nii salliv, nii salliv). Lisaks annab boonuspunkte Depeche Mode "I feel you" taustaks autoga seina sõitmisele. Filmi parim koht. Ja see peatükieraldajabänd oli ka lahe.

storytelling 8/10
Ei, ei olnud igav. ei vaadanud kella. Ei, ei teinud puust ja punaseks. Ei, ei olnud wannabe-diip. Lihtne, veider, mõjuv.

acting 7/10
Ei ole halba midagi ütelda. Ilmselt oli abiks ka see, et tegu oli minu jaoks tundmatute näitlejatega. Birol Ünel tuli vähemalt oma rolliga hästi toime. väiksemad rollid olid pisut krobelisemad. Aga need pole ka nii olulised.

afterthoughts 7/10
Erinevalt näiteks Thomas Crowni afäärist ei rikutud selles filmis lõppu ära (spoilereid endiselt ei jaga). Pärast filmi oli pea tühi. Maailm jäi aeglaseks ja kuskilt servadest hakkasid kummitama mõned fraasid, DM ja lõpulugu "Life's what you make it".

summarum: 68%
Väike meeldiv euroopa film.

soundtrack: Depeche Mode - I Feel You