Sellest, et Fordi T-mudel võiks olla millegi ilusa algus..

Aldous Huxley revisited. Lugesin seda kunagi aastate eest. Nagu juba mainitud sain hiljuti selle oma isiklikule riiulile (punasest sarjast) ja läks korduslugemisele.

Oh, püha Ford! Olgugi et "Hea uus ilm" on fiction, tuletas see veenvalt meelde, et inimeste harjumused, kombed, kultuursus ja isegi moraalsus ja eetika on vaid sotsiaalsed kokkulepped. Nii nagu raamatus kirjeldatakse, nii ka selles mõnevõrra vabamas (ja vähem õnnelikus) pärisreaalsuses klammerdutakse automaatselt mingite kommete ja traditsioonide külge, oskamata mõelda, miks see peaks hea olema. Kes rohkem, kes vähem – sotsiaalse looma ja ühiskonnasõltlasena pole arvatavasti pääsenud keegi. Mõned isendid on kodust kaasa saanud eriti karjuvalt ebapraktilised refleksid. Kes tahab enda üle naerda, siis mõelge näiteks raamatus nii nii ilusti välja toodud "neetud"-sõna seostele ("A gramme is better than a damn", kuidasiganes see eesti keeles oli. paberväljaandes ctrl-F jukerdab).

Kui ilus on tahta vaid reaalseid saavutatavaid asju, sobida oma kohta:

"Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki. Oh no, I don't want to play with Delta children. And Epsilons are still worse. They're too stupid to be able to read or write. Besides they wear black, which is such a beastly colour. I'm so glad I'm a Beta."

Korduvalt lugemiseks sobib hästi peatükk, kus Metslane ja maailmakontrolör Mustapha Mond arutavad ühiskonnast, vabadusest ja õnnest. Kusjuures ma mõistan ja nõustun pigem maailmakontrolöri maailmavaatega. Kui isekas peaks olema, et keelata õnne? Inimene oma vabaduseihaluses (ja tihti ka lihtsalt lolluses) ei suuda seda saavutada, vaid tahab alati seda, mida ta ei saa või millest ta on ilma jäänud. Kui inimeselt on võetud peaaegu kõik õnne ohustavad valikud ja antud lihtsalt konstantne rahulolu, usaldus, noorus, soma. Kas nad naudiksid suuremat vabadust rohkem? Mis väärtust oleks mingil kindlal kultuuril või moraalsusel või teadusel iseeneses, ilma inimesteta, kes neid või nende saaduseid ja järelmeid hindaks? Miks punane on parem kui sinine?

Huvitav on ka raamatu põhiteema, kus selles süsteemis leidub keegi, kes miskipärast on rahulolematu. Erinevalt teistest on tal valik olla rahulolematu, nautida asju, mida teised ei suuda ning selle asemel, et seda kasutada, hakkab ta siunama, et teised on teistmoodi õnnelikud, püüab maailma enda järgi kohandada ja võimalusel isegi revolutsiooni korraldada, et "vabastada" õnnelikud ja anda neile valik olla rahulolematu nagu ta ise. Mustapha Mond'i maailm seevastu pakub ka valikut neile, kel on seda vaja. Näiteks kirjanik saab oma halva kliima ja elada vabalt (küll ühiskonna kaitsmiseks eemal).

- - -

See raamat sobib hästi komplekti Zamjatini teosega "Meie", samuti sobib kõrvale Orwelli "1984". Ilus on Wikipedia andmetel Neil Postman'i raamatust "Amusing Ourselves to Death" pärit võrdlus viimasega:

"What Orwell feared were those who would ban books. What Huxley feared was that there would be no reason to ban a book, for there would be no one who wanted to read one. Orwell feared those who would deprive us of information. Huxley feared those who would give us so much that we would be reduced to passivity and egoism. Orwell feared that the truth would be concealed from us. Huxley feared the truth would be drowned in a sea of irrelevance. Orwell feared we would become a captive culture. Huxley feared we would become a trivial culture, preoccupied with some equivalent of the feelies, the orgy porgy, and the centrifugal bumblepuppy. As Huxley remarked in Brave New World Revisited, the civil libertarians and rationalists who are ever on the alert to oppose tyranny "failed to take into account man's almost infinite appetite for distractions." In 1984, Orwell added, people are controlled by inflicting pain. In Brave New World, they are controlled by inflicting pleasure. In short, Orwell feared that what we fear will ruin us. Huxley feared that what we desire will ruin us."

