Sellest muusikapalast: “I put a spell on you” ..

Sattudes mitte esimest korda uurima 1966. aasta muusikalisi saavutusi, komistasin taas selle loo otsa.  Nina Simone versioon on küll aastast 1965.. napikas, kuid ma ei lasnud sellest ennast segada, sest lugu on hea. Seda enam, et erinevaid aastanumbreid (ja artistinimesid) saab sellele loole lademes kõrvale panna..

Originaal on Screamin’ Jay Hawkinsi poolt lauldud 1956. aastal. Btw, wikipedia andmetel on suitsetava pealuu nimeks Henry ;)

Juba mainitud Nina Simone versioon (1965):

Creedence-stiil on ka maruhea (1968):

Kaasaegsemat? Kuidas oleks Pink Floyd’ile sarnaneva soundiga (1992)?

Veel kaasaegsemat ? Katie Melua, ilmselt üsna hiljuti.. 2007 ?

Btw, wiki kirjeldab veel hunniku artiste, kes on oma versiooniga maha saanud, sealhulgas näiteks Marilyn Manson, Või Jeff Beck & Joss Stone, Eels jpt.. Ja muidugi mitmeid koledaid ja koledamaid klubiversioone.

Soundtrack: mis sa ise arvad ?

Sellest, et kuubikuruumid on vahel nii õpetlikud..

Au ja kiitus heale seltsimehele, kes on koondanud Veridian Dynamics reklaame. Vaata ja õpi:
http://www.daveandthomas.net/2010/01/19/five-great-veridian-dynamics-commercials/

Kui sa ei saa mingil põhjusl üldse aru, mis toimub, siis väike vihje on siin.

Jah, see on on reklaam.
Jah, reklaam on paha.
Jah, mul võiks olla kolmas Jah
.. ning jah, mul ei ole seda. (tugrikud Phil'ile, kes on geenius. Päriselt ka.)

Sellest, et mul on oh-trilemma ..

Mul ON VAJA Jethro Tull’i kuulata! Sinna juurde sobiks ka muu keskkond kui see igapäevane tuba või tänav. Tõenäolisemalt tähendab see (edukalt liikluskõlbulikuks tunnistatud) mitme-rattalist ja ärasõitmist. Kuidas nimetatakse patoloogilist äratahtmist, vajadust teel olla ?

.. ja jalgpalli MM on alanud, kuid ma ei tea, kas ma tahan mänge näha või äras olla. Ma vist ei saa mõlemat.

.. ja pisut tööd tahaks ka teha, aga see teeb elu juba õige keeruliseks. Mõnest asjast lihtsalt tuleb loobuda.

Oh, keeruline!

Sellest viginast Olemise ja Näimise üle kaslaste näitel..

(tundmatu päritolu/copyright, kuid net on seda pilti ja selle modifikatsioone täis)

Bla-bla-bla, usu endasse jne. See pilt häirib mind peamiselt kahel põhjusel..

Esiteks, see ergutab inimest ennast petma. Kui sa ikka ei ole lõvi, siis parem ole sellest teadlik ja käitu vastavalt, muidu esimene ettejuhtuv hüään öögib su oma poegadele õhtuooteks. See ei ole tervislik ka ilma kujunditeta. Kedagi ei huvita, mitu meetrit jõudsid sa “uhkelt” kõndida enne seedumisprotsessi algust.

Teiseks, mind häirib küsitava olemasoluga vääruste lärmakas reklaamimine. Eeltoodud pilti imetledes on väga kerge astuda järgmine samm – püüda ka teistele näida samasugune kui sa ennast peeglist näha tahaks. Teiste petmine on muidugi ka halb, aga kuna mingi protsent inimesi saab nagunii ühest või teisest asjast plaanitust teistmoodi aru, siis see pole nii halb kui enda petmine - suurt vahet ei olegi. Samas alati on ka neid (paraku sinu jaoks olulisemaid) inimesi, kes on taiplikumad ja näevad tõesemat pilti:

 
pilt siit: http://www.ihasafunny.com/tag/disguise/

Ehk siis mitte ainult suvaline kass, vaid totra parukaga noname-kodukiisu, tegemas nõudmisi ja demonstreerimas habrast illusiooni kontrollist olukorra üle. Lärm ei taga autoriteeti ega tulemust. Selle püüdlemine klounimütsi ja parukaga pole naljakas, vaid .. njah. Ja seda juhtub.

Ennemuistsel ajal kui ma veel noorem olin kui praegu, siis ma mõtisklesin muuhulgas ka valiku peale:
kas pigem olla parem, kui ma näin, või näida parem, kui ma olen?
Ma valisin siis ja valin nüüd esimese variandi ja võimaluse positiivseteks üllatusteks, sest see tundub ausam nii mu enda kui inimeste vastu, kellega ma suhtlen. Näimine on tühine võrreldes olemisega.

Hea inimene, kes sa mind tead! Kui mingil ajahetkel X näin ma sulle liiga lõvina, siis tule, pane mulle käsi õlale ja tuleta meelde, et “siinkandis ei ole päris lõvisid!” - isepäine kass on mulle hingelähedasem ja piisavalt hea.

