Sellest minuvõtmisest..

Minu viimane püüe pisut kultuuri ja meeldivat ajaviidet oma ellu tuua oli eileõhtune teatriskäik - "Võta mind". Siinkohal minu tänusõnad AJ pihta, kes suhtelisest vähesest etteteatamise ajast (2 päeva?) hoolimata toetas üritust abistava kaaslasekstulemisega. Sellised inimesed on toredad, kes üritustega kaasa tulevad :).

Siinkohal meenub ka kunagine situatsioon NA-ga, mis väärib meeldetuletamist.  Situatsioon, kus ma tahtsin vägajärsku kinno saada, skännisin telefoniraamatut ja otsisin mitteregulaarset kaaslasekandidaati:

IP: Hei! Kino, mingi õudukas, ekraanis, 20 minuti pärast ?
NA: ok.

Alrighty, võtke eeskuju, inimesed! Aga .. tagasi lähimineviku ja minuvõtmise manu..

Etenduse kirjelduse järgi oli oodata, et tegemist on kas millegi lolli ja labasega või siis hoopis - meeldivalt jabura inimeste paikapanemise üritusega. Pisut mõtiskledes selgub, et mu ootused osutusid üsnagi õigustatuks, kuid ma tegin vea oletades, et etendus valib mõne neist kahest valikust. Praktikas selgus, et pigem tegeletakse pendeldamisega nende kahe vahel .. ja ma ei suuda isegi takkajärgi jagada ei tegelasi ega stseene ühele või teisele poole, sest tegelaste eesmärk ei olegi olla meeldivad tegelased ning ebameeldiva tegelasega stseen ei ole veel tingimata halb stseen. Minu jaoks vastikuid käitumismalle jagus ohtralt. Samas jagus ka meeldivaid detaile, dialoogikatkeid, ilmeid, hetki. Selline Yin&Yang. Meeldetuletus inimeste suhtlemispuudulikkusest, -suutmatusest, mõistmatusest, mõistmisevajadusest, lollusest, alatusest, alandusest jne jne.. Palju asju segamini. Stabiilsust pakub ainult pidev rahulolematus ja pesumasin.

Ma ei oska ütelda, kas etendus meeldis mulle või mitte.. Ma ei oska ütelda, kas see andid mulle midagi või mitte. Ma ei tea, kas ma leidsin sealt piisavalt tõlgendamistväärivat või kas ma julgen väita, et ma sain sellest aru. Väga mitteminulikult ma isegi ei hooli neist hinnangutest..
(See vist tähendab, et tegelikult oli see hea etendus)

Sellest teatrist ja Hea Näitleja võimalikkusest..

Ilmselt põhjustatud minu ümber olevate inimeste teatrilembusest, teatrikülastustest ja isiklikust peagi laekuvast kogemusest (reedene "Võta mind"), siis täna õhtul on mõtteareenil mõiste Teater. Täpsemalt hea teatri põhikomponent - hea näitleja.

Vaevalt on ühtegi tõsiseltvõetavat kirjeldust, mis ütleb, milline näitleja on hea ja milline halb. Kõik näitlejad on kellegi jaoks halvad. Mõnede näitleja puhul nende halbade arvamuste hulk lihtsalt oluliselt suurem heade arvamuste hulgast. Ei mingit mustvalget maailma. See on tegelikult aktsepteeritav, sest olgem ausad - mustvalgeid asju on üldse (meeldivalt? ebameeldivalt?) vähe. Aga ikkagi, kuidas olla Hea näitleja ? Kui palju sõltub see tööst ja valikutest ?

Kui pole objektiivseid mõõdikuid headuse hindamiseks, siis pole ju ka võimalik teada, mis suunas areneda, et saada paremaks ? Vägisi jääb mulje, et näiteleja on teatris kohanemas - nagu ostaks loteriipileti ja loodaks, et ehk läheb õnneks ja näitlemine meeldib publikule (või kriitikutele) rohkem kui kõrvaloleval loteriimänguril. Mänguri "käeks" või piletiks on looduse poolt antud Mina ja suures osas juhuse poolt antud "pank" - publik. Võidad siis kui su käsi juhtub pangale ära tegema. Oletagem hetkeks, et see juhtubki ja see konkreetne Pank ehk publik kiidab näitleja Heaks. Kas näitleja siis ongi hea ?

