Sellest, kuidas disainida mälestusi..

Hetkeks langetagem pea ja meenutagem Baz Luhrmanni õpetlikku laulukest.

Mõned asjad hääbuvad-kuluvad-kaovad iseenesest. Teised asjad aga jäävad sulle senikauaks sinuga teele (kaasa/ette), kuni sa leiad vajaduse ja otsustavuse teha teadlik pingutus neist vabanemiseks – teha N järjestikust liigutust, mille peamine eesmärk on asjade eemaldamine, täpsemalt nende asjadega seonduva “kohendamine” sinu mälus.

Täna oli selline päev, kus ma haarasin kaks peotäit mälestusi eesmärgiga tuua need turvaliselt enda lähedale. Tükikesed minu enda kujunemisloost, endisaegsetest tundmustest ja mõtetest – kuid paraku ka monument vanale Minale ja tuleviku Minale käe andmise tõttu tehtud ebamugavatele otsustele. Hoidsin seda vana maailma oma käes ja järsku tundsin, et ma TAHAN need mälestusesemed hävitada. Istusin ahju ette, lasin need ükshaaval käe ja silma eest läbi ja viskasin ahju. See on hämmastav, kui kaua säilitavad asjad oma vormi ja välimuse. Leegid on nende ümber ja küljes ja sees, kuid tuli ei võta veel neid endale. Sina aga vaatad rahulikult ja mõtled “Nüüd! Ei. Nüüd! Hmm, Nüüd!”. Kui see omaniku vahetuse hetk tuleb, siis on see nii ilus ja otsustav.

Mis on muutunud? See läbitud rituaal ei eemalda asju mu mälust (vähemalt mitte kohe) ja ma ei tahagi seda. Ega muuda ei tehtud otsuseid ega enda väärtustele varbale astumist vähem häirivaks. Ma ei tahagi seda, sest ma olin ja olen õigel teel mõningasest ebamugavusest hoolimata. Küll on aga need mälestused nüüd isiklikumad, rohkem ja ainult MINU. Millisena iganes ma neid mäletama hakkan, saavad need olema minu mälu valitud, sorteeritud ja usutavasti meeldivad. Ma lepin kadudega ja ekslikkusega. Mis pole võib-olla küll eelpool viidatud laulukesest pärit ridade

“Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.

Stretch.”
(“Advice, like youth, probably just wasted on the young” by Mary Schmich)

idee, kuid mulle meeldib minu versioon rohkem. Ma usaldan oma mälu - me saame hästi läbi ja tema senised valikud on olnud head või vähemalt aktsepteeritavad.

Mõeldes analoogilistele mälestusesemetele, siis meenub asi, mille tahaks hävitada, aga miskipärast ma ei tee seda otsustavat ja teadlikku liigutust. Meenub ka asi, mis hävib, kuigi ma ei taha. Ja meenub, et mõnest asjast ei olegi midagi, mille hävitamist võiks kaaluda. Head ja halba vaheldumisi – maailma antud juhuslikkus. Nagu mulle meeldib.

Kaasajas on aga endiselt Apollos üht-teist huvitavat, kuid ei ole vist õige aeg.

Soundtrack: Baz Luhrmann – Everybody’s free (to wear sunscreen)

Sellest, et ma olen trendikas ja hängin ostukeskuses..

Taaskord leidsin aega tegeleda kaubanduskeskuses jõlkumisega (tervitustega Kevin Smithile). Mall ei olnud muidugi suvaline ega hängimine sihitu, vaid juba traditsioonilise staatuseni küündinud Apollo-Nobel’i külastus. Duubel. Nagu kohvikusse ja loomaaeda, aga meeldivamalt. Ja Tartulikumalt.

Esmalt leidsin omale 35-Jaaguse (harjutamise mõttes peaks sellele viitama kui kahejöurusele?) punase sarja raamatu Robert Walserilt. Punane sari, niipalju kui mulle näppu on juhtunud, on üsna lollikindel valik. Eelmine punasest sarjast lambiost oli Winterson ja pakkus väga positiivse üllatuse. Lambikohtadest lõike noppides tundus hea stiiliga ja paljulubavalt ilkuv. Rääkides lambilõikude põhjal ostu sooritamise või ärajätmise üle kaalumisest – kui Päevaleht tahab uuesti mingi sarja käima lükata, siis nad võiks antud näitest järelduse teha ja raamatuid kilesse mitte pakkida..