Kui rongist maha jääda, siis tunduks Huxley maailm palju lootusetum..

"Hug me till you drug me, honey
Kiss me till I'm in a coma.
Hug me, honey, snuggly bunny,
Love is as good as soma."

Soundtrack: Tiamat – Love is as good as soma
(Ma ei teadnud, et eelnev värsike sellisel kujul ka raamatus esineb, kuigi "soma" sellele vihjas)

Sellest, kuidas orkester kuulub võõrale kujutlusvõimele..

Sai Cinamoni insaideril sabast kinni haaratud ja ennast tema sidekick'ina kinno viidud. Tööajal (kui kinos on oletavasti rohkem ruumi ja õhku, vähem inimesi ja popkorni) kinohuviliste leidmine ei ole muidu sugugi mitte kerge ülesanne, lisagem sinna juurde soodsam pilet.. jeesh, aitäh insaiderile, võiks kunagi korrata. Sel korral aga sai valitud eesti film nimega Püha Tõnu Kiusamine..

Hoidsin ennast jõuga tagasi ja ei lugenud mitte ühtegi kirjeldust ega arvamust. Ainus, mis ma sellest filmist enne vaatamist teadsin, oli nimi ja see, et Õunpuul on käpp sees. Arvestades, et mulle Tühirand meeldis ja et Sügisball on siiani AINUS film, mida ma olen kinos käinud rohkem kui korra vaatamas, siis ma olin kindel, et vähemalt keskpärane headus peaks garanteeritud olema.

Selgus, et Õunpuu on eelistas taas koostööd teha juba tuntud grupiga: Eelmaa, Tolk, Tauraite, noorem Ulfsak.. Isegi Sulevi Peltola oli taas Eestimaale toodud. Thumbs up!

Ma ei pettunud. Kuigi tuleb tunnistada, et film oli hoopis teistsugune kui ma oodata oskasin, kaldudes esimestest stseenidest alates karikatuurseks, kohati (ilmselt taotluslikult liiga teatrilikult tehislikuks, mis üha süvenedes sõid(ut)ab unenäolisse lahmimisse. Kui minu arvates Sügisball karjus suutmatusest suhelda inimestega väljaspool mina-olemit isoleerides probleemid subjekti endasse, siis Püha Tõnu rääkis mulle suutmatusest leida-leppida iseendaga, moonutades maailma ja inimesi näiliselt VÄLJASPOOL ennast, hägustades tegelikkuse, kahtlused, soovid ja hirmud üheks harutamatuks puntraks. Twisted. Konstruktsioonina küll huvitav, kuid suur samm eemale sügisballilikust ratsionaalsusalgetega siseheitlusest ja välisele maailmale vastandumist, mis mulle palju rohkem meeldis. "Klotsid" mõtlemiseks olid muidugi tihti universaalsed..

Märksõnad, mis võiks midagi head meenutada:

• peielaud
• ülekuulaja
• näitleja @ etenduse lõpp
• pastor
• Das Goldene Zeitalter, Herr Meister & Kleine Willy
• söömaaeg jääl

Film kippus küll olema pikk ja ilmselgelt mu taga istuvad tegelased ei olnud sellest just vaimustuses, kuid mind see ei seganud. Visuaalselt oli see film ilus, muusika oli väga hea, tegevus oli küll rohkem klotsid kujutlusvõimele ja tõlgendusruumi jagus ohtrasti, kuid aktiivselt kaasa mõeldes/elades oli meeldivat tegevust kogu filmiks. Sarnaselt Lars von Trieri Antichrist'iga oli tunda, et paljud kultuurilised viited läksid minust mööda. Jah, juba filmi ajal ujus kuskil kuklataga nimi David Lynch, kuid oli tunda, et viiteid ja vihjeid tehakse märgatavalt rohkem kui ma suudan ära tunda või aru saada. Täiesti ilmselt ei ole ma kampsunis ja salliga kinofriik, vaid (ainult salliga:P) meinstriimi äärealadel uitaja.

