Sellest, kuidas teiste transpordist sõltumine ei ole hea..
Eile õhtul oli siis võimalus olla mõõdukalt pimedal ja külmal ajal eemal ja oodata päeva viimast bussi, mis mind Tartusse tooks. Pime, külm ja buss hilineb 18 minutit. Väga napilt vedas, sest 30 sekundit hiljem oleks ma otsustanud, et bussi ei tulegi ja oleks läinud hääletama. Pimedas pealesaamine oleks ilmselt fun olnud, eelmine kord sama marsruuti hääletades (suvel, valges), läks kolm autot ja kümmekond kilomeetrit astumist. Seekord oleks ilmselt rohkem tööd ja vaeva vaja läinud. Külmetamine ei vaimusta mind praegu. Bussi otsus ikkagi tulla säästis mind. Jei, vist.
On erakordselt häiriv kui minu tegemised (ja heaolu sealhulgas) sõltub minust mittesõltuvatest või raskestimõjutatavatest teguritest, inimestest ja asjadest. Sõltumine ei ole hea. Näiteks bussidest. Lisaks eelpool kirjeldatud põnevale bussiootamisele on ka suvaline liikumist nõudva ürituse korraldamine tõsine rõõm:
buss sõidab?
buss ei sõida?
millal buss läheb?
millal viimane buss läheb?
kas buss peatub ?
kas ma saan kellegi käest autot laenata?
kust ma saaks autot laenata?
kas ma tahan autot laenata?
Oleks see üldse parem?
Äkki oleks parem kodus istuda ja mitte midagi teha ?
Ei, tegelikult ma ei vaja autot.
Ma ei taha autot.
Ei mingit irooniat - ma ei taha autot, tahan ainult lihtsamaid lahendusi.
Keep it simple, stupid.
P.S. kui randomijumalal ressursse üle peaks jääma, siis võtaks lihtsamate lahenduste soovi ülejäägist soojust.
Sildid: vigin