Sellest, et kõik lõppeb äras..

Meistrite Liiga hooaeg selleks korraks siis läbi. Mul on küll imelik tunne nii ütelda, aga mul on hea meel, et Milan võitis. Mulle pole kunagi itaalia-hispaania rahaklubid väga istunud ega brasiilia “superstaarid” ega “park the bus” võistkonnad, aga olles näinud õige mitut Milani mängu – see ON sümpaatsete mängijatega meeskond. Ja mul on hea meel, et Maurinho edestas van Gaali ja Sneijder Robbenit. Mind isegi ei huvita, kes neist kellest parem on, kuid subjektiivsed meeldimised ja mittemeeldimised ütlesid, et finaal lõppes nii nagu pidi. Säh mind, ratsionalisti!

Pärast finaali tekkis paha tunne, nagu oleks Meistrite Liiga finaali pärast nädalavahetus passiivseks jäänud. Seega siis pakkisin ja pisut pärast keskööd olin juba teel  ärra. Öösiti sõitmine on endiselt mõnus, kuigi laupäeva öö on selleks üks halvimaid, sest piduinimesi on päris pikalt liikvel, eriti linna(de)s ja nende lähiümbruses. Kesklinna Statoil/Mac klaasipesuks-rehvirõhu kontrolliks polnud ka just toredaim koht olemiseks.. Pff.

Kuna mul konkreetset sihtkohta ei olnud, siis liikusin äikesepilve taga ajades põhja poole (mis on raske, sest teede suunad kipuvad ilmast mitte hoolima), soundtrackiks klassikaraadio, kust tuli üllatavalt meeldivat (koori-)muusikat. Pisut sünget, aga selle vastu on mul harva midagi ;) Kui sa ei tea kuhu sa lähed, siis ei saa sul ka kiire olla, seega nautisin rahulikku kulgemist ja püüdsin ristmikel teeotsade aurat tunnetada ..

..ja ette jäi Emumäe. Ennastohverdavalt lükkasin end võssa sääsekutsikate vahele ja otsisin vaatetorni üles. Nad tahtsin küll mult 5 krooni saada vaatetorni külastamise eest, aga kuna nad ei pakkunud mulle ei piletit ega brošüüri (mis ei olegi väga ootamatu kell 3 öösel vastu pühapäeva), siis ma jätsin alatult maksmata. Roigastest onn oli ka väga lahe. Isegi tuld oleks saanud teha, sest onnis oli tulease võimsa metallst sädemetepüüdjaga ja okstest-kändudest tugitoolid ;)

Hulkusin ka Päikeseonni juurde (endiselt trotsides sääskede horde) ja vähemvõsasemas suunas edasigi, sest maastik ja ilm olid mm-mõnusad. Mul oli päris kahju, et pärast peab auto juurde tagasi tulema.. Peaks muretsema omale hea seljakoti ja juhiilubadega sõbra: siis saaks lihtsalt juhuslikult suuna valida, ära astuda ja 24h hiljem paluda kellelgi mind teeristilt X üles korjata.. kuhu iganes ma siis ka välja ei jõua. Umbes nii nagu kunagi Hiiumaal sai tehtud, kuid ilma eesmärgita ja nii, et magamiskott kuivaks jääks..

Eriti lahe oli aga ööbimiskoha leidmine. Nimelt kui kella 5 ajal uni hakkas tulema, siis nägin ühte rohtunud teed Tammiku bussiposti taga põldude vahele künkast üles ronimas ja sain hea inimtühja koha magamiseks ja raamatulugemiseks. Hiljem avastasin, et Isegi minu iidne Regio auto-atlas ütles selle Vaatekoha olevat (kuigi täna sellist pinnasrada sel kaardil enam teena ei kajastaks ;)). Ei ühtegi inimest/maja magamaminnes ega ärgates.

Btw, hääletaja oli ka tore: meeldivalt rahulik/tagasihoidlik, kuid näis intelligentne ja enesekindel. Selline.. aristokraatlikkus.. meeldib mulle. Hakka või uskuma, et inimesed on ilusad ja head!

Meenutatavad kohad:

• Saadjärv
• Emumäe, Salla, Tammiku
• Simuna, Väike-Maarja, Kiltsi

Soundtrack: Louis Armstrong & Ella Fitzgerald - Summertime

Sellest, et maailm jäägu päästmata..