Soundtrack: Püha tõnu veebilehe taustamuusika.

Sellest märjast esmaspäevast päälinnas..

Esmaspäeval leidsin ennast Tallinnas. Sain märjaks, külmetasin, seljatasin ühe eksami, traavisin lompides, otsisin taksot, käisin vestlemas potentsiaalse tööandjaga, misjärel jätkasin märjakssaamist ja külmetamist ja pealinna avastamist.

Eksam oli jabur. Olgu kaasas kaks pildi ja allkirjaga isikut tõendavat dokumenti! Misjärel ma sain rõõmsalt ise enda isikus veenduda ja kuskile paberile kirjutada vastavate dokumentide numbritest igaühest osa. Mitte, et keegi kunagi oleks huvi tundnud, mida ma sinna kirjutasin. Et kõik oleks ikka eriti turvaline, ei tohi eksami ajal käekella käele jätta. Sihverplaadil kindlasti lubamatud vihjed .Net hingeelu kohta. Näiteks numbrid 7 ja 12 ja (oh, püha Ford!) "WATER RESIST"..

Eksamit pidavat jälgitama, aga no kuna neil olid muud tegemised ees, siis ärgu ma väga lootku, et keegi kaamerasse kätevehkimise peale reageerib, vaid mingu ma aga julgesti teistele korrustele inimesi otsima. Ühtlasi pidavat mingi printimise viga tekkima, mille korral ma pidavat faili ise kuskile kindlasse kohta salvestama. No, prinitimise viga EI tulnud, printer ei teadnud asjast midagi ja failist polnud märkigi. Mulle lubati üht-teist postiga hiljem järgi saata, kui keegi midagi leiab. Järgmisel päeval mulle küll meenus, et neil ei ole mu postiaadressi..  Meenus ka see, et mul polnud olnud võimalust eksami sooritamise eest tasuda. Saatsin meili, nad lubasid arve kunagi emailile saata. Hea on näha, et kõik on kontrolli all. Vaatan ja õpin.

Pealinn tervitas mind ka külma, kerge vihma ja lompidega. Tallinn on inimesi aidanud ja koondanud lombid ikka inimlähedastesse kohtadesse – peamiselt kõnniteed ja tihti ka vöötrajaesine. Ja mitte mingi hale lombihakatis, vaid ikka pealinna mõõtu. Kõnnitee vähemsügavalt lombiosalt sõiduteele takso suunas liikumiseks tuli ette võtta 20m ring ja looduslähedane samm mutta. Tallinlased armastavad loodust.

Taksojuht demonstreeris pealinna elu tõttavat tempot. Tartu mnt on koht, kus 65km/h on sellisem aegalsem kulgemine, kui mõni veok ees juhtub olema. Rajalt rajale hüplevad, suunatuld säästvad, sõiduradu juurde tekitavad teised taksod demonstreerivad ühtlasi edumeelsust ja efektiivsusepüüet. Ooh.

Suures osas tänu taksojuhi tüüpilisusele sain kobapeale vestlusele enam-vähem õigeks ajaks kohale (olematu faili otsimise ajal ma ootasin marukannatlikult). Vestlus oli ka sõna otses mõttes vestlus. Märgatavalt mitteametlik ja teemades kaootiline (suuresti minu enda küsimuste hüplikkuse süül), seetõttu jättis pealiskaudse mulje, kuid meeldiv sellegipoolest. Vastaspoole motiivid ja võimalikud tulemid jäid mul küll antud stiili juures pisut häguseks .. reklaamüritus? SA oli mulle veenvalt reklaami teinud? Või siis oli mu vestluspartner minust hoomamatult pädevam informatsiooni koguma ilma et ma ise aru saaks. Ei tea.. Samas, ma ei ütle kunagi ära vestlusest huvitavate inimestega. Kui see on kellelegi teisele või mulle endale veel mingil moel kasulik, siis on see ainult boonus – mul pole midagi selle vastu. Töökeskkonnana oleks seal esmamulje järgi potentsiaali. Kahju ainult, et see pesa on Tallinnas. Hmm.