Matik minus oletab, et Headus ja mitte-Headus ning pankade hulk on mittelõplikud. Kui lisaks oletada, et mistahes headusenõude vahemikule vastab vähemalt 1 pank, siis leidub igale Käele võidetav pank. Kõik võivad võita, teoreetiliselt. Ka sina, Brutus.

Kumma järgi peaks näitleja ennast joondama, kas publiku või teatrikriitiku arvamuse järgi? Kui vahelduseks naiivne mitte olla, siis need ei pruugi sugugi sama suunda näidata. Seega on Headusel, mida me objektiivselt hinnata ei suuda, kaks mõõdet: professionaalne kvaliteet ja populaarne kvaliteet. Heaolemine läks just kaks korda raskemaks.

Hea küll, jätkame mängu Randomijumala poolt antud Käega. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa loteriiga vaid keerukama mänguga ja käsi ei ole veel kõikeotsustav. Kindlasti annab ka mustast kastist nimega Publik/Kriitik saadud tagasiside järgi püüda hinnata nende arusaama headusest ja sellega mängu käiku enda kasuks muuta. Samas on vist optimistlik loota, et kriitikud oma arvamuses ühtlast ja loetavat joont tahaksid hoida. Hea küll, saaks püüda meeldida enamikule, et maksimeerida keskmist Headusehinnangut. Lootes, et enamik neist annab selleks piisavalt detailset tagasisidet. Kriitikud ehk annavadki, aga tavapublik ?

Mida võiks tavapublik Heaks pidada ? Sõltumata rollist soovib ilmselt publik mõista tegelast. Isegi kui eesmärk on edasi anda tegelase ebaratsionaalsust, mittemõistetavust, siis publik peab/võiks sellest aru saada. Mis thendab, et Hea näiteleja peaks mõistma, mida keskmine inimene publikus mõtleb, mida ta vaatab, kuidas ta midagi tõlgendab - ja seda kõike ehedalt välja etendama, et eelviimasesse ritta ka idee kohale jõuaks. Hea näitleja peab isegi astuma sammu sügavamale ja väljendama soovitud ideed ka alateadlikul tasemel ("Don't act as an axeman, BE an axeman!"), sest sel viisil paraneb märgatavalt ta usutavus ja väljendusrikkus. Ehk hea näitleja kujundab enda isikut vastavalt publikule. Minusugusele individualistile on see üsna õõvastav idee - siduda ennast ebamäärase rahvamassiga ja püüda sellega samastuda. Kas eriti head näitlejad suudavad oma näitleja-mina ja isiklikku-mina eraldi paralleelselt arendada ja kujundada, seda ma ei tea. Samas eriti häid on ka kaduvväike hulk kõigist.. Kui näitleja ei tea oma Kätt vaadates kui Hea ta on, siis paratamatult tuleb leppida ohuga, et kas publik areneb sinust erinevas suunas (võttes kaasa ka sinu subjektiivse headuse) või siis sa ohverdad oma isikliku mina, et elada teatri-minaga ja sörkida publikuga samas suunas, pidevalt jälgides ja ennast muutes, et publiku keskmise inimesega alati sama rongi peale jõuda.

Kes on siis ikkagi Hea näitleja ? Häid, ideaalse Käega professionaalseid näitlejaid ei ole ilmselt palju. Ma pisut kahtlen, kas neid Eestis leidub. Paljud neist ilmselt peavad mõnest osast oma minast loobuma oma karjäärivaliku tõttu. Võib-olla see ongi üks näitlejate gildi eesmärk - pakkuda inimestele lisaks oma lavarollidele ka meeldetuletust eneseohverdusest publiku jaoks. On see ilus isetu kingitus, tavapärane bad luck või hale märterlusepüüe ?