Ma küll iga kord mõtlen pärast raamatu väljavalimist, et rohkem riiulitel asju näppida ei tohi, aga kas ma õpin?! Leidsin Spinradi ja ei suutnud seda riiulisse tagasi panna. Kunagi lugesin kogumikku “Suur lõõsk” (oh, kust selle saaks?), mis tekitas piisava usu Spinradi võimetesse, et mitmesajakroonisest hinnast hoolimata pidin ka selle raamatu totra naeratuse saatel kassasse viima. Kahe raamatu korraga ostmine on hea tuju laristamine, kuid ometi: ma tahan just SEDA ja ma saan selle NÜÜD! Vahva!

Ja värskele raamatute omanikule preemiaks chill Nobelis jasmiinitee ja rohelise tee šarlotiga, lugeda Hemingway’d ja kuulata Doors’i. Ei väsi kordamast, et Tartu kesklinnas võiks ka mõni sarnane lugemise-sõbralik ja õdus pesa olla. Mitte nagu Truffe, mis võtab isegi ingveritee eest 30 krooni (ja lisaks jagab teed ääretult ebamugavas koonusjas lähkris). Aga Nobel – 14 krooni eest päris teed, mõnusa väikese kannuga, kus tee tõmbamine ei sega joomist ja tee püsib soe. Au ja kiitus Nobelile eeskuju näitamise eest!

Soundtrack: *Doors* (3 Doors Down – I feel you)

Sellest, et saksa kino jooksis eest ära..

Saksa uus kino oli paljulubav, kuid paraku läks minust mööda. Kaks päeva võttis endaga kaasa isane minus, kes elas kaasa Eesti jalgpallikoondisele, kaks päeva ei suutnud leida motivatsiooni üldse liigutada (veel vähem linna ronida), üks päev ajatajuta tööd ja edasi oli juba puhas pettumus. Pöffi ajaks peab oma prioriteetide, motivatsiooni ja jäsemetega paremale läbisaamisele jõudma..

Ma ei mandu neegriks. Vähem raha, rohkem aega – mul on lootust. Homme on hea uus ilm. Onju?

---
Daily sheldonism: “We are playing a game here – be serious!”
soundtrack : Gathering – We just stopped breathing

Sellest sakslasest Nanjing’is..

John Rabe (Saksamaa-Hiina-Prantsustmaa, 2009)

Mäletades liigagi hästi minu optimismi Tartuffi ajal ja selle nukravõitu otsasaamist kui selgus, et saali lihtsalt ei mahu (eeldamata vajadust hingata või liigutada), siis olin seekord otsusekindlamalt pool tundi enne algust Athenas kohal. Selgus, et istekoha oleks saanud ka täpselt tulles, kuid pigem napilt – Saksa Uue Kino avafilm tõi peaaegu täissaali.

Film oli paljuski Schindleri nimekirjalik, kus ärimees tagakiusatavatele mingitki kaitset pakub, kui samal ajal mujal palju lootust pole – enam-vähem sama aeg, kuid holokausti asemel Nanjingi veresaun. Kiusatus valida mugavam ja turvalisem elu, järeleandmine inimlikule süümele ja kahtlustavad pilgud jõupositsioonil olevate isikute poolt.