Leidsin laualt raamatu. Taas üks kaval võte, kuidas juhuslikku päeva ilusamaks teha: mitte panna raamatut kohe riiulisse (või viia omanikule tagasi), vaid jätta mõneks ajaks lauale, et sa saaksid suvalisel hommikul pärast ärkamist kaant puudutada või pärast tööd avastada. See pole isegi endapettus, vaid pigem midagi Baz Luhrmanni sõnumi sarnast: “.. recycling it for more than it’s worth.”

Raamat, muide, oli Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell III”. Mõnus lugemine pisut saamatutest võluritest Inglismaal, kes püüavad maagiat taas ausse tõsta. Lisaks sellele, et see sari sobis mu inglismaa-sõbralikkusega, sisaldas see paraja doosi ka jaburust/kaost ja huumorit, mis meenutas pisut Jonathan Stroud’i Bartimaeuse triloogiat. Väga mõnus oli ka ajaloolised faktide, loo põhiliini ja haldja-lugude pidev sidumine üheks terviklikuks (alternatiiv-)ajalooliseks jutustuseks. Sellise terviklikkuse vastu on mul väike nõrkus..

.. ja ei mingit tüütut maailmapäästmist. See on fantaasiakirjanduse puhul paraku alati raske hetk. Kirjanik peab ikka väga särav olema, kui ta tahab lasta tegelastel maailma päästa. J.R.R.Tolkien oleks võinud ka seda teada..

Hmh, pisut offtopic, aga laual oli ka teatripilet Tartu Uue Teatri etenduselt “Peeter Volkonski viimane suudlus”. Kogemata. Kui keegi tahab Lindgreni “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” Volkonski kuuldemänguna kogeda, siis käige kaege ka. Mitte-Lindgren minuga ei rääkinud, seega ma oleks eelistanud laualt leida ainult seda kaarnapildiga raamatut.

Soundtrack: Pink Floyd – Brain damage & eclipse

Sellest et Prima Vista tuli raamatutega..

Kui noor .net-huviline minus kurdab erinevaid vaevuseid, siis mul on vähemalt hea meel, et muu maailm mu ümber pakub häid asju. Täna näiteks päikest ja Prima Vista’le kohaselt raamatuid. Ma küll tean, et rohkem kui 1 raamat päevas osta on patt, aga see juhtus kogemata! They made me do it!

Esimese raamatu ostmine oli hea müügitöö tulemus. Sirvisin heldinult Roger Zelazny Amberi sarja 7.(?) raamatut, kui müüja-tüüp asutas Asimovi “Teraskoobaste” pihta ja tuletas oma jutuga mulle meelde seda, kui lahedad on muidu terviklike teoste vahel jooksevad seosed ja neist kujunev oma lugu. Ma olen Asimovilt vaid mõned Asumi asjad ammu lugenud, mis jätsid päris hea mulje. Lisaks minu tervikliku maailma ihalusele tuli kõrvale väike flashback arutelust, kas Sheldon Cooper on robot või mitte.. ja siis ma olingi raamatuomanik. Ma mõtlesin: “tehtud”. Aga see oli alles päeva esimene.

Teise leti ääres sattusin ühe aktiivse naisterahva tähelepanu alla, kes nähes mu käes Margaret Atwood’i raamatut, jutustas mulle õpetliku loo sellest, kuidas nad kiirustasid tõlkega, et Atwoodi uus raamat ikka valmis saaks seks ajaks, kui Atwood ise Tartusse tuleb. Aga ta ei tule. Seevastu oli seal tõesti suht hea hinnaga päris mitmed tema raamatud. Ma ei usalda Atwoodi nii palju, et ma ostma oleks hakanud. Pealegi ma ju juba ostsin ühe raamatu, pidagem piiri! Küll aga meenus ka üks Atwoodi-huviline tore inimene.. küllap ta on ise kursis.

Siis märkasin, et Utlib sees on ka mingi sagin – hunnik kasutatud raamatuid müügis. Loomulikult tuleb randomijumalale võimalus anda ja vähemalt pisut sirvida (sest see on hea!). Kogemata poetasin ühele müüjale, et Steinbeck’i vastu oleks huvi. Vanamees ühmas, et Steinbecki peaks tal ikka vähemalt kastitäis olema. Oops. “Me tusameele talv” ? olemas. Pisut aega sobramist, “Teekond Charley’ga”? ei ole. Veel sobramist, kuid kastitäis varjas ennast kiivalt teiste kastitäite seas. Aga Charley-raamatust ma olin kuulnud .. Steinbeckis ei ole ma veel kordagi pettunud, seega - müüdud, 45 kohalikku rahaühikut. Kunagi tahaks Vihakobaraid ka leida..