P.S. Eeltoodud pisike arutlus ei olnud kindlasti mõeldud kritiseerima teatrit või näitlejaid, pigem sellest kõigest väljaspool seisva inimese nägemus Hea Näitleja mõiste absurdsusest.

P.S.S Kunagi ma tahaks vaatama minna etendust "Kogutud teosed". Leidub ehk kaashuvilisi ?

soundtrack: Placebo - English summer rain

Sellest et ma ei taha ..

.. et ilusatel asjadel on koledad lõpud. Zamjatini "Meie" viimane kolmandik oli niipalju nõrgem kui algus. WTF?! Kui kirjanik tahab edasi anda segadust ja kaost (või mida iganes ta üritas), siis valigu sellest hoolimata vähemalt mõned peatükid, mille pealmine kiht oleks vähemalt natuke arusaadav. Vahendagu siis ridade vahe mistahes muud kavalat emotsiooni, innovaatilist stiili või mida iganes muud äpardust.  Ja lõpu "päästmine" ehk idee surumine pooleleheküljelisse kiirkokkuvõttesse - oehjah. Bah. 1984 võitis.

Nõme. Ei taha. Kontrast potentsiaali ja tegelikkuse vahel võiks halvemate stsenaariumite korral jäädagi selgumata. Näiteks nö igaühe enda rikutuse tasemel arvata. Raamatute puhul on see küll pisut raske, aga osavamad kindlasti suudavad.. Olgu see oletatav suutmine siis tänane optimismipunkt. Järgmine paberikogum minu näpus saab olema H.G Wells - "Nähtamatu". Vaevalt, et sealtki aga .. tuleb anda randomijumalale võimalus.

Ja tegelikult tahaks Ära. Mul pole ainult õrna aimugi, kus see olla võiks..

Soundtrack: Minor Majority - "Dark Half" ja kõrvallöögid.

Sellest, miks jumal arvatakse olemas olevat ..

Kuna on tüütu navigeerida blogisse A, et leida sealt link blogisse B, kust leida ajaloohämarusest postitus N, mis viitab huvipakkuvale postitusele U, siis ma teen oma elu lihtsamaks ja toon huvipakkuvad lingid omale pisut lähemale ..

Seega, armas kristlane, kui sa juhtud kahtlema Jumala olemasolus, siis ära karda enam! Su hinge päästmiseks on head inimesed (või kodanik Eks Ta Ole) koondanud meeldetuletuse veenvamatest argumentatsioonidest jumala olemasolust:

http://ekstaole.wordpress.com/2008/01/31/9/

.. ja kõik saab selgeks.

(eijole reklaam)

Sellest, kuidas meil on viivitamatult vaja hulluks minna..

Päevad tulevad vasakult, lähevad paremale. Tulemise ja minemise tundide vahele jäävad hetked olemiseks. Viimasel ajal siis rahulolemiseks. Kui olla negatiivne, siis ütleks optimist, kui püüda pisut enesesõbralikumalt asju sõnasatada, siis optimistlik realist  ;)

Muu heaolemise, töötegemise, lambivestlemise jms kõrval kasutasin täna ka taas oma "müüdud hinge" - videolaenutuse kliendikaarti. SIht oli seekord "Sin noticias de Dios" - kaklus Taeva ja Põrgu vahel ühe mõttetu poksija hinge pärast. Kummaltki poolt saadeti ingel asju korraldama ja loomulikult tekib sealt ka pisike huvide konflikt. Põrgu agent oli muide Penelope Cruz ;) Rohkem sisu ei räägi, sest äkki keegi soovib seda filmi kunagi ise vaadata ja siis oleks see ikka äraütlemata kurb, kui mina oleks huvitavamad kohad ette ära rääkinud.