Järgmine peatus – vihm. Ostsin pirukajahil punase sarja raamatu (oi, mulle meeldivad positiivsed üllatused säästuriiulil) – Aldous Huxley "Hea uus ilm". Suu pirukat täis, tagasi vihma. Trt mnt on nüri ja kole, seega putkasin kuskilt majade vahele, surfasin täiesti lootusetult segase planeeringuga kalmistul, komistasin Aljoša otsa, läbisin veel palju takistusribasid Tehnika tänaval ja jõudsin kümmekond minutit enne rongi väljumist jaama, märjalt ja väsinult.

Ja rongijuht sõnas rõõmsad sõnad:

"Rong väljub Tartusse, järgmine peatus Ülemiste. Tossutamine ja tinapanemine on keelatud."

Sellest, kuidas loomad minu juurde tulevad..

Lähen välja puid tooma. Ukse juures passib kass. Mitte enam pätakas, aga selgelt väiksem kui täisealine kass olla võiks. Jookseb minust pooleteise meetri kaugusele, jääb seisma ja siis põrnitseb mind. Põrnitsesin vastu kuni külm hakkas ja läksin siis otsustavalt kuuri poole. Kass tuli kaasa. Läksin kuuri, kass tuli kaasa - ronis rehvide otsas. Tulin puudega, kass järel, ümber maja. Pärast sellist tähelepanupüüet andsin alla ja tõin talle toast miskit söödavat. Olen nii mõjutatav.

NB! Pildil toodud isend ei ole eelnevas lõigus kirjeldatud kass, vaid veel üks minu seltskonda otsinud tegelane, kellega veetsime koos kolm päeva. Teist nõnda lühikest suhet oma elust ma ei mäleta.

Soundtrack: Kosmikud – optimisti lugu.

Sellest, kuidas pühad laaned tungivad peale..

Nägin täna öösel taas huvitavat und. Tegevuspaigaks koht, kus pägalikupõlves sai suvesid veedetud – mets, künkad, oja eemal puude vahel. Olgugi, et see ojaäär on IRL alati üsna võsas olnud, nägin ma unes seda kohta oluliselt teistsugusena.

---

Suundun oja poole, mis voolab majast eemal orus üsna metsa servas. Puude vahele astudes läheb kohe hämaraks nagu laanele kohane. Paarkümmend meetrit pimeduses toob mind kaheastmelise järsaku servale, kumbki aste nii kümmekond meetrit langust. Järsaku nõlval on massiivsetest kividest moodustis, mida võiks ka looduslikuks pidada, kui need näiliselt juhuslikult kuhjatud kivid ei oleks üsna korrapäraselt nelinurksed. Kivid on tumehallid, kohati kerge pruunika varjundiga, küljed kaugel sellest, mida võiks siledaks pidada. Nende paiknemises ei näi mingit eesmärki olevat. Kivihunniku kõrvalt läheb alla väiksematest sarnastest kividest kohati murenenud astmetega trepp. Ma tean, et taevast ei ole, vaid on suured puud. Ma ei vaata kunagi otse üles, justkui teades, et seal on vaid hämar, kuid selge hallus. All on puudevaba sile okaspuumetsaalune pruunikas väli, mille kaugemas servas järgmise järsaku serval on metsa täiesti mittesobivad vasekarva õlakõrgused skulptuurid. Väli on üllatavalt sile, kui üksikuid vonklevaid puujuuri mitte arvestada, pruunide okastega kaetud. Päike paistab läbi puuokste puude juurtele, liigutades valguslaike ja varje maas, samas karvavõrdki leevendamata seda laanelikku hämarust. Oja on siinsamas lähedal, ma ei näe seda, aga ma tean, et ta on seal.

See koht on miskipärast püha. Mina nii ei arva, aga ma tean, et leidub neid, kes arvavad. Kõik on vaikne. Ma tean, et ma olen siin varem käinud. Ohkan omaette, nagu ma oleksin siin mitte just vastu tahtmist, aga mingite olude sunnil. Tunne on kuidagi erakordselt teadlikult rahulik ja ma vaatan järgmisest astangust alla. Eemal onnäha väike osmik, oletatavasti külapood ja väike kruusatee, mis astangu ja poe vahelt suundub kaugusse. Sealgi on kõik vaikne, inimtühi. Nii tee, pood kui ka mets nende taga.