Kuna filmi põhirõhk oli ajalool, siis ei saanud ma üle võrdlusmomendist PÖFFi raames nähtud filmiga "Nanjing, elu ja surma linn/Nanjing! Nanjing!" (mida sai ka tollal põgusalt kommenteeritud), mis on hiinlaste versioon samast sündmusest. Selles võrdluses, tuleb möönda, jäi “John Rabe” pisut alla. Puudu jäi nii süžees, veenvuses kui ka teostuses. Ehe näide oli näiteks filmimiskohtade valik, kus “John Rabe” vägagi tihti kasutas pimedaid ja kitsaid  kiviprahiseid tänavaid, mis oleksid samahästi võinud olla hooletusse jäetud laoruumid vms. Nanjing! seevastu oli kargelt heledam, avatud kaadritega. “John Rabe” ei suutnud kuigi efektiivselt edasi anda kaitsetsooni ideed - tegelased hulkusid kuskil ja enamasti ei olnud aru saadagi, kas see oli sees või väljaspool tsooni või mille poolest kaitsetsoon muust linnast erines.

Ebameeldivaim oli aga regulaarselt tuntav hollywood’ilik puude. Näiteks võib-olla 50+-aastase ärimehe jaoks ei ole tingimata vajalik armastusloo sissetoomine ja selle nimel tegelikult toimunu “kunstiline kohendamine”, sh jaapani pommitajate saatmine üksmeelselt peategelase kallist kaasat kandvat laeva taga ajama. See on lihtsalt ebarealistlik. Nagu ka see, et kõik jaapanlase on ebaratsionaalselt jõhkrad (täpsemalt kõik peale ühe, kes natuke kahtles). Tulemuseks minu maitsele liiga action-filmilik vastasseis heade ja halbade vahel ja liiga vähe tähelepanu sellele, mida see kõik tähendab/tähendas..

Eeltoodud kriitikast hoolimata polnud “John Rabe” halb film. Eriti väärib äramärkimist näitlejatöö, mis jättis mulle üsna positiivse mulje. Põhjuseks polnud vaid Steve Buscemi osalemine, ka peaosatäitja Ulrich Tukur sobis sellesse rolli hästi, nagu ka sõjaväelasi salaja kaitsetsoonis varjav naisterahvas (Anne Consigny) ja tõeline natsionaalsotsialist Mathias Hermann. Meeldejäävate stseenide tipus on sajakonna inimese varjumine pommitamise eest svastikaga hiigellina kaitsvasse rüppe. See oli piltlik meenutus, et sümbolite tähendus ei ole sugugi ühene. Võrdluses hiinlaste filmiga teenis mult plusspunkti ka tsooni haldavate eurooplaste leeri sisevastuolud, sh näiteks Hitleri ja Saksamaa natsiparteiga seoses. Nanjingis hukkunud või kannatanud hiinlaste seisukohast polnud see loomulikult oluline, kuid mulle kui eurooplasele ometi huvitav nüanss.

Filmiväliselt oli meeldiv ka peaosatäitja Ulrich Tukur viibimine seansil ja tema kommentaarid enne ja pärast filmi. Tihti tunduvad sellised näitlejate kaasamised liiga pealiskaudsed ja kunstlikud, tuues kaasa tüütud ja sisutühjad tüüpküsimused eestisviibimise jms kohta. Ulrich seevastu hoidus osavalt igavatest küsimustest ja kasutas mikrofoni humoorikalt ja enesekindlalt ega andnud korraldajale oluliselt võimalustki tüüpküsimuste jaoks. Pisut kurb, et ta hiinlaste Nanjing-filmi oma silmaga näinud ei olnud, tema võrdlus oleks huvitav olnud.

Saksa Uue Filmi korraldajad on keele ja kultuuri tutvustamiseks valinud hea kanali. Kuna enamik filmist ja suur osa diskussioonist toimus saksa keeles, siis mulle meenus, et see on stiilne ja ilus keel (ma tean, et leidub inimesi, kes väidavad vastupidist). Võib-olla ma peaks saksa keele õppimise ebamäärasemast “siis kui suureks saan”-tulevikust pisut lähemale tooma..

John Rabe @ Imdb

Sellest, et Ateena ei ole surnud..

.. vaid näitab juba õige pea Saksamaalt pärit filme. Nimelt, nagu kuulutustetulp Kaarsilla külje all lubas, tuleb filmifestival: UUS SAKSA KINO. Avapäev Tartus jagab muuhulgas ka Steve Buscemit. Jei.

Kaugel see Pöff ka enam on..

soundtrack: Brenda Lee – I’m sorry