Kommentaariks ehk veel niipalju pisiasju:

• katke dialoogist: "Sa oled nagu oliiv dry martini's - vajalik kuid tähtsusetu".
• Kui vaene poksija räägib hispaania keeles, siis taeva asjaajamise keeleks on prantsuse. Põrgus räägitakse muidugi inglise keelt  :P
• Kui taevas oleks päriselt ka olemas, siis ma loodan, et nad ei pinguta filmis näidatud poksija-suguste pärast. Või ma valiksin parema meelega Põrgu.

Niipaljukest siis selleks korraks filmidest..

Kunagi peaks hakkama ka kirja panema loetud raamatuid.. Juulist alates on saldos vist küll Asprini müüdisari + Kingi "Misery", aga sealt kaugemale enam väga täpselt ei mäletagi .. Mäletamine oleks ilmselt hea ja annaks veelgi rohkem meeldivaid meenutusi parematest paladest. (flashback: Liblikapüüdja!). Vot. Hetkel aga loen Punasest sarjast Zamjatini raamatut "Meie". Olevat eeskujuks olnud näiteks pisut tuntumale teosele "1984". Sisu järgi täitsa usutav, meeldib mulle isegi rohkem - meeldiv-veidrad tegelased ja mulle sobiv jutustamisstiil. Juhe-kokku-kammi-ära-raamat. Üks katke (mälu järgi) näiteks arsti juures käimisest:
"Kui huvitav! Kas me tohiksime teid piirituse sisse panna?". Kuna tegemist oli Ühisele Riigile olulise persooniga, siis paraku ta piirituseanumis oma elu ei lõpetanud (vähemalt mitte selle koha peal raamatus).

"Jah, jah, just nimelt! Ja kõik peavadki hulluks minema, kõigil on möödapääsmatult vaja hulluks minna - võimalikult kiiresti! Ma tean - see on möödapääsmatu." (D-503 @ Meie)

Tegelikult oleks aeg hakata taas aktiivsemalt oma magistriprojektiga tegelema. Siinjuures annan huvitatud üldsusele õiguse mulle ilmselge luuserdamise korral meeldetuletus teha ja etteheitval toonil küsida: "Kuidas su lõputöö edeneb?". Ma jätan omale õiguse seda kommentaari ignoreerida, igaks juhuks.

Kõik juhtub Homme.

Sellest et sügis on siin..

Vahel satun tunnistama seiku, mis pakuvad võimalust tunda headmeelt väikeste asjade üle. Näiteks vabaduse üle öösel jalgrattaga Tartus ringi sõita, avastada uusi väikeseid tänavaid, kuhu pole enne sattunud ja meeldivamaid neist tänavaist, kuhu olen enne sattunud. Sekka ka mõni õpetlik tarkusesõna teeäärde jäävailt infotahvleilt. Näiteks sain täna teada, et Tamme staadionil on keelatud narkootikumide tarvitamine. Nii oli seal värava peal kirjas: "Ära astu murule", "Staadionil narkootikumide tarvitamine keelatud" jms. Konkreetne - palun tarvitage narkootikume kuskil mujal!

Aga sügis on tore. September võiks kesta rohkem kui vaid kuu. Kunagi tegin siin blogis ka mingi testi, mis ütles et "You Belong in Fall" ja "You appreciate the changes in color, climate, and mood that fall brings. Whether you're carving wacky pumpkins or taking long drives, autumn is a favorite time of year for you". Kõrvitsad ei ole päris minu esimene valik, aga muidu kiidan heaks.

Lisaks veel meeldetuletus huvilistele, kel on Sügisball nägemata - kolmapäeval Ateenas saab seda suurel ekraanil näha kõigest Tammsaare eest. Ma läheks seda kolmandat korda vaatama kui mul kogemata samaks ajaks üks teine pilet olemas ei oleks. Kuna vaheldus on oluline ja Randomijumalale tuleb võimalus anda - lähen uurin, mis mulje jätab Sarah Chang hooaja avakontserdil..

soundtrack : Bush - 40 miles from the sun

Sellest kuidas hambaarsti juures meeldivalt aega veeta..