Pöördun ja lähen treppi mööda tagasi üles, mõeldes W peale. Midagi on valesti. Tean seda, kuid see ei mõjuta miskipärast kuidagi mu rahuolekut. Maja poolt tuleb oja poole keegi vanem tundmatu turistimoega inimene. Keegi karjatab, ma ei pööra sellele mingit tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas ma mitte ise see karjataja ei olnud. Turist ronib treppi mööda alla, vasksetest skulptuuridest mööda, päikeselaikudest ja puujuurtest üle, sinna, kust saab järgmisest astangust alla.

Lähen metsast välja, tagasi maja poole. Taamal künka kõrval on põld küntud. Must maa. Vahtra-kase-segune mets on sinakashalli tumeda taeva taustal karjuvalt värviline, rõhutatult kontrastne kui prožektorivalguses tumeda sinakashalli taeva taustal. Ja ma mõtlen jälle W peale.

---

Veider on see, et kogu une aja jooksul ma teadsin täpselt, kus ma olen. Majalähedane osa on üsna detailselt sama, mis reaalsuses, kuid metsa ja oja ümbrus on tegelikult selles kohas ilma olulise vertikaalse variatsioonita, laane asemel on lihtne võsastunud kuusikualune. Seda kohta olen ma unes varemgi külastanud, koos enamiku nende unenäotäiendustega. Miks ma unes arvan, et see koht on niivõrd teistsugune ?

Ja see jabur domineeriv rahu-olek, hoolimata karjatusest ja teadmisest, et midagi on valesti, ebaselgest murest W pärast. Ma ei ole W-ga suhelnud aastaid. Viimase kümne aasta peale paar üksikut korda, sedagi põgusalt.

Ma vist olen ikka sassis. Aga kui see on nii ilus ja veidralt hea, siis … I don't mind.

Soundtrack : Led Zeppelin – Tea for one

Sellest et võiks ennast tegudele lükata ..

Nagu mitmed inimesed juba oma märganud, sahkerdan ma CV-ga ringi. See viitab plaanile hakata kunagi kuskil teises ruumis tööd tegema. Usun, et on aeg, see on õige ja on vaja.

Okei, aeg on küll halb, aga ainus aeg, mis mul praegu on. Nimelt vaadates ringi, kes Tartus võiks sobida, oli ebameeldiv üllatus, et loendamiseks näib ühe käe sõrmede kasutamine olevat üüratu raiskamine. Paljud neist loendatuist suudaksid paremat töökeskonda pakkuda – seda ei tea, kuid kindel võib olla, et see argument saab sobivate arvu vaid vähendada. Kui mõni kandidaat ka jääb, ei pruugi need palkamisest huvitet olla ;)

Kui pisut muid asju ümber korraldada oleks valik muidugi märgatavalt laiem. Näiteks:

a) loobuda oma .NET kompetentsist ja alustada rookie'na mõnes muul platvormil
See oleks halb, sest mulle meeldib see, mida ma praegu teen (tehnoloogiliselt). See ei ole kaugeltki mitte ammendunud. Lisaks ma olen praegusel alal piisavalt kompentne, et olla tööjõuna tuluallikas, mitte kuluallikas. Selle mahaviskamine ei oleks mõistlik.

b) Tallinn
See on oleks halb. Mulle ei meeldi Tallinn. Ka ajutise lahendusena oleks see mõõdukalt halb.

c) Hakata vabakutseliseks või muul moel ise ettevõtlikuks
Selleks oleks vaja kontakte (mida mul napib), turustatavaid ideid (mida mul vist napib) ja käimatõmbamiseks ressursse (mida mul napib).

Aga, kui kellelgi on vihjeid, ettepanekuid või muud kasulikku üle, siis andke teada. KÕIK on veel lahtine. 

(Ühtlasi minu tänusõnad SA, MK ja KR poole, kes on mind juba pisut aidanud, 'täh.)

Sellest, et teisedki targutavad ..

Oma ebapraktilisusehoogudes leidsin taas ühe laheda kirjatöö:
"Ten Things I Have Learned" by Milton Glaser

Väike nope:

"‘Don’t hang out with those bad kids.’ Mama was right.".