Kolmas raamat tuli ka. Ootamatult. Pargis oli Bullfrog Brown kontsert ja Andres Roots esitles ühtlasi oma luulekogu. Kuna ma olen neid nüüd juba üsna mitmel korral esinemas näinud ja mul pole mitte ühtegi nende plaati ja blues OLI hea (külmetamisest hoolimata) ja kontsert oli tasuta, siis ma leidsin, et tulgu ka kolmas raamat. Olin esimene ostja, ma loodan, et mitte ainuke. Eestlased on alati hea publik olnud – aitäh meile, et me kohe laiali ei läinud.

Et pisutki oma to-read-nimekirja leevendada lõpetasin päeval erinevates kohtades linna peal Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” lugemise. Atmosfääri oskab ta hästi kirjeldada, tegelaste kerge-hoolimatu hoiak oli kohati pisut tüütu, aga päris hästi kirjeldatud. Seevastu see Hemingway kujutatud ideaalnaine oli küll hirmus - ebastabiilne, allaheitlik ja mitte just kuigi kirgas naisterahvas. Uhh. Selle “paja” kirjanikest eelistan ma ikkagi Remarque’i.

Sellest, et minust võib mingi positiivne jupp saada..

Kontranäiteks täna vestluses läbikäinud tähelepanekule, et blogiveergudele kipub jõudma kerge vigin aga mitte kerge rahulolu, tunnistan ausalt ja avameelselt midagi positiivset. Näiteks seda, et see nädalavahetus kuulub aasta parimate sekka..

Reedel leidus seltskond vaatamaks küll juba nähtud, kuid endiselt omamoodi häid linateoseid Requiem for a dream ja Magnolia. Pole just kuigi tüüpiline algus postiivse jupi nädalavahetusele, onju ? ;)

Misjärel otsustasin veidra tuju ajel magamisest loobuda, haarasin magamiskoti ja avasin road-trip hooaja. Pime, vihm/udu ja mina sõidan kuskile, mmm, hea. Minuga hiljuti liitunud Jethro Tull ja Pink Floyd plaadid seltsiks, sattusin näiteks esimest korda elus Trepimäele, näppasin pisut und kuskil trööstituilmselisel külateel (nagu hommikul selgus) Mustla ja Kärstna vahel. Suvel peaks selliseid sõidan-öösel-ära üritusi sagedamini tegema hakkama. Abiks oleks ka uuema regio atlase muretsemine, siis ma teaks täpsemini, kus asfalteeritud teid leida, mida mööda ma kunagi sõitnud ei ole.. Oh, fun.

Päev jätkus HE raamatuga. Taaskord midagi, mida ma olin juba varem lugenud, kuid mind see ei häiri. Head asjad on korduvat külastamist väärt, eriti siis kui mälestus on tuhmuma kippunud. Kuna see on üldine tõde, siis äkki peaks ka paar inimest üles otsima, keda ammu näinud pole. Hmm, päris mitu meenub.

Next stop, kodanik SA vananemisüritus. Hoolimata minu tavapärasest tujukusest sotsiaalsuse vallas oli seltskond ja tegevusplaan üsna ok. Kardisõidust ma küll ei hoolinud, aga kõik mis pärast tuli oli väga ok. Saun, SuperMario&DuckHunt ja ohtralt suhtlust intelligentsete ja hea huumorimeelega inimestega. Möla poole ööni, that’s the way I like it!

Next stop, võimalus füüsilist tööd teha! Üritus polnud küll suurem asi pingutus, aga hea ikkagi. Oh, vahel ma tunnen sellest puudust ja unistan näiteks puudelõhkumisest. Ja metsa tahaks minna.. Eriti hea oleks mingi päevane kaart+kompass matk.. hmm.

Next stop, tagasi Tartu, kus KR kaasabil sai täiesti märkamatult poolpäev vestlusega täidetud, siunatud mu karjääri, mängitud käigult loodud maailma riikide mudeliga, sekka spontaansed dialoogikatked The Big Bang Theory’st, toiduks traditsiooniline tervislik õhtuoode (0,5 x sidrun, 1 x kohuke, 2 x parmesanivorstike, 100g? lepasuitsu juustu). :)

.. ja nüüd tagasi kodus, rampväsinud, kuid teadmisega, et see nädalavahetus oli HEA. Kiidetud olgu osalised, kes koostööaltid või saatuse otsustava sõrme toel kaasa aitasid või lihtsalt ette jäid. Aga nüüd uni ootab mind. Tuba on küll külm, aga tekk on kindlasti soojem.

(Juba homme jälle äripäevalainel ja oma traditsioonilise optimismiga).

Soundtrack: Pink Floyd – Is there anybody out there?