Peaaegu oleksin lugenud päeva lõppenuks, aga ei tohi: häid asju tuleb meeles pidada, näiteks neid iseendaga oma blogis jagades :P

Etsiis, ilus esmaspäev, tarkusepäev, esimene koolipäev nii mõnelegi üle pika suveaja. Esimene mitte-kooli-septembrialgus minule. Igati mõistlik mõte seda tähistada oleks panna hambaarstile aeg (kas teie siis ei tee niimoodi?). Et elu huvitavam oleks, siis käisin välja ka kaardi "eee, maidea millise arsti juurde". Mis on tõenäosus, et sellest tuleks meeldiv kogemus ?

(Žest) Väga Väike!

Õnneks mittenull, seega randomijumal tegi oma ja tulemuseks oli hoopis kena noor arst, vähem tööd kui ma kartsin ja meeldiv suhtlus kauba peale. Eredamad pärlid olid näiteks arutelud teemadel:
"Tuimestus, kas ühekordne pakkumine?"
"Mis häirib inimesi rohkem: puurimine või vastik klamber"
"'vist' ei meeldi hambaarstidele"
"10 sekundit taastumiseks"
"hambaarstieelse lõualihaste treeningu kasulikkusest"
+ otsereportaaž mu "nina all" toimuvast.

On vist mõistetav, et vestlus oli üsna tihti ühepoolne. Ma küll püüdsin oma osa anda, aga arvestades inimeste huvi mulle asju suhu toppida, siis ma olin viisakas ja leppisin võrdlemisi tihti ebamäärase mõminaga.

Kahtlemata elu huvitavaim hambaarstikogemus. Peaks helistama ja arsti nime küsima - sellist šõud ei tahaks tulevikus mõne nohiseva tädikese vastu küll vahetada..

Sellest kolearmsast trompetikaaslasest..

Einoh, et kõik hingelt ära rääkida ja veel rohkemate mõtetega Uuele Septembrile vastu minna, tuleb alustada sellest, et on kohatud paremaid kuid kui käesoleva aasta august. Selle kompenseerimiseks tuleb ju ometi midagi teha. Näiteks muretseda omale mittehädavajalikke gadget'eid. Ja filme. Täna näiteks leidsin, et on ootamatult soodne tähtede seis osta tuhatkonna raha jagu moodsa aja indulgentse:
1) Godfather triloogia - kui pimedaks läheb, siis see saab teema olema. Ilusad pisut-Homme plaanid..
2) Mariachi-triloogia - stiilne, väga hea muusikaga koomiksilik filmisari. 
Mõlemad triloogiad on tugevalt üle keskmise hea minu jaoks ja lisaks on neil kaasas hunnik lisasid. Näiteks vastavalt Coppola ja Rodriguez'i kommentaarid-heietused. Kunagi tuleb leida õige tuju, hea aeg ja sobiv seltskond ning vaadata "kommentaare", taustaks tundide kaupa häid filme eelpoolmainutud valikust. Pildi sisse minek, maivõi.

Okei, hinges ruumi küll, skipime tosinkond teemat.. Järgmine peatus - Stephen King "Misery". Lugesin äsja selle viimaseid lehekülgi, et jõuda tagakaane põrnitsemise põnevasse maailma. Selline liblikapüüdmise lugu siis.. Võikam, paranoilisem, hullumeelsem kui Fowles'i oma - seda nii heas kui halvas mõttes. Mis mulle väga meeldis olid kirjeldused Pauli äraskäimistest nii enda sees, kirjutamises, oma mälestustes, kujutlustes. Lisaks veel kolearmas Annie ja tema üllatavalt kaua üllatavad käitmismallid, piiride hägusus, hulluse peitmine ja selle taha peitumine, mängulisus, otsustavus ja fatalism. 

Vähemalt on mul nüüd kedagi trompeti kõrvale panna. Kolearmas, kas pole ?