Soundtrack: Counting Crows – Mr Jones

Sellest, et paastun, kuni näen, mida tahan..

On saamas nädalavahetuse traditsiooniks külastada Apollo raamatupoodi (ning olla hea klient) ja kohvikut Nobel, haarata kann teed ja lugeda miskit, mida ma seljakotis kaasas tassin. Sel korral Michael Ondaatje “Inglise patsient”.

Ma arvan, et ma pole kindlasti ainuke, kes on kõigepealt näinud sel teosel põhinevat samanimelist filmi, kuid nagu vanarahvas (või bibliofiil või kesiganes loominguline üksus) teab ütelda, siis never judge a book by it’s movie. Kui film jättis mulle üsna sügava mulje, siis raamat tõmbas ennast liiga aeglaselt käima ja kirjanikuhärra hüppeid ajas ja ruumis ja tegelaste vahel oli kohati üsna raske jälgida. Uus lõik tõi ilma täpsustuseta uue mina-tegelase sagemini kui mulle oleks meeldinud. Kelle täpselt ja mis aega, ei selgunud vahel isegi samal leheküljel, rääkimata samast lõigust. Sama muster kordus ikka ja jälle.

Arvatavasti olen ma veider või lihtsalt konservatiivne, aga ma eelistan raamatuid, kus kirjanik suunaks vormiga lugejat samastuma maksimaalselt ühe tegelasega. Mitme tegelase siseelu teadmine on nagu säästuseiklus, “N-in-1”-raamat, ütleks isegi sohk. Lugeja saab liiga palju informatsiooni ja peab tegelastele kaasaelamiseks rohkem pingutama, et neile mitteteadaolevat informatsiooni unustada.. Muidugi on raamatuid, mis kannavad selle võtte oluliste kaotusteta välja või milles see on osa eesmärgist, meenub näiteks Liblikapüüdja. “Inglise patsient” sisaldas küll huvitavaid tegelasi, kuid see oleks olnud palju parem, kui Ondaatje oleks suutnud tegelasi rohkem “väljastpoolt” vaadelda ja usaldada maailmapildi loomine rohkem lugeja hooleks.

Isiklikku pettumust tõid ka naissoost peategelased, kes ei olnud küll nii häirivad kui hiljutikirutud Hemingway naised – Hana ja Katharine olid vähemalt isiksused, sealjuures omapärased. Paraku minu jaoks kaugemad kui aktiivselt kajastatud meestegelased. Sellest oli pisut kahju.. Aga võta nüüd kinni: kas selline arvamus iseloomustab nüüd rohkem mind või autorit ?

Ma olen küll rohkelt kurtnud, kuid pole saanud mahti mainida, et see raamat ikkagi meeldis mulle, eelkõige tänu säravamatele tegelastele. Kõrbe võiks austavalt peategelaseks tõsta, sest see oli läbiv teema, koheldud austuse ja põhjalikkusega ning isikustamise lõhna oli kindlasti tunda. Võib-olla ka krahv Almasy tõttu, kes äratas minus austust, mind tundvatel inimestel pole kindlasti kuigi keeruline mõista, millistel põhjustel. Samuti haaras mind kaasa Caravaggio, tema lihtsus ja idealism, muutus ja muutumatus. Kip ja tema tagasihoidlikkus, “tunnel vision” ja distantseerumine. Ja Madox, kes sai tähelepanu küll napilt, kuid meeldejäävalt.

Meeldiv oli kohata rohkelt raamatusõbralikkust. Tegelased lugesid, neile loeti ette, kandsid lemmikraamatuid kaasas, kirjutasid teiste raamatutesse vahele ja omi raamatuid. Tsiteeriti-viidati ka rohkelt kultuuri, geograafia, ajaloo valdkonnast, pisut rohkem kui ma mõistsin või ära tundsin ..

Mul on hea meel, et ma nägin enne raamatulugemist filmi. See aitas luua mitmeid seoseid, saada üldpilti  ja kujundas mu nägemust tegelastest (sealjuures Ralph Fiennes ja Willem Dafoe andsid tegelastele automaatselt isegi oma näo). Raske on hinnata, milline oleks olnud mu arvamus või saadud elamus ilma mälestuse ja seosteta filmist. Ma arvan, et igal juhul see raamat väärib lugemist, võib-olla isegi kunagi ülelugmist. Film aga väärib kindlasti ülevaatamist.

Sellest, et ma ei lähe Tallinnasse, mkm…

Eile tulin koju läbi vihma. Lisaks sellele, et vihma käes olemine on hea (eriti kui soojem ja kuivem koht kuuma teega on poole tahtmise kaugusel), kohtasin ma Hurda pargis abieluõnne büroo ees katuse all orkestrit, mis niipea kui ma nendeni jõudsin, alustasid etteastet “Kauneim linn on eestis Tartu”.

Elu on vahel ikka väga chill.